See artikkel ilmus esmakordselt 6/2018 Tehnikamaailmas.

Pea neli aastat tagasi esitles Husqvarna oma ideeratast Vitpilen 401, mis rabas oma värske ja väljapaistva disainiga. See oli täiesti uutmoodi nägemus sellest, milline üks mootorratas peaks välja nägema. Positiivse üllatusena on müügile jõudnud versioon väga sarnane esialgsetele visanditele (tavaliselt nuditakse ikka erilisemad elemendid tootmisküpsel mudelil tagasihoidlikumaks).

Husqvarna, mis on paljudele tuntud kui krossimootorrataste tootja või hoopis mootorsaefirma, tuli tegelikult välja terve uue mudeliperekonnaga. Keskseks motiiviks on linnakeskkond ja sihiks luua midagi täiesti uut, teistsugust. Uued mudelid peaks tõmbama motomaailma ka need, keda ei huvita nii väga tehniline pool, vaid keskenduvad pigem sõidunaudingule. Kui Vitpilen 401 on moodsate joontega tänavaratas, siis Svartpilen 401 on püstisema sõiduasendiga ja välimuselt rohkem maastikusõbralik. Tehniliselt on erinevusi minimaalselt, põhilised muudatused on kosmeetilised – jämedama mustriga rehvid, lenkstang, iste, paagile kinnituv raam. Vitpilen on saadaval vaid valgena, Svartpilen mustana. Sellest ka nimed – esimene tähendab tõlkes “valge nool”, teine “must nool”.

Mõlemad baseeruvad KTM 390 Duke’il – südameks on 373 cm3 ühesilindriline mootor, mis end juba varem heast küljest on näidanud. Kolmas uus mudel samas perekonnas on Vitpilen 701, mis kannab Vitpilen 401’ga sarnaseid jooni, aga baseerub suuremal ühesilindrilisel KTM 690 Duke’il. Juba on välja reklaamitud ka Svartpilen 701 ja tulevikus võib ‘pilenite perekonda uusi liikmeid veel lisanduda.

Mis siin erilist on?

Noh, alustuseks see välimus. Vitpilen 401 tundub olevat pärit mõnest peenest mootorrataste ümberehitusele keskendunud töökojast. Ja see on hea. Paaki ja muid osi katvad küljepaneelid loovad mulje monokokkstiilis kerest. Graatsilised puhtad jooned annavad Vitpilenile kergesti äratuntava välimuse. Just sellise välimuse, mida hindavad ka mittemotoinimesed. Vitpilenit võib vabalt kasutada ka oma uhke häärberi sisekujunduselemendina.

Esituli on klassikaliselt ümmargune, aga sisu üdini tänapäevane, ringikujuline LED-tuli lisab küllaga isikupära. Numbrilauda hoidev tagaporilaud võib mõnda inimest häirida, aga minu arvates on see moodne ja viisakalt minimalistlik lahendus.

Tehnilised osad on silma alt ära peidetud. Üldse on kõik üleliigne ära jäetud. Liiga suurt kubatuuri pole ka vaja, 373 cm3 töömahust suudab masin 32 kW välja võluda. Saab sõita isegi A2-kategooria lubadega, mis ei tähenda, et see vaid algajatele mõeldud on. Vitpilen 401 kaalub vaid sulgkerged 148 kilogrammi! Selline võimsuse-kaalu suhe teeks au isegi Porsche kähkusõidumasinatele.

Sõit

Vitpileni peale istudes on kohe tunda cafe-racer’likku olekut. Iste on mõõdukalt toekas, polstrit kindlasti üleliia palju pole. Clip-on lenksud on madalal ja juhi jaoks üsna kaugel ees. Tulemuseks on tugevalt ettepoole kaldu isteasend. Esimesed kilomeetrid tipptunniummikus kinnitasid mu hirmu, et selline asend koormab käsi, olen ju rattal põhimõtteliselt toenglamangus.

Svartpilenil on isteasend märksa püstisem ja sellist muret pole. Õnneks pole ka Vitpileni sõiduasend üdini halb, kiiremini sõites kaotab vastuliikuv õhuvool probleemi ja sõit kulgeb mugavamalt. Pikki maid teosammul sõita Vitpileniga ei tasu, tuleb ikka sihtotstarbeliselt kasutada ja tempot hoida.

Tempost rääkides – seda Vitpilen oskab. Vaatamata suhteliselt väiksele võimsusele liigub Vitpilen edasi vilkalt ja väledalt. Just nagu mootorrataste Mazda MX-5. Ma ei tundnud kordagi, et jõust jääb puudu või et võiks vähe nobedamalt edasi astuda. Eks see sõltub muidugi ka võrdlusmomendist – “tonniste” baikidega mõõtu võttes ei ole ilmselt lootust kiirendamises  esikohta saada.

Väike, aga tubli

Vitpileni suguse taskuraketi puhul saab aga mootorist viimast võtta – ma võisin maksimaalselt gaasi anda, kartmata seejuures otse manalateele kihutada. Seejuures ei tundu Vitpilen aeglane. Sellega saab oma oskusi ja ratta potentsiaali paremini ära kasutama õppida, et võimsamate tsiklitega tempos püsida. Käänulistel teedel ja kiiretes põigetes on Vitpilen tänu oma kergele kaalule kindlasti eelisseisus.

Justkui maagiliselt puudub isegi kiirel sõidul juhi keha ees tuul. Ma võisin vaevatult oma kiivrit sättida või näidikuplokil nuppe vajutada, ilma et oleksin pidanud tuulega võitlema nagu igal teisel motikal. Sõites tekib vägisi lendamise tunne – keha on ettepoole kaldu ja justkui hõljuks. Elamus on igal sõidul garanteeritud.

Mootorratta ühesilindriline olemus on üsna hästi ära maskeeritud. Vibratsiooni on minimaalselt, hääl on alates keskmistest pööretest juba täitsa rahuldav. Vitpileni peeglitest näeb väga hästi oma küünarnukke. Enda selja taga oleva auto nägemiseks peab oma pead tihti veidi külje peale liigutama või käsi eest nihutama.

Kokkuvõte

Vitpilen 401 on oma KTMi sugulasest 9 kg raskem ja pea tuhat eurot kallim. Svartpilen on mugavama isteasendiga. Aga Vitpilenis on see miski, mis paneb südame kiiremini põksuma. Jah, pikapeale väsitab see isteasend käsi ja kaela. Aga see agressiivne asend on just see, mis ta eriliseks teeb. Keha harjub sellega ühel hetkel, ilmselt. Tegu on puristidele mõeldud tsikliga, kes ei ole nõus praktilisuse kaalutlustele alla vanduma. Vitpilen on ilus ja elus masin.