See artikkel ilmus esmakordselt 6/2019 Tehnikamaailmas.

Eelmisel aastal 790 Duke’iga sõites leidsin, et see tänavatsikkel on kerge ja võimas, terav ja täpne. Sõidudünaamika koorekiht. Nüüd on KTM loonud sama tehnikaga keskmise suurusega matkaenduurotsikli.

Matkaenduuro (inglise keeles adventure bike) on selline tsikliklass, mis peaks suutma läbida pikki vahemaid nii asfaldil, kruusal, kohati ka maastikul ja samal ajal kandma ka ühte-kahte inimest ning nende pagasit. Tavaliselt on motomatkajate eelistatud riistapuu pigem kõrgemas hinnaklassis vähemalt 1-liitrise mootoriga ikkaliku sõidu- ja mugavusvarustusega kogukas motikas. Kuigi sellised suured matkaenduurod (nagu näiteks BMW R 1200 GS) on väga võimekad masinad, on nad alati mulle liiga suured tundunud. Veidi väiksem mootor, väiksem raam annaks tulemuseks pea sama võimeka, aga kergema ja parema manööverdamisvõimega reisimasina. Just selline vahepealne masin on KTM 790.

KTM on 790 Adventure’i puhul kaalule kõvasti tähelepanu pööranud. Toruraami materjalina on kasutatud kroom-molübdeeni sulamiga terast, mis on väga hea tugevuse ja kaalu suhtega. Kerepaneelid on plastikust – üsna standardne kaalulangetusnipp. Raskus, mida ei saanud ära võtta, on võimalikult madalale sätitud. 20 liitrit kütust mahutav paak asub suures osas mootori külgedel. Suures osas seetõttu, et tegu on tagurpidi U-kujulise paagiga – mingi osa sellest on siiski traditsioonilises asukohas mootori kohal sõitja ja lenksu vahel, ülejäänu on justkui külgedelt alla veninud. Kaval nipp! Nii on raskuskese madalamal ja sõitjal rohkem ruumi. See lahendus võimaldas sadula pikemalt ettepoole tuua, et juht saaks maastikul sõites vajadusel rohkem ettepoole nõjatada, nagu krossi- ja enduurotsiklitel.

Sõidame!

Et testida matkamiseks mõeldud masinat, võtsin Tallinnast suuna Trans Euro Trailile. Trans Euro Trail ehk lühidalt TET on üle-Euroopaline motomatkateekond, mille on kokku pannud vabatahtlikud motomatkajad ise. Eestis kulgeb trass peamiselt kruusateedel Tallinnast Tsirgumäeni Valgamaal, pikkust on veidi üle tuhande kilomeetri. (Rohkem infot vaata transeurotrail.org/estonia.) Tervet marsruuti läbi teha (veel) ei jõudnud aga Põhja-Kõrvemaale jõudsin küll välja. Sel väiksel rännakul läbisin kõrvalisi asfaltteid, rohkelt kruusateid, nii liivaseid kui ka poriseid metsaradu. Ja tagasitee kulges Tallinn-Narva kiirteel, seega said enam-vähem kõikvõimalikud teekatted läbi proovitud.

790 Adventure tunneb end suurepäraselt nii asfaldil kui ka asfaldilt maha keerates. 790 Duke’ilt tuttav 799cm3 kahesilindriline mootor on veidi ümber timmitud, mõned kilovatid on ära võetud, aga see-eest on pöördemomenti madalamatele pööretele juurde reguleeritud. Tänu sellele jaksab 790 Adventure rasketes oludes madala käiguga ja suhteliselt madalatel pööretel edasi ronida justnagu aeglustiga varustatud maastikuauto.

Kuigi pehmel pinnasel mul veel väga suurt sõidukogemust pole, suutsin õigeid sõiduvõtteid järgides ja tsiklil enda all veidi “mängida” lastes nii liivased kui ka porised lõigud vahejuhtumiteta läbida. 790 Adventure süstis pigem enesekindlust, sest kuuletus hästi mu soovidele ning liikus väga kergelt edasi – see edasiliikumise hõlpsus oli absoluutselt lummav. Kui üldiselt on mootorrattaga kruusal ja muul ebatasasel pinnasel sõitmine korralik füüsiline trenn, siis ergas (ja samas mitte üleliia äkiline) mootor ning kerge kere vähendavad seda vaeva märkimisväärselt. Vähemalt minu jaoks. Olen kuulnud, et mitmetel teistel on suure matkatsikliga lihtsam ja stabiilsem sõita, aga minu enda kogemus seda seni veel ei kinnita.

Veidi tehnilisest poolest

Kuna pidurdamine liival või kruusal on hoopis midagi muud kui asfaldil, on 790 Adventure’il peal offroadisuutlik ABS. Ja kurvi-ABS, et asfaldil kurvides pidurdamine ohutum oleks. Proovisõidurattale oli paigaldatud ka quickshifter, millega saab käike vahetada gaasi maha võtmata ja sidurit rakendamata. Sõidu alguses mõtlesin, et miks peab matkarattal olema peal quickshifter – see on ju ringrajapillide teema?! Proovisin siiski ära ja muutsin meelt. Kuna 790 Adventure on elavuse osas sarnane Duke’iga, siis asfaldil võib vabalt põhjagaasiga kiirendada ja läheb meelest äragi, et alles 5 minutit tagasi sõitsin sama mootorrattaga liivasel metsateel männijuurikate vahel. Tegelikult on quickshifterist abi ka maastikul – püsti sõites on väga mugava ilma sidurita käike vahetada. Pöördeid peab selle jaoks küll mõõdukalt olema, madalatel pööretel quickshifteriga käike üles vahetades kipub see üsna jõnksutav kogemus olema.

Esiklaas mind maanteel tuule eest kõige paremini ei kaitsnud, samas ei olnud see ka häiriv, motika seljas olen tuulega harjunud. Iga huviline peab ise testima, et kas ja kuidas tema kasvu juures tuul sõites vihiseb. Amordikäik ees ja taga on 200 mm. Tõsisema offroadi-huvilise jaoks on olemas 790 Adventure R. See R-täht nimes lisab amordikäigule 40 mm (ja sellega koos kasvab ka kliirens ning istme kõrgus), märksa jämedama mustriga rehvid, Rally sõidurežiimi, kõrgema porilaua ja madalama esiklaasi.
Leheruum hakkab juba otsa saama, aga tahaks veel nii paljust kirjutada. Lühidalt kokku võttes tunnen, et KTM on 790 Adventure’iga täkkesse pannud: see on igati matkasuutlik elava loomuga mootorratas, mida võib oma mõnusa suuruse tõttu ka igapäevaselt argisõitude jaoks kasutada.