See artikkel ilmus esmakordselt 8/2019 Tehnikamaailmas.

Moto Guzzi uus matkaratas paistab silma oma välimuse ning erilise asetusega mootori poolest.

Käisin suvel Itaalias puhkamas. Como järve ääres Mandello del Lario nimelises 10 000 elanikuga linnakeses sõitsin mitmel korral mööda ühest mitte väga suurest Moto Guzzi sildist. Kohalik motopood, mõtlesin. Tagantjärele sain teada, et tegelikult oli tegu Moto Guzzi tehasega, mis on selles paigas tegutsenud juba 1921. aastast peale kui ettevõte asutati. Kuulsa Itaalia mootorrattatootja tehas (koos muuseumiga!) sulandus teiste hoonete vahele ja jäi minu jaoks kahjuks täiesti märkamatuks.

Tagasi kodumaal Moto Guzzi V85 TT’ga proovisõitu tehes avastasin, et väga nähtavale kohale näidikuplokil oli kirjutatud “made in Mandello del Lario” – justkui meeldetuletuseks (või lausa nina alla hõõrumiseks?) kui lähedalt libises mööda mu võimalus külastada ilmselt väga põnevat tehasemuuseumi. Õnneks pakkus ka proovisõiduratas küllaldaselt häid emotsioone. 

Palju põnevaid detaile

Selle Moto Guzziga juba liikluses halli massi ei sulandu ja põhjuseid on mitu. Esiteks julge ja kirev värvilahendus. Punane raam ja valge-kollasekirjud kerepaneelid on silmatorkavad, jättes tsiklist seiklusliku ja sõbraliku mulje. V85 TT on saadaval ka ühevärvilisena (hall, sinine või punane), aga sel juhul läheb pool tema võlust kohe kaduma. Oma võimekuse illustreerimiseks on raamidetailid istme tagaosas ja esitule juures võimalikult nähtavale toodud. Need on muide ka funktsionaalsed – taha saab kinnitada kohvrid, ette lisatuled.

Teine omapärane karakteristik on mootor. V2 üsna levinud mootorivalem, aga Moto Guzzile omaselt on see ristiasetusega, ehk silindrid on suunatud külgedele. Eriline on ka jõuülekanne. V85 TT on ainus masin omas klassis, mis kasutab kardaani. Nimetatud ülekande eeliseks on suurem vastupidavus (võrreldes ketiga) ja pea olematu hooldamisvajadus. Kardaani kasutavad veel näiteks BMW suured matkatsiklid.

Moto Guzzi on Itaalia firma ja itaallased pööravad väga palju tähelepanu detailidele. Esitules on kaks väga klassikalise olemusega ümmargust laternat ühendatud LED-detailiga, mis kujutab brändi logol olevat kotkast. Kotkalogo leiab veel paagilt (ilus kolmemõõtmeline metallist logo, mitte lihtsalt kleebis) ja isegi mootori esiküljelt. Tagatuled on oma kujustuses inspiratsiooni saanud moodsate sõjalennukite sabaosas olevatest järelpõletitest. V85 TT paagi voolav kuju katab justkui katusena mootorit, põlved istuvad nagu valatult väljaulatuvate paagiosade taha.

Itaallastel on omamoodi arusaam ka ergonoomikast. Võiks ju arvate, et lenksul olevast “mode” nupust saab sõidurežiime vahetada, aga ei – neid saab valida hoopis starterinupu abil. 

Mugav sõita

Kas tegu on pelgalt stiilirattaga, mille põhirõhk on välimusel? Õnneks mitte. Tehnilise poole pealt on tegu igati asjaliku masinaga. 

Vedrustus on masinal pehme ja mugav. Vedrustuse käik ja kliirens on mitmel konkurendil pikem/kõrgem ja tundub, et Moto Guzzi V85 TT pole loodud sõitma tõsisele maastikule. See pole miinus – kõik motikad ei peagi nii väga loodusesse kippuma, hea on lihtsalt võimekuse piirid selgelt välja tuua.

Kui tahad ületada mahakukkunud puid ja suuri kive, teha motikaga hüppeid ja läbi metsiku looduse põnevust otsida, siis see pole sinu jaoks päris õige masin. Küll aga on see igati sobilik kruusa-, pinnas- ja asfaltteedele, ehk peaks sobima enam-vähem kõigile, kes mootorrattaga matkata tahavad. Nagunii veedavad uued matkaenduurod suurema osa sõiduajast kõvakattega teedel.

V2-mootor pakub sõitjale kasutamiseks 59 kilovatti ja see moodustab osa kandvast raamist. Tänu sellele ei pea mootori alt eraldi raami olema ja mootor (ning sellega koos ka raskuskese) on selle võrra madalamal.

Vanakooli ülesehitusega mootoris – kaks klappi silindri kohta – on mitmed detailid titaaniumist. Tulemuseks on mõnusa karakteriga mootor, mis juba madalatel pööretel motikat korralikult edasi veab, 90% pöördemomendist on saadaval juba 3750 pöördel minutis. Mootor on väga sujuv ning ei hakka isegi madalatel pööretel rahutult jõnksutama (nagu tavaliselt V2-mootorid kipuvad tegema). Minek on pigem pehme (mitte terav), aga samas piisavalt jõuline. Ehk võid mõnusalt sõita pikki vahemaid ilma, et äkilised kiirendused sind läbi loksutaks. 

Just nagu minul jäi Itaalias märkamata Moto Guzzi tehasehoone, jääb ilmselt paljudel tsikliostjatel see bränd märkamata (isegi Tallinna esindust on raske leida). Valik tehakse enamasti BMW, KTMi ja Jaapani tootjate vahel. Kui paljud matkarattad on ülimalt praktiliseks ja efektiivseks timmitud, siis muutuvad need justkui tarbeesemeteks (täpselt nagu hõbehall universaalkere ja automaatkastiga pereauto). Moto Guzzi on ehedam, pakub rohkem emotsioone ja väärib kindlasti tähelepanu.

V85 TT atmosfäär on justkui hea jutuga rännumehel, kelle seltskonnas on mõnus aega veeta ning seikluslikke matkajutte kuulata. Hardcore motomatkaja jaoks jääb Moto Guzzi V85 TT liiga pehmeks, kõigile teistele on see parajalt edev ja mugav mootorratas, millega võib sõita nii Telliskivi Loomelinnakusse kui ka Lõuna-Euroopa reisile.