See artikkel ilmus esmakordselt 10.08.2019 Postimehe Arteris.

KTM korraldas Soomes motomatka laadse võistluse, kus minusugustel “tavainimestel” oli võimalus läbida rada kogenud koolitajaga ja omas tempos. Mõtlesin, et lähen sinna eelkõige lustima, tegelikkuses kujunes see väljakutseid ja õppetunde pakkuvaks sõiduks.

Üritus, mis kannab nime KTM Adventure Rally, on ühelt poolt nii võistlus kui ka motomatk. Kolme päeva jooksul sõidetakse Kesk-Soome ja Lapimaa kruusa- ja pinnasteedel üle 800 kilomeetri. Kui sellele liita veel Eestist sinna ja tagasi sõit, tuli mul kokku läbida üle 2000 kilomeetri.

Võidab see, kes liigselt ei kiirusta

Võistlus ei seisne mitte võimalikult suures kiiruses, vaid täpsuses – sõita tuleb vastavalt kiirusepiirangutele ning miinuspunkte saab nii hilinemise kui ka liiga vara kohalejõudmise eest. Kes võistelda ei taha (nagu näiteks mina), läbib marsruudi grupi ja juhendajaga. Sel korral oli võistlejaid ja niisama läbisõitjaid enam-vähem võrdselt. 

Oulus ootas mind ralli jaoks mõeldud enduuromootorratas KTM 690 Enduro R, mis tunneb end hubaselt just kruusal ja maastikul. Aga kuidas küll Oulusse kohale saada? Eks ikka mootorrattaga. Selle reisi osa jaoks laenasin Tallinna KTMi esindusest suure ja võimsa matkaratta KTM 1290 Super Adventure S. Selle 118 kilovatti on rohkem kui minu autol, lisaks on kaalu kordades vähem, seega kaalu-võimsuse suhe on oi-oi-oi kui käre! Kas on vaja nii võimsat masinat? Kõik paigaltsööstud olid palju erksamad, samuti sain möödasõidud kiiresti tehtud. Pikal teekonnal tundus säärane suutlikkus peaaegu et mõistlik.

Mootorrattasõit paneb kõik meeled tööle

Mugavam oleks ju sõita kohale autoga – kütusekulu on umbes sama, saab rohkem asju kaasa võtta, ei pea pealaest jalatallani turvavarustusega kaetud olema, naine muretseks vähem ja nii edasi. Tõepoolest, autoga oleks palju praktilisem liikuda, aga sel juhul ei tunne, kuidas tuul (füüsiliselt) minust mööda vihiseb, kuidas hommikune päike aegamisi järjest soojemaks läheb või kuidas lõhnab tee ääres rabataim. See kõik on motomehe eksootika ja omaette nauding.

Ettevaatust, põhjapõdrad teel!

Soome loodus on tohutult ilus. Teeääri kaunistavad suurejoonelised graniitrahnud, nii asfaldil kui ka kruusal võib tihti näha enda ees sirge joonena kilomeetripikkust teed ja üle metsade ulatuvat vaadet. Aga muuhulgas on seal rohkelt põhjapõtru, kes mõnusasti autoteedel aega veedavad. Meie motokamba lähenedes kippusid nad pigem mööda teed edasi jooksma, mitte metsa pagema. Või kui nad ka parajasti tee ääres olid, tekkis neil viimasel hetkel siiski mõte mootorrataste eest teisele poole teed joosta. Mu süda oli ehmatusest pidevalt saapasääres. Näiliselt vabalt ringi liikuvad loomakesed pole tegelikult metsloomad, nad on karjaloomad ja neil on kindel omanik – just nagu lehmad Eestis. Ainult et aedikut pole ümber. 

Asfaldil oled kõva mees, aga kruusal?

Motikaga kiirelt ja sirgelt asfaldil sõita on imelihtne. Selleks pead vaid selgeks saama, kuidas mootorrattal käike vahetada. Kurvide läbimine, pidurdamine ja aeglaselt sõitmine vajab veidi harjutamist. Ning kui asfalt lõpeb ja teekatteks on kruus, liiv või muld, pole pidamine teps mitte nii hea. Minu reisil muutusid teekattetingimused pidevalt (lahtine kruus vaheldus kinnisõidetud kruusaga, üksikud suuremad kivid teel jne). Sellisel teel kindlalt hakkama saamine on minu jaoks sõidumeisterlikkuse tippklass, kuhu ma veel ei küündinud.

Seetõttu oli see reis minu jaoks pigem asjalik koolitus – õpetajateks teised sõitjad ning ürituse peakorraldaja Kari Tiainen, seitsmekordne enduuro maailmameister. Nii suurte kogemustega koolitaja on ühtaegu nii hea kui ka halb – ta oskab anda väga kasulikke nõuandeid, kuid eelistaks pigem kiiremini ees ära sõita. Õnneks polnud sellest midagi, esimesel päeval sain põhinipid selgeks ja kui kiiremad sõitjad eest ära lipsasid, võisin rahulikult omas tempos sõiduoskusi lihvida.

Sellisel “kuumaastikul” sõitmine nõuab omaenda instinktide eiramist. Kui tagaratas lahtisel kruusal veidi küljele libises, tahtsin kohe hoogu maha võtta. Või pingsalt esiratta ette vaadata, et mis kivid ja augud seal on. Tegelikult muutub sõit stabiilsemaks just suuremal kiirusel ja pilk peab olema suunatud alati kaugemale, kuhu tahad lõpuks välja jõuda (kui vaatad puud või kraavi tee ääres, siis tahes-tahtmata hakkab motikas sinna suunas kalduma). 

Oma ala proff Kari Tiainen kirjeldas olukorda nii, et mootorratas on minu partner ja kruusal sõit on justkui tantsimine, kus me peame üksteise liigutustega sujuvalt kaasa minema. Ise mõtlesin, et jah, see on tõesti nagu tantsimine, ainult et tantsupartneriks on pöörane setukas, kelle ainsaks eesmärgiks tundub olevat mind seljast maha visata. Mind rahustas siiski teiste kommentaar, et ka kogenud mootorratturid tunnevad sellisel pinnasel, et mootorratas võib külili käia – sellega peab lihtsalt harjuma.

Ka tagumik harjus lõpuks ära

Tõtt-öelda pole motikate istmed just kõige pehmemad ja mugavamad, kus pikalt aega veeta. Juba esimese päeva esimese kolme tunniga tundsin, et istmik pole selle liikumisviisiga sugugi rahul ja hakkab kangeks muutuma. Üllataval kombel harjub tsiklisadulaga aga siiski ruttu ära ja viie päeva järel tundsin end täiesti mugavalt. Lisaks olin teelolekust juba veidi sõltuvuses – see oli justkui meditatiivne kulg. Ma oleks vabalt võinud aina edasi ja edasi sõita, näha uusi teid ja maid. Kui vaid argipäev ja muud suvised käimised vahele ei tuleks…