See artikkel ilmus esmakordselt 9/2023 Tehnikamaailmas.

Ameerika Ühendriikidest pärit Indiani muskelkruiser Sport Chief avaldab muljet. See on suur, suure kubatuuriga, aga samas minimalistlik, ühtaegu nii moodne kui ka retro. 

Ma pean midagi üles tunnistama. Ma ei ole suur kruiserite fänn. Mulle meeldib küll nende välimus ja mõte nendega ringi kruiisimisest, aga päriselus naudin ma palju rohkem klassikalisi mootorrattaid ja matkaenduurosid. Ja tegelikult läksin ma Motodepoosse hoopis uue Suzuki V-Stormiga sõitma. Kahjuks aga ei jõudnud Suzuki proovisõiduratas õigeks ajaks kohale ja alternatiivina pakuti uut Indian Sport Chiefi. Polnud küll see, mida esiti ootasin, aga sellegipoolest ju uus mootorratas ja tasub proovimist. Hea küll, las käia! 

Indian Sport Chief on pea kaheliitrise V2-mootoriga muskelmootorratas, millel hinnalipik veidi üle 20 000 euro. Sarnases kategoorias, kuigi igaüks veidi omamoodi stiiliga, on veel näiteks Triumph Rocket 3 (2458 cm³, 23 900€) ja BMW R18 (1802 cm^3, 21 250€). Ära küsi, miks mootorrattal nii suur mootor või nii suur hinnalipik peab olema – mootorrattad ei peagi üdini praktilised ja ratsionaalsed olema.

Sport Chief on Indian Chiefi sportlikum versioon. Tavamudelist eristab teda asjalikum vedrustus (ees KYB “tagurpidi” amordid, taga reguleeritav Fox vedrustus), Brembo pidurid, uue disainiga iste, lenkstang ja esitule ümber väike gondel. Ameerika kruiserile kohaselt kantakse jõud tagarattale hammasrihmaga. Moodsatest lahendustest on olemas ka võtmeta käivitus ja LED tuled. Välimuselt on Sport Chief midagi sellist, mida motikate ümberehitajad ühest klassikalisest kruiserist teha võiks ja on äge, et tootjad aina rohkem tsiklimoega kaasas käivad.

Põhifookuses on mootor

Ameerika motikatootjad ei taha väga oma mootorrataste võimsust avalikustada ja keskenduvad pigem pöördemomendile. Kiire päring Transpordiameti taustakontrollist annab teada, et Indian Sport Chiefi 1,9-liitrine mootor arendab 66,5 kilovatti. Esmapilgul tundub veidi vähe olevat, aga põhitöö teeb ära 162 njuutonmeetrit pöördemomenti. Kogu pööretevahemikus see masin lausa hüppab edasi kui vähegi korralikumalt gaasi anda, nii meeletu on see pöördemoment. Lenksust tuleb tugevalt kinni hoida, et mitte masina pealt maha pudeneda. 

Vaatamata oma 300-kilosele tühikaalule manööverdab Sport Chief nagu hoopis kergema klassi ratas. Selle masinaga võib julgelt valida sirge maantee asemel kurvilise kõrvaltee. Kallutada võib nii palju kui sul julgust on… ja kuni jalarauad vastu maad puutuvad. Nimes olev sõna “Sport” on igati omal kohal.

Gaasi andmisega on üks huvitav nüanss. Ride-by-wire ehk elektroonilise gaasi süsteemi tõttu liigub gaasirullik äärmiselt kergelt ja sestap on ka gaasitunnetus ebamäärane. Esimest korda gaasi andes arvasin hetkeks, et rullik pole korrektselt ühendatud ja käib tühjalt ringi. Samas mootoripöörded siiski tõusid, järelikult kõik siiski toimib nii nagu ette nähtud. 

Plusspoole pealt toon kindlasti esile sõidurežiimid. Need on pea kõigil uutel mootorratastel olemas, aga Indianil on need eriti hästi välja kukkunud. Kui üldiselt on sõidurežiime vahetades tunda vaid pigem väikseid erinevusi, siis Indian Sport Chiefil on kolme sõidurežiimi (Tour, Standard, Sport) näol tegemist justkui kolme täiesti erineva iseloomuga. Gaasirulliku erksus on igal režiimil lausa hüppeliselt erinev ja just nii peaks ka teised mootorrattatootjad edaspidi tegema. Tour on mõnusalt rahulik, Standard keskmiselt konkreetne ja Sport laseb looma tõeliselt lahti. 

Sport Chief läheb meelsasti pöördesse, suur V2 reageerib gaasiandmisele ärksalt nagu rida-4 sportmootorratas. Piiraja sekkub umbes 5500 pöörde juures ja jääb mulje, et mootor oleks valmis hea meelega ka suuremaid pöördeid arendama. Siinkohal tasub silmas pidada, et V2-mootorid ei lähegi nii pöördesse nagu väiksemad rida-4 mootorid ja Indiani ühe silindri kubatuur on ikkagi muljetavaldavad 945 cm³!

Kõige suuremad plusspunktid saab Sport Chief aga vedrustuse eest. Minu kogemusel kipub suurtel ja madalatel Ameerika kruiseritel tagavedrustus pigem veidi jäik ja lühikese käiguga olevat, mis pikemal sõidul neerud lahti tahab raputada. Fox tagavedrustus on aga konkreetne ja piisavalt pehme, kindlasti mitte jäik. Nii jäid minu neerud ka hoogsalt “lamavaid politseinikke” ületades omale kohale.

Aeg kokkuvõtteks. Indian Sport Chief näeb äge välja, ja suur V2 lausa rebib sind edasi. Praktilisust pole mõtet selle masina puhul otsida, tegu on üsna hinnalise ühekohalise emotsioonikulguriga. Ja neid emotsioone tuleb kindlasti palju. 

Ja samas, pärast proovisõitu tundsin end oma paarituhandeeurose Ducati Monsteri seljas hoopis mugavamalt kui suure ja vinge Indiani sadulas. Kuigi mu Ducati mootor on üle kolme korra väiksem, suudab ka see L2 (ehk 90-kraadise nurga all olev V2) igapäevaselt mu meeli erutada. Eks igaühele oma.