See artikkel ilmus esmakordset 5/2015 Tehnikamaailmas.

Tehnikamaailm külastas Renardi garaaži ja selgitas välja, kuhu on jõudnud ja liigub edasi Renardi edulugu.

Algus

1938. aastal asutati Tallinnas mootorjalgrattaid tootev ettevõtte Renard Cycles (Renard tähendab prantsuse keeles rebast), mille tegevus jäi üsna lühikeseks – tehasehoone ja sellega koos ka kogu ettevõte hävines 1944. aastal märtsipommitamises. Seda aastani 2008. mil seltskond erineva taustaga inimesi asus töötama Renardi kaubamärgi taastamise nimel. 2010. aastal esitletigi täiesti uut, unikaalset ja luksuslikku süsinikkiust monokokk-raamiga mootorratast Renard Grand Tourer. Eestis disainitud ja kokku pandud ratast on imetletud nii siin kui sealpool piiri, kiidusõnad on lausunud ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Tänaseks on suurest seltskonnast alles jäänud kaks meest – Andres Uibomäe ja Urmas Pahkma. Nendega tegimegi lähemalt juttu.

“Tänaseks on valmis ehitatud ja müüdud päris mitu Renard GTd. Selle mootorratta hinnaks on 60 000 eurot – et sellise hinnaklassi masinaid rohkem müüa, peaks me asuma hoopis mujal, näiteks USAs. Meie lähedal on ka suur turg Venemaa, kus on palju ostujõulisi kliente, aga segase majandusliku olukorra tõttu ei saa seal praegu kaupa teha,” tõdes Andres Uibomäe. Artikli valmimise hetkel seisis garaažis üks valmiv Grand Tourer, mis antakse enne suve kliendile kätte. Lisaks on plaanis ehitada eksemplar ka Milano EXPOle. “Suurem tootmine ja turundamine jääb finantsvõimekuse taha. Näiteks ainuüksi ratta süsinikkiust kandevkere omahind on 7000 eurot. Samuti on välismaale müües vaja tagada arvele võtmise võimalikkus ja järelteenindus, see ei ole aga lihtne tegevus,” lisas Urmas.

Näpud aga sügelesid tegevuse järele, kohalikul turul luksuskruiseritele suurt nõudlust polnud, seega prooviti midagi uut ja huvitava ning loodi Renard Speed Shop, mis keskendub mootorrataste ümberehitusele. Andres Uibomäe selgitas: “Kui huviline tuli garaaži Renard GTd vaatama, aga ütles, et liiga kallis on, siis oli nüüd hea kohe kõrval seisvat cafe racerit pakkuda.” Esialgu hoiti Renardi ja Renard Speed Shopi kaubamärke ja tegevust näiliselt eraldiseisvana, kuigi tegijad ja garaažolid kõik samad. Idee selle taga: 60 000 eurost ratast ostetakse pigem Armani pintsakus müügimehe käest, ümberehitatud 80-ndate ratast sellise müüja käest aga osta ei julgeta. Esimesed ümberehitusprojektid tehti enda sõpradele ja tagasiside oli igati positiivne. Renard Speed Shopi loodud custom-rattad jõudsid kiiresti ka suure lugejaskonnaga tsikliblogidesse (Return of the Cafe Racer, Bipeburn, Bike EXIF) ja läbi sünergia tõstis see avalikkuse huvi ka Renardi enda disainitud Grand Toureri vastu. Tänaseks ei tehta saladust, et Renardi ja Renard Speed Shop tegutsevad sama katuse all.

Pikka aega reklaamimaailmas töötanud Andres Uibomäe oskab rattast ahvatlevad pildid ja põneva jutu kokku kirjutada – esimese ratta lugu saadeti tuttava soovitusel mootorrattablogile Return of the Cafe Racer ja pärast seda hakkas info Renard Speed Shopi kohta lausa viiruslikult levima. “Täna on nii, et paneme pildi uuest rattast Facebooki üles ja välismaised blogid helistavad ise meile, et kas nad võivad meie rattast kirjutada,” muheleb Andres. Bike Exif, kelle põhimõtteks on mitte avaldada juba varem kuskil ilmunud mootorrataste lugusid, on Renardile mitu erandit teinud, sest soov nende valmistatut avaldada on vastupandamatu.

