See artikkel ilmus esmakordselt 6/2023 Tehnikamaailmas.

Mis mootorratas on Honda CRF300L Rally? Enduurotsikkel? Kerge adventure-mootorratas? Tegin veidi pikema ringi kruusal, metsas ja liival, et selgus majja saada.

Hondal on kaks tehniliselt pea identset mootorratast: CRF300L ja CRF300L Rally. CRF300L näeb välja nagu klassikaline enduuromotikas, Rally versioon on kohandatud veidi pikemateks sõitudeks: tal on tuuleklaas, suuremad esituled, 5 liitrit suurem paak ja 11 lisakilo, muu on suures osas sama. 

Enduuromootorrattad on tavaliselt mõeldud eeskätt võistlemiseks. See tähendab, et nad on kokku pandud spetskomponentidest, hind ulatub enamasti üle 10 000 euro ja hooldama peab neid loetud tundide järel. CRF300L Rally ei ole selline masin. Tal on olemas kõik enduurokale iseloomulikud omadused: ühesilindriline 286 cm3 mootor, ees 21- ja taga 18-tolline rehv, 28,5 cm kliirens, amordikäik on ees ja taga 26 cm. Hooldusvälp on aga lausa 12 000 kilomeetrit, hind üsna mõistlik 7390 eurot. CRF300L tavaversioon maksab gramm üle kuue tuhande. 

Enduuro või adventure?

CRF300L ja CRF300L Rally on mõeldud neile, kes ei plaani metsas, poris ja mudas võistelda, vaid veidi hullata, seigelda ja niisama kulgeda. Selle 20-kilovatine ühe silindriga mootor on laenatud CBR-sarja tänavarattalt. Võimsust on märksa vähem kui “päris” enduurokatel – näiteks sarnase kubatuuriga kahetaktiline KTM 300 EXC arendab 38 kilovatti ja kaalub umbes 50 kilo vähem kui CRF300L Rally. 

Ka adventure-mootorratastega võrreldes on CRF300L pigem “lahja” mootoriga. Küll aga on selle klassi arvestuses Honda suureks trumbiks tema väike kaal – tühjalt vaid 153 kilo! Matkaenduurode seas on see muljetavaldavalt kerge ja seda on kruusal, metsas ja maastikul selgelt tunda. Kerguse tõttu sõitsin veidi hoogsamalt, julgesin minna kohtadesse, kuhu suurema adventure-tsikliga poleks läinud. Ja kui ma suutsin ühes liivakarjääris Hondaga lõpuks sügavale liiva sisse kaevuda, oli seda üllatavalt lihtne august välja lohistada. Suurema matkaenduuroga oleks see olukord palju vaevalisemalt lahenenud.

CRF300L Rally esimene käik on lühike ja kohalt minnes tuleb kohe hakata valmistuma teist käiku sisse panema. Agressiivsema sõidu jaoks tuleb mootor korralikult pöördesse ajada ja käike üsna agaralt üles-alla lapata. Lihtsam ja masina iseloomule sobivam on pigem rahulikum kulgemine. Honda soodsama otsa vedrustus on pehme ja agressiivsemal sõidul võib raskem sõitja ka “põhjas” ära käia. Seda on internetis paljud omanikud kurtnud, aga ausalt öeldes mul vedrustusega probleeme polnud ja kui ma oleksin CRF300L omanik, siis ma vedrustust välja vahetama kohe ei hakkaks.

Käiguvaheti töötab uskumatu kergusega – justkui vajutaks varbaga laelambi seinalülitit. Nagu ka ilmselt välimusest on aru saada, siis Eesti neljarealisel “kiirteel” saab CRF300L Rally kuidagimoodi hakkama, aga pigem ei ole sellisteks kiirusteks loodud. “Saja kahekümnega” sõites teeb mootor 7000 pööret minutis ja mõnusam on selle masinaga siiski sõita alla 100 kilomeetri tunnis. Seega kui on vaja sõita pikemalt asfaldil, valin võimalusel neljarealise magistraali asemel mõne väiksema kõrvaltee.

Kellele see mõeldud on?

CRF300L on praktiline ja universaalne sõidan-igal-pool-masin. Rally-versioon on midagi enduuro- ja adventure-tsikli vahepealset, tänu tuuleklaasile ja suuremale paagile saab sellega mugavalt ka pikemaid sõite ette võtta.

Mõlemad versioonid on väga head just neile, kes on juba asfaldil kilomeetreid kogunud, aga nüüd tahaksid proovida ka kruusal või metsavahel sõitmist. Suur matkaenduuro võib esimesteks sammudeks liiga hirmutav, ebapraktiline ja kukkumise korral ka kulukas. CRF300L puhul võib aga üsna julgelt katsetada ja külje maha panna – enduurokad ongi mõeldud sellist ärakasutamist taluma.

Kui sa oled Instagramis või YouTube’is imetlenud, kuidas Pol Tarrés Yamaha Tenerega uskumatuid trikke teeb, siis tasub meeles pidada, et ta ei alustanud ju adventure-mootorratastega, vaid sõitis traielit ja enduurot ning alles hiljuti istus Tenere selga. Nii et kui sa tahad ka kunagi Tenere või GSiga kruusal ja liival osavalt manööverdada, siis alustada tasub just CRF300L taoliste masinatega.  

Ütlen ausalt, see on päris esimene proovisõiduratas, mille ostmist ma ise päris tõsiselt kaalun. Kui mitte kohe nüüd, siis lähema aasta paari jooksul. Enne peaks aga garaažis veidi ruumi tegema ja kaks mootorratast eest ära müüma. Rally-versiooni asemel eelistan ma ise CRF300L tavaversiooni, sest see on kergem, soodsam ja mulle meeldib klassikaline esiots rohkem. Rally tuuleklaas on küll maanteel hea, aga enamasti sõidan metsas ja väikestel teedel, kus tuul probleemiks pole. Ja maastikul manööverdades võib tuuleklaas teatud oludes isegi ette jääda.

Minu nägemuses on see ideaalne masin, millega kõrvalisi metsateid ja Trans Euro Traili radu avastada. Tasub aga meeles pidada, et kui su sõpradel on adventure-tsiklid ja plaanid nendega sõitma minna, siis suured matkaenduurod on võimsamad ja kiiremad (vähemalt asfaldil) ning ilmselt ei taha igale poole keerukamatele radadele nikerdama minna, kuhu aga CRF300L Rally minna saaks. Teisalt, kui sõpradel on enduurotsiklid, siis nemad ilmselt soovivad ekstreemsematel radadel sõita kui CRF300L. Seega on see masin parim valik neile, kes eelistavad pigem üksi sõita (nagu mina). 

Ja muide, kui tahad näha, kuidas selle motikaga Alaskal või Aafrikas sõita on, siis YouTube’i-kuulsus Itchy Boots reisib ümber maailma just Honda CRF300L Rallyga.