See artikkel ilmus esmakordselt 7/2016 Tehnikamaailmas. Ja see tsikkel on sel aastal proovitutest üks lemmikumaid.

Uus Harley-Davidsoni Sportsteri mudeligrupi esindaja on kaaslastest sportlikum ja käib kaasas tsiklikultuuri moodsate trendidega.

Asjatundmatule vaatlejale tunduvad kõik Harley-Davidsonid sarnased olevat – lärmakas V2-mootoriga kruiser, petteks mõned erinevad detailid ja ongi kõik. Tegelikkus on aga hoopis teine – kuigi üldskeem võib sama olla, siis näiliselt väiksed muudatused annavad tulemuseks kardinaalselt teistsuguse sõiduki. Just nagu Volkswageni grupi MQB platvorm on aluseks nii Audi TT’le kui ka Škoda Superbile.

Roadsterist õhkub mootorrataste custom-kultuuri omapära ja garaažis valminud tsikli iseloomu, mis samas on suurtootmisele omaselt kvaliteetselt kokku pandud ja viimistletud. Isteasend on Harley-Davidsoni kohta äärmiselt sportlik. Jalarauad asuvad ootamatult taga, jalgu ei peagi (minu rõõmuks) ette välja sirutama – sõida nagu klassikalise mootorrattaga. Madal lenkstang annab cafe raceri sarnase välimuse ning mugava, samas ka veidi sportliku isteasendi. Sõites on mõnus, aga kui vaja mootorratast näiteks parkimisohale tagurdada, siis jäävad jalarauad täpselt jalgade ette, õnneks saab need kerge vaevaga üles klappida. Lisaks on ratta lükkamisel tunda selle kogukat massi. Jalatoed koos nende otsas asuvate asfaldikraapimisraudadega on laiad, silma järgi isegi laiemad kui lenkstang. Seetõttu on tavaline põlved-vastu-paaki-sõidustiil keeruline – jalalabad on laiali, paak aga kitsas.

Muidu agressiivse stiiliga Roadster tundub külje pealt vaadates visuaalselt veidi liiga kõrgel õhus olevat. Uus vedrustus on pikima käiguga Harley-Davidsoni mudelivalikus, andes mootorrattale suurema kliirensi ning kaldenurga, et käänulisel teel eeskujulikult kurve läbida. Dark Customs erisarja liikmena on enamus pindu musta värvi, kroomi leidub rattal minimaalselt.

Mootor on äärmiselt sujuv ja uskumatult vibratsioonitu, justkui polekski tegu sisepõlemismootori, vaid hoopis elektriajamiga. Ka näiliselt piiramatu pöördemoment tugevdab seda tunnet. Käigukastis on 5 erinevat ülekannet. Käigud on pikad, linnas saab vabalt hakkama vaid esimese kahe käiguga. Juba alates 2000 p/min on Roadster täitsa sõidetav, piiraja sekkub 6000 pöörde juures. Ees aitavad hoogu maha võtta kaks ketaspidurit, teistel Sportsteritel on neid ainult üks. Uus on ka tagurpidi esihark.

Näidikuplokk on trendikas ja minimalistlik – üks ümmargune näidik ja ongi kõik. Päikese käes ei pruugi digitaalset spidomeetrit hästi näha olla. V2-mootor on rahuliku käiguga, tähelepanematu sõitja võib osuti aegluse tõttu tahhomeetrit hoopis spidomeetriks pidada. Kuigi ratas pole sportrattalikult äkiline, on sõit siiski võrdlemisi krapsakas, soovi korral võib Roadster ka “baikidega” samas grupis sõita.

Ookeani taga pööratakse erilist tähelepanu mugavusele. Eestis on standardvarustuses lisaks muule ka ABS, immobilaiser, signalisatsioon ja võtmevaba käivitus, tänu millele võid lihtsalt tsikli juurde kõndida ja kui võti taskus, siis lihtsalt minema sõita, ära jääb võtme taskust otsimine. Tõepoolest väga mugav.