See artikkel ilmus esmakordselt 5/2015 Tehnikamaailmas.

Ducati tõi äsja turule uue mudeli Scrambler. Tehnikamaailm uuris põnevat Itaalia uustulnukat kohe põhjalikumalt.

Scrambler (otsetõlkes “Rüseleja”) avaldab austust Ducati sama nime ja stiiliga mootorrattale, mida toodeti eelmise sajandi 60-70-ndatel USA turu jaoks. See nimi tuleneb motokrossi eeläkäijast – Scrambleriteks kutsuti eelmise sajandi esimeses pooles mootorrattaid, mis baseerusid tavalistel tänavaratastel, aga olid modifitseeritud sõitmiseks eeskätt maastikul. Sama stiili kasutavad hetkel paljud mootorrataste ümberehitajad – selle asemel, et võtta kohe krossiratas, ehitatakse klassikaline mootorratas välimuselt veidi maastikusuutlikumaks, ajaloolise tausta tõttu on pea alati ka retromaik küljes. Lõppeesmärk on stiilipunkte juurde saada, peamiseks kasutuskohtaks jääb scrambler-tüüpi ümberehitatud ratastel siiski linnadžungel.

Bränd

Enne kui proovisõidu emotsioonidest kirjeldada, tuleb rääkida Scrambleri brändist. Ducati positsioneerib Scramblerit nagu peaaegu eraldiseisvat kaubamärki, mis lisaks stiilsele mootorrattale pakub suurt valikut muid elustiilitooteid –  võiks isegi öelda, et Scrambler on elustiilibränd, mis muuhulgas ka mootorrattaid pakub.

Selle brändi tootevalikusse kuuluvad näiteks: vahetatavad paagiküljed, kleebised, summutid, lenkstangid, sadulad, sõidujoped, kindad, kiivrid, saapad, torusallid, nokamütsid, prillid, veepudelid ja see pole veel kõik. Lisavarustusega saab rattale kerge vaevaga originaalse välimuse anda. Ja tegu ei ole pelgalt ühe mootorrattaga, neid on kokku neli – kõigil on sama tehniline osa, erinevus on detailides (veljed, summuti, sadul, lenkstang, porilauad). Mina sõitsin baasmudeliga Scrambler Icon, lisaks on veel valikus metallist porilaudadega ajaloolisem Scrambler Classic, sportlikum Scrambler Full Throttle ja maastikusõbralikum Scrambler Urban Enduro.

Mitte ainult mootorratas.  Scrambleri brändi alt pakutakse palju lisavarustust ja elustiilitooteid.

Mootorratas

Aga nüüd mootorrattast endast. Peale juba eelmainitud atraktiivse välimuse on Scrambleril ka väga maskuliinne ja meeldiv hääl, mis teeb isegi ummikus aeglaselt kulgemise nauditavaks – sellist mootoriga pidurdamise jõminat võiks iga päev kuulata. Aeg-ajalt kostub väljalaskest ka mõnusaid kütuse järelpõlemise pauke, mis annab sõidumõnule kohe paar grammi juurde.

Mootor on Ducati Monsterilt tuttav 803 cm3 õhkjahutusega L2, mis Scrambleri peale veidi deforsseerituna jõudis. Jõudu on sellegipoolest piisavalt ja mootorratas läheb nobedalt edasi, väänet jagub juba üsna madalatel pööretel küllaldaselt. Rehvide muster näib olevat väga enduurolik ja saab hästi hakkama kruusateedel, aga töötab tegelikult väga hästi ka linnas, kiirel asfaldisõidul ning kurvides, liigset rehvimüra seejuures ei teki. Tänu suhteliselt madalale sadulale tunnevad ka lühemad sõitjad ennast selle ratta seljas mugavalt.

Icon-versioonil on tagaporilaud elegantselt minimalistlik.

