Äsja külastas Eestit tsiklihuviliste ekvivalent kommipoele – Harley On Tour. See tähendab sisuliselt, et üks suur rekka, milles on 23 uhiuut Harley-Davidsoni mootorratast, sõidab läbi 15 riigi ja võimaldab huvilistel nendega koha peal ringi sõita. Põnevusega võtsin ka ise üritusest osa ning proovisin ühe päeva jooksult kuut erinevat Ameerika mootorratast. Panin oma mõtted siia postitusse väga lühidalt kirja, rohkem nägin vaeva GoPro video kokku lõikamisega (vt all).

Sportster Iron 883 – 883 cm3 mootori ja minu arvates väga mõistliku suurusega ratas. Linnas ja linna lähedal kruisimiseks ideaalne stiiliratas. Ehe ja minimalistlik. Kui endale Ameerika kruiserit ostma hakkaksin, siis see (või siis mõni muu Sportster) oleks minu valik.

Dyna Street Bob – 1,6-liitrise mootoriga “ahvilenksuga” kõik-üleliigne-on-eemaldatud ratas. Mulle jäi siiski mulje, et selle kõrge lenksu oleks võinud ka eemaldada. Samas selleks üheks korraks oli väga põnev sellise sõiduasendiga mootorratast – nüüd tean, et on väga äge, aga mitte minu jaoks.

Dyna Fat Bob – selle ratta ostaks juba selle ilusa liivakarva mattvärvi pärast. Ja need “paksud” rehvid on mootorrataste juures minu teiseks nõrkuseks. 1,7-liitrise mootoriga ratas on Harley-Davidsoni mudelivalikus väga hea manööverdamisvõimega eksemplar, sarnaselt Sportsterile sobib lisaks maanteel kulgemisele ka hästi linnaliikluses vilkaks tegevuseks. Enne kui Sportsterit ostma hakkaksin, käiksin veel kolm tiiru ümber Dyna Fat Bobi, kaaludes hoopis selle soetamist.

Softail Slim – 1,7-liitrine mootor, “paksud” rehvid, retrohõnguline välimus ja põnev tagakiigelahendus (amordid on peidetud, jättes vedrustuseta tagaotsa mulje) – what’s not to like? See on ratas, millega proovisin sõbralt laenatud GoPro Hero 3+ seikluskaameraga mootorrattasõitu filmida. Sõidult tagasi tulles sain teada, et sellel rattal on väntvõll meelega veidi tasakaalust välja aetud, et sõidu ajal vanematele suguvendadele sarnast suurt mootorivibratsiooni tekitada. See tore lisavärin on ka videos näha. Ratas oli lahe, hääl mehine, aga ma ajaks selle väntvõlli siiski tasakaalu (või valiks juba tasakaalus väntvõlliga Softail mudeli). Sarnaselt Street Bobi “ahvilenksuga” on mul hea meel, et sain ka sellist ratast proovida – põnev kogemus.


V-Rod Muscle – see ratas ei ole tavaline Harley-Davidson. V-Rod tundub olevat hoopis mõne luksustootja tsikkel. Või USA custom-töökoja näituseeksemplar. Esiteks on Porschega (!) koostöös arendatud mootor hoopis teisest puust – vibratsiooni ei ole. See muskelkruiser armastab kõrgeid pöördeid. Ja kõik, kes V-Rodiga sõidavad, armastavad seda mahlast väljalaskehäält.

Road Glide Special – 1,7-liitrise mootoriga 400-kilone hiigelmatkaratas, millel on olemas nii kõlarid muusika kuulamiseks kui naviseade jms. Ma polnud varem nii suure rattaga sõitnud ja see oli väga üllatav, et see mass pole sõites üldse tuntav. Ja maanteel sõites oli tõesti mõnus, gondel suunab tuule eemale, iste ja isteasend on mugav, manööverdamine ja kiirendused nauditavalt kerged. Kui oleks soov minna pikale Euroopa-matkale ja eelarve ei oleks piiratud, siis on Road Glide Special kindlasti väärt liikumisvahend.

Ja veel mõned ilusad detailid: