Sel sügisel korraldas Silberauto Tabasalu kardirajal ja selle läheduses proovisõiduürituse Mercedes-Benz maasturitele ning kiirematele sõiduautodele – Mercedes-Benz Star Experience. Saksamaalt olid kohale tulnud koolitajad ning spetsiaalsed maastikuvõimekuse demonstreerimise stendid. Mind kutsuti ka proovima.

Proovida sai kõiki neid autosid:

Mercedes-Benz GLA 250

Mercedes-Benz GLC 220 d

Mercedes-Benz GLC 250 d

Mercedes-Benz GLE 350 d Coup

Mercedes-Benz GLE 400 Coup

Mercedes-Benz GLE 350 d

Mercedes-AMG GLE 63

Mercedes-Benz G-klass

Mercedes-AMG A 45

Mercedes-AMG CLA 45

Mercedes-Benz C 400

Mercedes-AMG C 450

Mulle pakkusid kõige suuremat huvi AMG-mudelid ning Mercedese legendaarne G-klass – tegu on Saksa autotootja põnevamate mudelitega ja päris iga päev nendega sõita ei saa. Suundusin esmalt maasturite katserajale. Suurel asfalteeritud platsile oli üles seatud kolm erinevat katsestendi – ebaühtlaselt asetatud kõrged takistused, kaldtakistus paremate rataste all ning 35-kraadisest kaldest üles ning alla sõitmine. Kirjeldused kõlavad ehk veidi segaselt, aga vaata pilte, siis saad aru, millest jutt on. Raja sain läbi teha uue GLE ja klassikalise G-klassiga. Mõlemad suutsid raja edukalt läbida, aga väga selgelt oli märgata vahet linnamaasturi ning eheda, diferentsiaalilukkude ja maastikule sobiliku vedrustusega maasturi vahel. Võrdle näiteks neid kahte pilti:

Maastur.

Linnamaastur.

Ma ei ütle, et GLE halb auto oleks, vastupidi. Ta on väga mõnus luksuslik auto igapäevasteks toimetamisteks igasugustel teedel, vajadusel saab ka muretult vabaõhuüritusel heinamaale parkida ning ka poristes oludes pärast seal ära sõita. Kui GLE’l õhus olev ratas ringi hakkas käima ning hetkeks auto selle tõttu seisma jäi, kommenteeri üks üritusel osaleja, et GLE ikka õige auto ei ole kui sellist nalja tegema hakkab. Mida ta ilmselt ei tea, siis selline kui-vedava silla-üks-ratas-on-õhus-siis-veojõud-lähebki-õhus-olevale-rattale tegevus on tekitatud diferentsiaali poolt, mis lubaba rattaid erinevatel kiirustel pöörelda. Ainult tõelistel, päriselt maastikule mõeldud sõidukitel (nagu näiteks G-klass) on olemas diferentsiaalilukud, mis lukustavad rattad, et veojõud jaotuks ühtlaselt ning rattad pöörleksid sama kiirusega. Ehk siis tegelikult võib tinglikult nii G- kui GLE-klassi pidada maasturiks, tunneb GLE ennast palju mugavamalt asfaldil, G-klass on kehvades oludes jälle asjalikum. Head autod mõlemad, aga mõeldud toimetama veidi eri oludes.

Nii külje peale kalduv rada kui ka 35-kraadisest tõusust üles sõit ei tundu fotodel nii dramaatilised kui need on autos istudes. Sujuvalt gaasi andes näed iseklaasist näiteks ainult ilusat sinist taevast ja oled kindel, et kohe teeb auto tagurpidisalto… Aga seda ei juhtu. Ei kuku auto külje peale, ei tee kukerpalli ega vaju ninali asfaldile – see on päris imeline tunne, kui aju arvates ei tohiks auto sellise situatsiooniga hakkama saada, aga kõik laabub suurepäraselt.

Väike humoorikas vahepala toimus ka ürituse vahetus läheduses. Nimelt teisel pool sõiduteed toimetas üks raskeveok, kes hakkas seal parasjagu mingit koormat maha kallutama. Kõrgepingeliinide all. Ühel hetkel läks metallist kast elektriliini vastu ja käis väga vali pauk ja sädemeid lendas. Juht oli aga õnneks kiire reageerimisega ja langetas kasti kiiresti alla nign tundus, et midagi hullu ei juhtunud. Põnev igatahes.

Okei, maasturitega on katserada läbitud, võimalus oli ka uusi linnamaastureid avalikel teedel proovida, aga see mulle suurt huvi ei pakkunud, edasi suundusin kohe maasutirala kõrval olevale kardirajale, kus olid reas Mercedese 5 sportlikku mudelit. Iga huviline sai teha 3 ringi, kõige ees sõitis instruktor, kes jagas näpunäiteid.

Kõik rajaautod olid põnevad. Piisavalt võimsust, elegantsed, ent sportlikud salongid, toekad sportistmed. Ja kurvilisel rajal sai üsna tempokalt sõita. Minu lemmikuks osutus AMG A45, mis oli teistest kõige pisem, kergem ning seetõttu ka kõige vilkam. AMG ei tähenda enam suurt V8-mootorit, A45’l on kapoti all näiteks (maailma võimsaim) kaheliitrine turbomootor (, mis suudab tekitada 280 kW võimsust ning vapustavalt hea hääle, eriti nauditavad on käiguvahetusel tekkivad kütuse järelpõlemise paugud väljalaskes. Ja kui lõpuni aus olla, siis mulle väga meeldib A-klassi kõige uuem põlvkond – selline mõnusalt sportlik luukpära, mis on väikse auto kohta ka piisavalt praktiline. Ja C-klass on ka nagu uue maitseka S-klassi väiksem, sportlikum kaksikvend.

 Kokkuvõte: oli väga, väga nauditav pärastlõuna. Aitäh, Silberauto 🙂