Nonii, täna on mul rääkida üks väga põnev lugu. Selles on seiklust, üks Vene motoroller ja väike võimalus ka väike aare päevavalgele tuua. (teravamad pliiatsid närisid juba ilmselt läbi, et pealkiri võtab teema selgelt ja lühidalt kokku. Aga loe edasi, saad täpsemalt teada.)
Seda lugu kuulsin ma juba väikse poisina ja olin sellest väga elevil. Nüüd tuli see mulle jälle meelde, täpsustasin fakte ja otsustasin lugu kogu maailmaga jagada.
Tegevus toimub 40 aastat tagasi Jõgevamaa voorte vahel. Ühe pikliku kujuga järve lähedal elasid ja toimetasid 4 venda, ühel neist oli rohekashall Vjatka motoroller, Vindi-Volli. Sellega oli põnev ringi sõita, aga tal oli üks probleem. Nimelt ei läinud ta hästi käima ja seetõttu pidi rakendama vanade traktorite puhul rakendatavat nn mägistarterit – pane sõiduk suure kallaku peale, kust see siis allapoole hakkab veerema ja saadki masina käima. Talvel oli ideaalseks käivitamise kohaks ühe järve ääres olev kallas – mäest alla ja otse siledale järvejääle. Hea suur plats lõbusõidu tegemiseks.
Sel konkreetsel päeval oli rolleri omanik juba 3-4 korda masinat mäkke üles lükanud, käivitanud ja järvejääle sõitnud. Kui roller järjekordselt välja suri, ei viitsinud omanik enam masinat lükata. Mõtles, et tuleb mõne päeva pärast puhanuna uuesti lõbusõidule. Kuna tegu on väheasustatud alaga, ei olnud karta ka, et keegi kaherattalise ära näppaks. Ootamatult tuli aga kevad, jää hakkas sulama ja kui rollerimees järve äärde jõudis, lebas Vjatka juba järve põhjas. Ja lebab tänapäevani.
 |
| Foto allikas |
Vesi paneb tavaliselt sõidukid roostetama, aga kui Võrstsjärvest võeti välja päris hästi säilinud muinasaegsed raudesemed, siis peaks ju 40 aastat vees seisnud rolleri ka enam-vähem heas seisus olema? Nüüd võiks veidi fantaseerida, et kuidas stiilne motoroller kätte saada. Protsess oleks umbes selline:
1. Määra kindlaks täpne asukoht. Kuigi umbkaudne asukoht on teada, tähendab see ikka vähemalt hektari suurust ala. Kuna järvevesi ei ole väga läbipaistev ja paarikümne aastaga võib olla korralik taimestikukiht peale kasvanud, siis visuaalselt rolleri asukohta määrata ei saa. Vaja on spetsiaalset vees otsimise seadet, kas siis hea kajalood või metalliotsija. Või mõlemad koos?
2. Tõsta roller üles. Kõige lihtsam on ilmselt talvel korraliku jääga sukeldujal roller trosside külge kinnitada ja siis järvejääle puidust tõstekonstruktsioon ehitada. Nii nagu läbi jää vajunud autosid välja tõstetakse.
3. Taasta roller. 40 aastat vee all ligunemist kindlasti midagi head metallpindadele ei tee, seetõttu on kindlasti vaja suuremal või väiksemal määral kõik osad üle käia, välja vahetada, restaureerida.
Teine ja kolmas punkt tunduvad täitsa tehtavad olevat. Tutvusringkonnas ikka paar sukeldumisega tegelevat inimest leidub, ka remondimehi ja restaureerijaid on Eestis samuti piisavalt. Aga vee all eseme asukoha selgeks tegijaid suure tõenäosusega palju ei ole. Kas keegi oskab aidata?
See kõik tundub küll väga suur ja ilmselt ka kulukas töö, aga mõtle, missugune põnev ajalugu sellel kaherattalisel oleks…
 |
| Foto allikas |
Fotod on illustratiivsed.
2 kommentaari
Vajalik on keegi, kellel on magnetomeeter. See on selline riist, mis mõõdab hälbeid maa magnetväljas.
Aga mina seda masinat ei restaureerikski. Pigem konserveeriks ja jätaks selliseks, nagu ta on. Vjatka ei ole nii haruldane masin, et seda veel heas korras ja mõistliku hinnaga ei leiaks.
Uppunud ratta restaureerimine hävitaks suure osa legendist, alles jääks vaid sile masin, mille kõrval saab ainult rääkida, et mõtteline osa sellest masinast veetis 40 aastat vee all…
Restaureerimise koha pealt on sul ilmselt täitsa õigus – selle Vjatka põhiväärtus ongi see huvitav lugu ja lihtsalt konserveerimine annaks kõige paremini seda edasi.