See artikkel ilmus esmakordset 8/2015 Tehnikamaailmas.

Sherco ja Beta ei ole just kõige tuntumad nimed kaherattaliste maailmas, kuid on asfaldivabas keskkonnas arvestatavad konkurendid. Tehnikamaailm tutvub Sherco ja Beta enduromootorratastega ja katsetab neid ka vabas looduses.

See proovisõidulugu on tavapärasest pisut erinev – esiteks tutvume me nelja erineva rattaga, teiseks siirdume me linnatänavatelt maastikule, kus mul on esimest korda võimalus seda veidi ekstreemsemat sõitu proovida.

See proovisõidulugu ei ole tavaline, seda lausa mitmel põhjusel. Esiteks ei tutvu me mitte ühe, vaid lausa nelja mootorrattaga. Teiseks on maastikul mootorrattaga sõitmine siinkirjutajale täiesti võõras, välja arvatud omal ajal Riga võrriga heinamaal ja metsateel töristamine, aga selle ~1 kW võimsus ei ole võrreldav antud loo raames testitavatega. Et Beta ja Sherco enduroratastest võimalikult autentset pilti ette saada, tuli meile appi Andre Park, vilunud motosportlane ja motokrossi MX2 klassi (kus võisltevad, kahetaktilised kuni 125 cm3 ja neljataktilised kuni 250 cm3 mootoriga tsiklid) üks kõvemaid tegijaid Eestis, kes oma esimesel võistlusel osales juba 1997. aastal. Tema hiljutisteks saavutusteks on näiteks Eesti Meistrivõistlustel motokrossis 2013. aastal 2. koht ja 2014. aastal 3. koht MX2 klassis ning esimene koht samas klassis Baltimaade Meistrivõistlustel motokrossis 2014. aastal. Sel hooajal Andre Park enam aktiivselt võistlustel ei osale, pigem aitab Velt Motocenteris huvilistel sobivat tsiklit välja valida ning annab oma teadmisi teistele edasi.

Sherco ja Beta ei ole nii üldtuntud mootorrattabrändid nagu näiteks Honda või Yamaha, aga nad võidavad Eestis kui ka mujal kiirelt populaarsust tänu oma kvaliteedile ja vastupidavusele. Mõlemad brändid on tuntud ennekõike oma traielimudelite tõttu – meie testime enduromudeleid, mis on mõeldud maastikule, kuid saab ka Maanteeametis arvele võtta ning avalikel teedel sõita.

Beta on 1904. aastal jalgrataste tootmisega alustanud Itaalia mootorrataste tootja. 2004 aastal alustas Beta 4-taktiliste enduromootorrataste tootmist, algselt KTMi mootoritega, kuid alates 2009. aastast varustatakse kõik tsiklid enda toodetud jõuallikatega.

Sherco puhul on tegu üsna noore ettevõttega, mis loodi aastal 1998 traielisõitja Marc Teissieri poolt, kellel oli oma sõidukogemusele toetudes selge nägemus, milline peaks hea mootorratas olema. 1999. aastal esitletud esimesed mudelid võeti väga positiivselt vastu – tõestus, et Teissieri visioon suurepärasest sõidumasinast läks täppi ja ka idee teostus oli hea. Täna on Shercol kaks tehast – üks Hispaanias ainult traielirataste jaoksl, teine Hispaanias muude mudelite tarbeks. Kui Beta rattad valmivad koosteliinil nagu masstootmisettevõttele kohane, siis Sherco tsiklitootmises monteerib meister ratta algusest lõpuni üksinda valmis.

Loo autor tunneb end kaherattalistega koduselt asfaldil, tänavarataste loomulikus keskkonnas, maastikul sõitmisel on aga palju erinevusi. Suureks faktoriks on pidamine või pigem just selle puudumine. Liival, kruusal ja muul pinnasel sõites on mootorratas pea alati oma pidamise piiril või selle lähedal, ükskõik kui jäme muster rehvidel ei oleks. Esimesel paarisajal meetril on see väga ehmatav ja harjumatu, kuulates aga Andre Pargi õpetussõnu ja nähes teda samas keskkonnas mängeldes mitu korda (!) kiiremini sõitmas, saan julgust juurde ja püüan ka rohkem pidamise piire kombata.

Sherco SEF-R 250 ja SEF-R 300 kasutavad identset raami, vaid mootor on teine – sama lugu on Beta prooviratastega, seetõttu võib öelda, et testimiseks on kaks mootorratast nelja mootorivalikuga. Neljataktilise mootoriga tsiklid Sherco SEF-R 250, SEF-R 300 ja Beta RR 350 tunduvad amatöörile suutlikkuse poolest üsna sarnased, põhjuseks asjaolu, et maastikul ei ole mootori võimsus esmatähtis ja põhjagaasiga väga sõita ei saa, oluline on kaherattalise käsitlemisoskus. Beta RR 300 oma kahetaktilise mootoriga on aga hoopis teisest puust – kui see metslane pöörded üles võtab, siis on kiirendus palju järsem kui kahe rohkema taktiga suguvendadel. See teeb kogu ratta oleku erksamaks ja metsikumaks, mille tõttu on suurem võimalus enda valitud trajektoorilt välja lennutada. Ehk kokkuvõttes: neljataktilised on sõbralikuma iseloomuga.

Kahe brändi erinevused tulevad esile raamigeomeetrias – Shercol on esihark veidi rohkem kõhu all, Betal kaugemal ees. Tänu sellele erinevusele on Sherco veidi parema manööverdamisvõimega, samas ei jää ka Beta kaugele maha.

Veel erinevustest. Sherco enduromudelitel on sadulad veidi pehmemad kui Betal ja need on kaetud erilise Double Grip 2 pealispinnaga, mis hoiab sõitjat kindlalt paigal – väga oluline omadus maastikul sõites, kus teekate on tihti konarlik ja jõnksutab ratast. Samuti on Sherco mõlemal mudelil võimalik lenkstangi peal olevast lülitist muuta süüteseadistust äkilisemaks või rahulikumaks – viimane on sobilik libedamatel rajalõikudel.  Vähetähtis ei ole ka fakt, et Sherco mudelid kaaluga 102 kg on hetkel ühed maailma kergeimad enduromootorrattad, mida toodetakse.

Nii Sherco kui ka Beta endurokate puhul on tegemist tõsiste vastastega suuremate tootjate ratastele. Mõlema firma rattad on silma paistnud oma kasutajasõbralikkuse ja vastupidavuse poolest ning peaks kindlasti olema maastikutsikli otsija ostuvalikute nimekirjas.