See artikkel ilmus esmakordselt 1/2016 Tehnikamaailmas.

Mida sina oma isale isadepäevaks kinkisid? Hakkaja disainer Joonas Torim aitas aastaid garaažinurgas varjusurmas olnud mootorratta K-125M taas elule.

Ja mitte ainult. 1954. aastast pärit ratas on võimalikult originaali lähedaseks taastatud ning on välja teeninud uunikumidele omase “musta numbri”. Tegu on ühesilindrilise kahetaktilise 125 cm3 mootoriga kaherattalisega, millel tippkiiruseks on tehase andmetel 70 km tunnis. Toodeti seda mudelit aastatel 1952-1955. K-125M on väga kerge, õbluke mootorratas – tühikaal ainult 84 kg – võrreldes “tavapäraste” tsiklitega tundub see mudel veidi vähendatud koopia olevat. Samas Teise maailmasõja järgses Nõukogude liidus oli nii majandusel kui ka enamusel inimestel rahaliselt mitte just kõige parem seis, seetõttu osutusid kõik samalaadsed kerged ja soodsad transpordivahendid väga populaarseteks.

Praeguseks üle 60 aasta vana mootorratta ostis omal ajal Joonase vanaisa tuntud Eesti astronoomi Tartu tähetornis tegutsenud Hugo Raudsaare käest. Pärast mitmeaastast kasutamist oli K-125M transpordivahendiks Joonase isale ja vennale. Mingil hetkel aga vaibus ka nende huvi. Aastaid tegevuseta garaažinurgas seisnud mootorratta otsustas lõpuks Joonas Torim isa ja vanaisa meeleheaks ja üllatuseks ära taastada lasta. Kui algselt oli plaan kaherattaline sõitma saada ning enam-vähem viisakas välimus anda, siis taastamisprotsessi keskel tekkis Joonasel aina selgem soov sõiduk vähemalt sama heasse vormi saada nagu see kunagi tehasest väljudes oli. Unistuse aitas teoks teha Phoenix Motorcycles, mis on keskendunud mootorrataste restaureerimisele, eesotsas Kaarel Libega.

Kuigi enne restaureerimist oli tegu enam-vähem komplektse mootorrattaga, kulus asendamist vajavate osade leidmiseks palju aega, lisaks oli iga olemasolev detail vaja restaureerijal üle käia. Mootor oli üsna nukras seisus: väntvõllis oli suur lõtk sees, keps tuli ära vahetada, silinder oli kulunud, käigukastiga olid probleemid. Enne garaaži nurka seisma jäämist toimus tsikliga väike avarii, mis tekitas samuti lisatööd. Täielikku taastamist vajas ka värvkate.

Joonas käis korduvalt erinevatel vanavaralaatedel vajalikke juppe otsimas. Olukorra tegi keeruliseks see, et enamasti ei teadnud vanade mootorrataste varuosamüüjad kunagi täpselt, mis neil suurtes kastides täpselt pakkuda on. Või kui Joonas küsis, et kas see või teine jupp kuulub K-125M’ile, siis vastati, et läheb küll sinna peale ka. “Jupp võib küll töötada, aga kui see ei ole 100% selle mudeli varuosa, siis ei täida see ju mulle ei sobi,” muheles Joonas Torim.

Phoenix Motorcycles on suutnud oskuslikult taastada üle 60 aasta vanad osad, millele ei olnud võimalik leida paremas seisus asendust. Näiteks jalaraudadel olevad kummidel oli otstest veerand umbes puudu – need lähevad tavaliselt kuskile vastu või kulutatakse saabastega ära. Kaarel taaslõi puuduoleva osa uue kummiga ning peale vaadates on võimatu öelda, et esiteks on tegu üle poole sajandi vanuse kummiosaga või et tegu on parandatud või restaureeritud detailiga.

Imetlusväärselt osavalt pintsliga paagile ja porilaudadele kantud ilujooned on tõmmatud vabakäe joonena, täpselt nii nagu tehti seda tehases. “Selleks on Phoenix Motorcycles restaureerimise meeskonnas täpse käega neiu, keda võib julgelt oma ala spetsialistiks nimetada. Vabakäe ilujoonte tõmbamine vajab kogemusi ning täpset kätt,” sõnas Kaarel. Kleebised paagi peal on hetkel tänapäevased vinüülkleebised, mille Kaarel ise piltide järgi võimalikult originaalilähedaseks kujundas, kuid tulevikus on plaan asendada need autentsete vesikleebistega.

Ka vanaaegne aku on jäetud võimalikult ajastutruu ja originaalaku korpuse sisse on ehitatud tänapäevane ja vastupidavam geelaku. Selline detail ei ole silmaga nähtav, kuna geelaku on osavalt peidetud ning isegi akukarbi avamisel pole seda näha. Tundub, et tähelepanu detailidele on Phoenix Motorcyclesi leivanumber. Poritiibade kinnituspoldid, mis olid esialgse restaureerija käes värvkatte peale saanud, kaotasid selle jälle Kaarel Libe käes, kuna originaalis olid need poldid kaetud galvaanilise valge tsingiga. Rehvid on esialgu küll uued, kuid plaan on leida autentsed originaalrehvid, otsing igatahes käib. Eraldi väljatoomist väärib originaalne spidomeeter, mis asub sellel mootorrattamudelil juba tehasest tulles harjumatus kohas – esihargi paremal küljel, lisaks on selle skaala justkui 180 kraadi nihkes.

Restaureerimise tellinud Joonas  Torim tõi välja, et pärast kahte aastat on ta õigete varuosade tagaotsimise protsessi juba nii nautima hakanud, et soovib ka mõnda järgmist mootorratast taastada. “Nagu aardeotsimine – käid ühel laadal, käid teisel, saad infot mõne võimaliku niidiotsa kohta. See tegevus ise on juba nii põnev. Restaureeritud ratas on tore kõrvaltoode,” kirjeldas  Joonas nauditavat protsessi.