Mul oli võimalus hiljuti 2015. aasta BMW X5 roolis Tallinnast Riiga ja tagasi sõita. Üle 800 kilomeetri 190-kilovatises Saksa preemium-maasturis. Pärast seda uurisid sõbrad ja töökaslased, et kuidas oli ja et kas ma nüüd enda autosse ei tahagi istuda, et tahan ainult iksviit. Nende kõigi imestuseks ei tundnud ma tulist vajadust nüüd just sellist autot omada.

Ma ei ütle, et BMW X5 on halb auto – vastupidi. Salong on väga luksuslik, samas äärmiselt vaikne. Elektroonilised lisad on väga põnevad ja abivalmid – kaugtuled lülitatakse automaatselt välja, sõidureast kõrvale kaldudes antakse sulle sellest märku, pardakompuuter suudab auto kohta tuhat ja üks fakti suurele ekraanile manada, püsikiirushoidja jälgib ka sinu pikivahet eessõitva autoga ja katsub õnnetusi ära hoida. See kõik on väga hea ja tore. Mis sellest kallihinnalisest kompotist puudu jäi, on vahetu autosõidu tunne. Sõidu ajal kvaliteetse heliga audiosüsteemist kõlanud Enya laul Only Time iseloomustab minu arvates väga hästi sellisest suurest Saksa maasturist saadavat sõidunaudingut. Auto sõidab pehmelt, häirimatult, lausa graatsiliselt, aga kõige selle mugavuse ja heliisolatsiooni ja sõiduabiseadmete keskel ma ei taju, et ma üldse autoga sõidan – sama hästi võiks võluvaibal hõljuda. Või rongiga sõita. Nullist sajani kiirendab see X5 6,9 sekundiga, aga selle kahetonnise preemiumvati sees ei ole see nii nauditav kui võiks.

Hoopis teine tunne on mul olnud väikestes, soodsamates ja väikeste mootoritega autodes. Nagu ma varasemalt kirjutasin, jättis Peugeot 208 Top Gear Awardsil mulle väga sümpaatse mulje. Väike auto ja tema 1.2-liitrine mootor, mis vedas autot oma töömahu kohta eriti vilkalt edasi ning agressiivsemal kiirendamisel tekitas isegi Mercedes-Benz A45 AMG sarnast mõnusat tasast mürinat. Vat see oli vahetu sõiduelamus. Kiirendus nullist sajani võttis aega 12,2 sekundit, aga iga sekund sellest oli igati nauditav. Sa kuuled mootorit, kuuled teemüra ja tänu sellele ka tunnetad auto kiirust – aju saab aru, et sa liigud kordi kiiremini kui inimene ise suudaks liikuda. Ja see annabki autosõidule erilise tunde – see on elamus.

Teine ootamatu tutvus väikeautoga toimus Renault’ Megane’i pressi- ja blogiüritusel, kus olid proovimiseks väljas ka teised mudelid. Ma tegin tiiru ka (kergelt) lustaka retrovälimusega Twingoga. See on muide turbo, tagamootori ja tagaveoga veidi üle ühe tonni kaaluv auto. Paraku on võimsaim mootor 66-kilovatine ja elektroonilist stabiilsuskontrolli välja lülitada ei saa… Igatahes, sõita oli sellega igati nauditav, lisaks oli kõrgematel pööretel tekkiv heli selline mõnusalt kuuekümnendate sportautolik, (mis ka kuuekümnendatelikult salongi kostus,) et tekkis kiusatus tavapärasest kõrgemate pööretega ringi sõita. Stabiilsuskontroll nullis küll igasuguse tagaveost saadava põnevuse ja rattaid ilmaasjata pöörelda ei lubanud, ent lõbus sõit oli ikka garanteeritud. Esiistmetel on muide peatugi sportautlikult seljatoega ühes tükis – väga stiilne detail! Ma juba kujutan ette, kuidas 5 aasta pärast mõistliku raha eest kasutatud Twingo võiks osta, hästi natuke pöördemomendi osas järele aidata ning igaks juhuks leida ka meetod aeg-ajalt stabiilsuskontrolli pausile panemiseks – kõlab nagu retsept ideaalseks igapäevahobiautoks, mis näeb huvitav välja ning samas ei ürita sind igal hetkel kraavi sõidutada.

Kõike seda arvesse võttes tundub, et ma erinen enamusest ja mul on fetiš väikeste autode vastu. (Fiat 500, nii vana kui ka uus mudel tundub ka ihaldusväärne olevat muide.) Ma ei ütle, et mulle nüüd ainult väiksed autod meeldivad, aga need imponeerivad mulle kindlasti rohkem kui keskmisele Eesti mehele. Naistele kipuvad väikesed autod meeldima – huvitav, kas siis väikese autoga mehed meeldivad neile ka rohkem kui X5-mehed?