Mina ja Web Summit 2016

Eesti suurimal tehnoloogiakonverentsil Latitude59 osales 1500 inimest. Euroopa suurimal tehnoloogiakonverentsil Web Summit osales sel aastal 53 056 inimest, mina olin üks neist. Et sellest üritusest aru saada, peab seal ise kohal käima. Teine parim viis on lugeda minu blogipostitust viiest meeldejäävamast elemendist.

1. Esinejad

Nii umbes kümnel suurel laval (mis olid teemade kaupa jagatud, alates arendajatest ja SaaS’ist kuni turunduse ja rahanduseni) astusid üles nii startup-ettevõtjad kui ka maailmakuulsad tegelased. Facebooki CTO rääkis tulevikus, CMO sellest, mida üldse Facebook ise turundama peab. Gary Vaynerchuck andis nõu, millised on turunduse trendid ning süstis kuulajatesse pealehakkamise entusiasmi. Lavalaudedel astusid veel üles näiteks Tinderi CEO, näitleja ja ettevõtja Joseph Gordon-Levitt, Niantic Inc’i CMO (Pokemon Go’d mäletad?) ja veel paljud teised. Nägin isegi ühte eestlast Funderbeami tutvustamas. Lahe! Eriti tore oli see, et mitmed esinejad osalesid kogu konverentsil, seega oli võimalus nendega päriselt juttu puhuda või õhtusel ametlikul afterparty‘l (mida oli terve kesklinn täis) väike drink teha.

Gary Vaynerchuck droppin’ some knowledge.

2. Web Summiti äpp

Ürituse nutirakendus ei olnud lihtsalt nice-to-have turundusnipp, see oli üritusel väga kasulikuks tööriistaks. Esiteks oli seal ajakava kõikide lavade kohta ära toodud ja sai luua ka enda päevakava. Teiseks oli see omamoodi Web Summiti sotsiaalmeediaks – sa said kirjutada kõigile osalejatele sõnumeid, ka esinejatele, ja niiviisi tutvusi luua ja ühendust pidada. Kuigi äpp kasutas palju internetti, oli see igatahes üks paremini läbi mõeldud nutilahendusi. Ja seda võiski maailma ühelt suurimalt tehnoloogiaettevõtete konverentsilt oodata. Tehke järgi, Password, Müügi X või Pärnu Juhtimiskonverents.

Web Summitil sai näha, katsuda ja proovisõitu teha BMW i3’ga.

3. Õhin, entusiasm

Uskumatult motiveeriv on olla seltskonnas, kus kõik tegutsevad suure õhinaga ja on võtnud eesmärgiks enam-vähem terve maailm vallutada. Kui argirutiinis kipub selline emotsioon igapäevase töötuhina sisse ära kaduma, siis Web Summitil levinud emotsioon, pealehakkamine on äärmiselt nakkav ja annab mõnusa ergutuse igapäevaellu.

Samas on see ka justkui hoiatuseks juba olemasolevatele turuliidritele – mis siis kui need hakkajad ja nutikad noored võtavad ette sinu tegevusala ja otsustavad teha parema toote/teenuse, pakkuda veel paremat kliendikogemust ja paremat hinnapoliitikat? Umbes nagu AirBnB, Taxify või SpaceX.

4. Järjekorrad

Nii suurel üritusel on paratamatult igal pool palju-palju inimesi, sest huvitaval kombel tahavad kõik 53 056 inimest:

a) liikuda ühest saalist teise, tekitades pidevalt tipptunnimeeleolu

b) lõuna ajal süüa saada

c) aeg-ajalt WCs käia

d) vaadata, mida põnevamad väljapanekud endast täpsemalt kujutavad (ja paremad boksid tunned ära muidugi pika järjekorra järgi)

Järjekorrad on Web Summitil paratamatu nähtus, millega tasub ruttu harjuda ja hoopis enda kasuks tööle panna. Mina sain järjekorras mitme huvitava inimesega tuttavaks, muuhulgas rääkisin umbes minut aega teise eestlasega inglise keeles juttu, kuni vestluspartner mu nimesilti vaatas ja ütles selges emakeeles “Kuule, sa oled ka Eestist või?!” Kodumaast kaugel võõraste inimeste hulgas on kaasmaalase kohtamine alati väga tore ning tekkis automaatselt patriootlik ühtsusetunne.

5. Web Summiti söögikohad

Ürituse alal olid kolmes kohas sisse seadnud tänavatoidurestoranid. Ja restorani all mõtlen ma toitlustuseks ümber ehitatud kaubikuid või järelhaagiseid. See oli omamoodi üritus ürituses ja kindlasti suurem kui mõni Eesti tänavatoidufestival. Valik oli esmapilgul suur – alates hommikusöögihelvestest kuni itaalia, saksa ja portugali uulitsaroogadeni. Üldistatult pakkusid aga kõik enamasti sarnast toodet: saia peal on liha ja veidi veel midagi. Ilmselt Portugali omapärana armastati seal sellistele roogadele niinimetatud friikartuleid peale/vahele panna. Ja nad kutsusid neid küll friikartuliteks, aga olemuselt olid pigem friikartulikujulised kartulikrõpsud. See oli küll omamoodi huvitav kogemus, aga kui iga lõuna ajal sellist saia-krõpsu segu sisse ajada, siis tekkis juba mõne päevaga tavalise Eesti toidu igatsus.