Mootorrattad on tänavatelt kadunud, need (vaevu) eksisteerivad veel vaid ajalooraamatutes ja muuseumides. Harley-Davidson läks pankrotti, samamoodi Ducati ja mitmed teised. Yamaha teeb nüüd vaid muusikainstrumente, Honda on tuntud ainult autode tootjana.

Just selline võib olla meie (üle pingutatult) düstoopiline tulevik, sest maailmas on suur, SUUR probleem. Ei, ma ei räägi ahistamisskandaalidest, kliima soojenemisest ega humoorikatest välismaa presidentidest. Õhus on veel kriitilisem olukord – noorte huvi mootorrataste vastu väheneb!!!

Igal tsiklibrändil on olemas oma lojaalne fännibaas, aga see vananeb pidevalt, Harley-Davidsonil on juba praegu suureks probleemiks, et nende kliendid (vähemalt USAs) kipuvad vanadusse surema, aga noored pole mootorrattasõidust teps mitte huvitatud. (Ennetades teravaid kriitikanooli stiilis “mul poiss küll sõidab” või “kuule mees, mine vaata, kuidas Lange motokrossirajal noored ringi kütavad ja tule siis alles rääkima” märgin ära, et kindlasti on olemas tsiklihuvilised ka nooremas generatsioonis, aga sõitjate arv kokkuvõttes siiski väheneb.)

Mis on lahendus?

Väljapääs keerulisest olukorrast on lihtne (kuid samas ka keeruline) – mootorrattad tuleb panna meeldima inimestele, keda muidu kaherattalised mootorsõidukid ei huvita. Moodsal ajal on järjest vähem inimesi, kes hindavad mootorite kõva müdinat (või kütuse järelpõlemise pauke!) ja näppude õliseks tegemist, küll aga on tõusvaks trendiks disainiteadlikkus, hedonistlikud eluviisid, oma ainulaadse isiksuse eksponeerimine. Uue aja inimese jaoks tuleb mootorratas paketeerida tooteks, mida on ilus vaadata ka neil, kes kaherattalistest suures plaanis ei hooli – tsiklid tuleb sobitada moodsa inimese elustiiliga, mitte nõuda tsiklikultuuri (liigset) tungimist tema tavaellu.

Sellist teed pidi on läinud ka Husqvarna, luues Vitpilen 401, Vitpilen 701 ja Svartpilen 401. Ma olen Vitpilenit ihalenud juba sellest ajast peale kui see ideena esimest korda välja käidi. Oma esimese proovisõiduloo aastal 2015 tegin KTM 390 Duke’iga, millel Vitpilen 401 põhineb. Pärast seda olen kogu aeg uudistel silma peal hoidnud ning uurinud mudeli turuletuleku kohta nii Eesti edasimüüjalt kui ka tootjalt endalt. Lõpuks on see kohal.

Detsembris korraldas Husqvara Stockholmis uutele tänavamudelite lansseerimisürituse, kus sai tootmisküpseid masinaid katsuda ja kogeda Vitpileni-Svartpileniga kaasnevat urbanismi-disaini-hedonismihõngu.

Mootorratastest, lühidalt

Enne veel kui üritusest räägime, käin kärmelt üle mootorrataste tehnilised aspektid. Vitpilen 401 ja Svartpilen 401 baseeruvad tehniliselt KTM 390 Duke’il (=sama 375 cm3 1 silindriga mootor, raam, vedrustus, pidurid…), välimuses on aga palju rohkem tähelepanu pööratud esteetilisele poolele, et need oleksid lisaks sõiduelamusele ka nauditavad niisama vaadata. Svartpilen on veidi maastikusõbralikuma välimusega linnaratas, Vitpilen on retro-futustiilis disainiga. Üks on saadaval vaid mustana, teine valgena. Mõõtmete poolest on tegu pigem kompaktse suuruse ja mootorimahuga mootorratastega. Vitpilen 701 järgib sama valemit, aga baseerub veidi suuremal KTM 690 Duke’il. Kõik kolm Husqvarna uut tänavamudelit näevad välja nagu miljon dollarit. Olles sõitnud KTMi Duke’i mudelitega, võin üsna kindlalt ennustada, et ka uued sõsarmudelid veavad oma soovitud trajektoori teele täpselt ja teravalt justkui skalpelliga ning pakuvad sõidurõõmu rohkem kui ühe silindriga masinalt oodata võiks.