Meeskond

2008. aastal ühendas seltskond Eesti ettevõtjaid, disainereid ja võidusõiduinsenere oma jõud, et Renardi kaubamärk uuesti ellu äratada. Tänaseks päevaks on neist alles jäänud ainult Andres Uibomäe, temaga on ühinenud Urmas Pahkma. Mõlemad mehed on juba aastakümneid motohuvilised olnud ja sõitnud alates võrridest ja mopeedidest kuni Jawade ja Minskiteni välja. Artikli ilmumise ajal peaks meeskonnaga olema liitunud ka Villu Viikholm, kes varasemalt Motodepooga pikalt seotud olnud. Lisaks oma meeskonnale on abiks head koostööpartnerid, kelle käest ostetakse keerukamad tööd allhankena sisse. Näiteks Karl-Eerik Unt Tartu Lennuakadeemiast on abiks süsinikkiu tootmisel, insener Ando Paapstel aitab tehnilise poole ja CAD-joonistega. Alaliselt palgal olevat meeskonda väga suureks ei taheta ajada, suurema töökoormuse puhul proovitakse pigem ise rohkem panustada või näiteks huvilisi praktikale võtta.

Hind

Kui Renard Grand Tourer maksab 60 000 eurot, siis Speed Shopi ümber ehitatud tsikli saab kätte suurusjärgus 10-15 tuhande euroga. “Me otsime doonorratta, tavaliselt Saksamaalt, loome disaini, hangime vajalikud jupid ja teeme kõik valmis. Ühe projekti peale kulub tavaliselt paar kuud. Ise garaažis ehitades jõuab enam-vähem sama tulemuseni ilmselt umbes 8000 euroga, ära jääb tööraha, aga samas on tavaliselt vajaka ka kogemusest disaini- ja valmistegemisoskustest”, selgitas Uibomäe.

(Lähi)tulevik

Ettevõte alustas Renard GT arendamisega, edasi tulid ümberehitatud mootorrattad. Mis edasi? Juba sel aastal on plaanis avada Telliskivi loomelinnaku vahetus läheduses oma garaaži kõrvalruumides, kus varem asus Motodepoo, motoentusiastidele mõeldud elustiililounge-kohvik, kus saab lisaks söögile-joogile nautida ka mootorrataste väljapanekut ning mototeemalisi tooteid, näiteks kirjandust, kunstiraamatuid, postkaarte, hüperrealistlikud joonistusi. “Mõte on välja panna mõned Renard Speed Shopi tehtud rattad ja lisaks tuua Lääne-Euroopast korralikke klassikalisi 70-ndate ja 80-ndate kultusrattaid ja need originaalkonditsioonis müügile panna. Eestis lihtsalt ei ole vanu korralikke rattaid võimalik leida. Ja kui leiad, siis on keegi selle varem Saksamaalt siia toonud,” selgitas Andres Uibomäe. Lisaks pakume loodaval müügipinnal riideid ja muud mootorrattavarustust, mida hetkel Eestist veel ei leia. Loodetavasti arendab loodav motoentusiastide kogunemiskoht ka Eesti motokultuuri ja näitab avalikkusele, et kõik mootorratturid ei ole ülekaalulised, pika habeme ja nahkriietusega pensionieelikud.

Ettevõtte põhitegevuseks on ja jääb (ümberehitatud) mootorrataste tootmine, aga samas toodetakse ka mootorrataste custom-juppe: nupuplokid Beringeri pidurislindritele, kellaümbrised ja lisatule plokid Motogadgeti spidomeetritele on Renardi majas välja mõeldud ja disainitud detailid.

Projektiplaanid

Hetkel on töös 5 projekti, sel aastal on plaanis kokku vähemalt 10 projekti valmis teha. Eelmisel aastal ehitati ümber 7 ratast, seega on tootmine pea poole võrra kasvanud. “Enamus kliente on meil pärit Eestist, välisriikidest pärit klientidega oleks distantsi tõttu keeruline suhelda,” leidis Urmas Pahkma.  Lasub ka vastutus koostekvaliteedi ja turvalisuse osas – kui midagi juhtub valesti olema, on Eestis võimalik see kiiresti ära lahendada.

Cafe racerite ehitamine põhineb nostalgial ja meenutab natuke lapsepõlve, toob esile vana mälestuse. Miks ei ole siis Eestis ja mujal endistes Nõukogude Liidu riikides näha korralikult tehtud Jawa custom’eid? Andres Uibomäe: “Keegi ei fänna kahetaktilisi rattaid, nendega ei taheta sõita. Lääne rattad on ümberehitamiseks paraku vaieldamatult paremad doonorrattad.”