Põnevad detailid

Scramblerile selga istudes tundub lenkstang esmalt tänavaratta jaoks harjumuspäratult lai. See ei ole muidugi üldse halb, tänu laiale haardele on ratast parema jõuõla tõttu lihtsam juhtida ja jätab niigi üsna kergele rattale veel õhulisema mulje.

Püstise isteasendi võlu kaob aga suurematel kiirustel, maanteel sõites tuleb pidevalt võidelda õhuvooludega. Ja tuule tõttu pole ka ilusat mootorihäält väga palju kosta. Seetõttu on vähemalt Tehnikamaailma proovitud Icon-versioon kõige nauditavam linnas ja lühikestel maanteeotsadel.

Tänapäevasele nuti-inimesele on heaks abimeheks istme all olev panipaik, kus on USB-pistik, et sõidu ajal oma nutiseadmeid laadida. Disainile lisab omapära esilaternat ümbritsev põnev ringikujuline LED-tuli, tagatuli töötab täielikult LEDidega. Ohutusele mõeldes on ABS-pidurid standardvarustuses, mis annab võimaluse kõigil sõitjatel julgelt piduritest maksimumi võtta, ilma et peaks blokeerunud pidurite põhjustatud kukkumist kartma.

Hind

Kogu see ilu ja võlu tuleb aga vastava hinnaga, kõige soodsam versioon maksab 8790 eurot, kõige kallim 9990 eurot. Kui stiil ja mootorratta elegantsus sind nii väga ei huvita ja tahad võimalikult väikse raha eest võimalikult palju mootorratast, siis sarnase võimsusega naked-rattaid on ka märksa soodsamas hinnaklassis. Samas peab arvestama sellega, et Ducati on pigem premium-bränd, mis ei püüagi olla omas klassis kõige soodsam.

Vajakajäämisena saab välja tuua asjaolu, et Scrambleril ei ole ei kütusetaseme- ega ka käigunäidikut, eriti arvestades tema hinnaklassi. Tegu on Ducati entry-level rattaga, mis on turule toodud eeskätt uute sõitjate mootorrattamaailma meelitamise eesmärgil ja antud näidikud teeksid algajale kindlasti elu kergemaks.

Kokkuvõte

Ducati Scrambleri eesmärgiks on tänapäeva eneseteadlikke noori mootorratta kasutajaks meelitada – see peaks olema ideaalne esimene ratas tänapäevasele urbanistlikule mehele või naisele. Mootorratas ei ole tänapäeval enamasti lihtsalt transpordilahendus, vaid hobi, lõbusõiduvahend, eneseväljendusviis, kus palju loeb just saadav emotsioon. Selle pilguga vaadates on Ducati Scrambler väärt iga tema eest küsitavat eurot – emotsioon välimusest, häälest ja sõidunaudingust on võimas. Kokku moodustab ratas põneva paketi, mis ei jäta külmaks ilmselt kedagi.

Ducati Scrambleri versioonid

Scrambler Icon – baasmudel, millega Tehnikamaailm proovisõitu tegi. Värvivalik: kollane, punane. Hind alates 8790 eurot.

Scrambler Classic – ajaloolisema välimusega versioon, erinevus baasmudelist: tumekollane-oranž värv, kodarveljed, alumiiniumist porilauad, pruuni värvi iste. Hind 9990 eurot.

Scrambler Full Throttle –  inspireeritud flat-trackist ja võistlusratastest, tavaversioonist eristab musta-kollase värviga paak ja sadul, lühike sportlik sabaosa, Termignoni tänavasõiduks homolgeeritud võistlussummuti, madal lai lenkstang.  Hind 9990 eurot.

Scrambler Urban Enduro – mõeldud nii looduses kui ka linnas sõitmiseks. erinevus baasmudelist: roheline värv, kõrge esiporilaud, võrkkate esitulel, krossika stiilis lenkstang, kodarveljed, alumiiniumist karterikaitse. “Metsik roheline” värv, iste. Hind 9990 eurot.