Mulle need tsiklid meeldivad, eriti just Vitpilen 401 – soovitan murda tavapäraseid mõttemalle ja seda keskmisest väiksema kubatuuriga masinat proovida. Usu mind, kui sa ise oled vähegi hea sõitja (ja su ainus eesmärk pole maanteel 200+ km/h madallendu sooritada), siis on see väike paugupill enam kui piisav, et adrenaliinilaks kätte saada, oma oskused proovile panna ja soovi korral ka politsei poolt kiituskiri saada.

Lansseerimisüritus

Aga nüüd siis ürituse enda juurde. Kuidas tutuvustati maailmale neid linnaliku eluviisiga moodsale inimesele mõeldud mootorrattaid? Siin on 9 asja, mis tegid Vitpileni-Svartpileni üritusest erilise ürituse:

1. Barbershop. Kõik huvilised said tasuta oma habet kohendada lasta. Lisaks sai kaasa goodie-bag’i habemeõli, -vaha ja -harjaga. Minu punane habe hetkel piiramist ei vajanud, aga habemehari ja muud tooted leiavad pärast üritust pea iga päev kasutamist.

2. Tätoveeringunurgake. Tahad tasuta tätoveeringut? Aga palun.

3. Sõidusimulaator. Peaaegu nagu mootorrattaga sõitmine. Istusin tsikli selga, panin virtuaalreaalsusprillid pähe ja sain sõita Norra mägiteedel ja Amsterdami linnatänavatel. Virtuaalne sõiduaelamus kiskus endaga kaasa, kurvides kallutasin automaatselt oma keha. Virtuaalne sõidukogemus on mul juba Vitpileni ja Svarptileniga käes! Ja sinna Norra mägiteedele tahan ühel päeval päriselt kohale minna.

4. Fotoboks. Endast sai koos mootorrattaga pilti teha. Mõne hetke pärast väljus masinast juba ilmutatud foto.

5. Augmented reality proovikabiin. Virtuaalse peegli ehk liitreaalsuse abil sai endale selga manada Husqvarna kiivri ja riided.

6. Koht. Üritus toimus Stockholmi kesklinnas mere ääres fotograafiamuuseumis. Lahe kant ja põnev muuseum, soovitan üle vaadata kui Rootsi pealinna satud.

7. Söök. Pakuti tervislikke (vist lihavabasid) snäkke – maitsesid tõeliselt hästi ja oleks viisakalt ka igaühe Instagramivoogu sobinud (kui toidupildid on sinu teema).

8. Nais-DJ, kes tõmbas oma mõnusa biidiga kohe jala tatsuma.

9. Sotsiaalmeediasein. Kõiki kutsuti üles teemakohaseid teemaviiteid kasutama ning usinasti sotsiaalmeediasse postitama. Valik postitusi kuvati ka suurele sotsiaalmeediaseinale “…to get that buzz going.”

Kas oli äge?

Oli, tõesti oli. Tsiklid ise olid juba parajad eyecandyd, aga kogu üritus ise tõmbas VItpileni-Svartpileni peale veel mõnusalt positiivse vaibi. Need üleval loetletud 9 punkti olid justkui mulle mõeldud (välja arvatud tätoveeringunurgake). Ja tegelikult on ka need uued Husqvarnad justkui mulle mõeldud: minu tsikliriided on teadlikult hästi low-key – kui ma ei istu mootorratta peal, ei saa sa ehk arugi, et mul on spetsiaalne tagi, püksid saapad. Ma tahan, et mootorrattaga sõitmine ei tekitaks lisakohustusi, ebamugavust – tahan elada oma tavapärast elu, aga vahepeal mootorrattaga sõita. Ja selle jaoks pole vaja mul istuda kuskil motoklubis, käia kambakesi sõitmas ega kanda riideid, mis tsiklist eemaldudes veidi kohatuna tunduvad (ühes tükis tsiklikombed, liigselt eksponeeritud logodega tagid jne). Ja kindlasti hindan ma Vitpileni-Svartpileni moodsat välimust ning selle all peidus olevat KTMi tehnikat.

Äge värk.

Fotod: David Thunander, Mihkel Külaots