See artikkel ilmus esmakordselt 7/2018 Tehnikamaailmas.

See on Triumph Street Triple R, Inglismaalt. Juba lühikese tutvumisperioodi käigus suudab see mootorratas lummata, ehmatada, adrenaliini ja sõltuvust tekitada.

Triumph Street Triple oli 2000ndatel üks esimesi tehases toodetud streetfighter-mootorrattaid – võrreldes teiste sportratastega oli enamus plastikuid eemaldatud ja tulemuseks saadi äärmiselt agressiivse välimusega kaherattaline. Street Triple südameks on kolme silindriga ridamootor, signatuurdetailiks välimuses kaks (liiga kaugele?) ette ulatuvat tuld, mis ei keera lenksuga kaasa, vaid vaatavad kogu aeg otse. Tootja ise leiab, et Street Triple on kasutatav pea igal pool – ringrajal kallutades, tööle-koju kulgedes ja erinevateks hetkedeks nende kahe äärmuse vahel.

Street Triple on saadaval kolmes versioonis – S, R ja RS. Tähekombinatsioonid peidavad endas umbes nelja kilovatiseid võimsusevahesid ja erinevust mitmetes komponentides ja sõidurežiimides. Minu käsutuses oli kuldne kesktee – Triumph Street Triple R.

Streetfighter’ile kohaselt näeb see masin kurjakuulutav välja. Disaini osas on arvamused väga polariseerunud – mõned näevad seal agressiivset ja julget ilu, teised jälle liiga ette ulatuvate punnis silmadega inetut pardipoega. Eriliselt kaugele ette ulatuvad esituled on ilmselt tehniliselt vajalikud, et esihark liikudes vastu fikseeritud tulekorpust ei läheks.

Olemus

Triumph Street Triple R on eriline mootorratas. Selle kolmesilindriline mootor teeb huvitavat, tummist häält. Ühtlastel pööretel on tegu pigem mittemidagiütleva põrinaga, aga just (järsult) kiirendades tuleb esile võimas motoorne pasunakoor, tavahäälele lisandub mitu korda valjem masinlikult undav-urisev kiirendushüüe. See nauditav hääl lausa sunnib korduvalt (põhjuseta) kiirendama.

Täielikult reguleeritav vedrustus on pigem sportlikult jäik ja suudab suurepäraselt üles lugeda kõik teekonarused. Ma ei teadnudki, et muidu tuttavad Põhja-Eesti kõrvalteed nii künklikud on! Ebatasasused on tuntavad, aga mitte teravad. Mõni korralikum jõnks tahtis küll mu istumist sadulast õhku visata, aga seda saab ilmselt vedrustuse pehmemaks timmimisega siluda.

Ja need pidurid – oi, need Brembo pidurid oskavad pidurdada. Ees kaks 310 mm nelja kolviga ujuvat piduriketast ja tagumine 220 mm ketas töötavad nii efektiivselt, et tugevamalt pidurdades võib lausa istmelt paagile vajuda kui hästi kinni ei hoia. Tagapiduri puhul eelistaksin ma veidi lühemat piduriheebli käiku – piduri rakendamisel tuleb jalaga justkui pehmele lihakäntsakale astuda – kui sellest “läbi” oled vajutanud, toimib edasi kõik laitmatult.

Eraldi peab kiitma armatuurlauda. Lisaks sellele, et LCD-näidikuplokki saab endale sobivasse vaatenurka kallutada, on värvilisel ekraanil ka visuaalse poolega vaeva nähtud. Sõit algab ja lõpeb alati Triumphi animeeritud logoga. Kui käiku vahetad, siis käiguvahetusnäidik justkui pöörleb koos väikse hammasrattaga ekraanil. Infot on rohkem kui küll – lisaks põhilisele on välja toodud näiteks välistemperatuur, keskmine ja hetke kütusekulu. Sõidurežiime on neli – tavaline, sport, vihm ja juhi enda seadistus.

Sõit

Street Triple R on ohtlik masin. Liiga ohtlik. Triumph on väga agar kiirendama mööda kõigist piirangutest, mida seadus või sa ise üritad endale seada. Kui oma käitumist kiiruse reguleerimisel kasvõi sekundiks tähele ei pane, võib see märkamatult kahekordseks kasvada.

Kolme silindriga 765 cm3 mootor on tootja poolt üles ässitatud ja aldis sind suurtesse pahandustesse vedama…tahaks nii väga selle võimeid ju proovile panna ja piire kombata – see on lausa sõltuvust tekitav mõte. Sõit selle masinaga tangib keha korralikult adrenaliini täis.

Ja adrenaliinist rääkides – vanasti aitas see meil ellu jääda. Kui nägid metsas karu, keeras keha adrenaliinikanalid valla, see võimaldas sul ergastuda ja karu eest ära joosta, ohuolukorrast elusana pääseda. Jooksmise käigus kulutasid adrenaliini ära ja võisid oma tavaeluga edasi minna. Street Triple R seljas istudes ei ole kuskil võimalik laekunud adrenaliini ära kulutada, seega lähed sa koju kehakeemiast tulvil ja varem või hiljem on oht see adrenaliinivalang naise/sõprade/laste/suvalise möödakäija peal välja elada.

Igal juhul pole selle ratta puhul tegemist igava ratsionaalse isendiga – see meeletu edasiviiv jõud ja tempo, võimsalt unikaalne soundtrack ja kogu kompositsioon on erilisene, igas mõttes liigutava ja paratamatult sõltuvust tekitav.