See artikkel ilmus esmakordselt 3/2021 Tehnikamaailmas

Kui Marko Rohtlaan mulle kirjutas ja kutsus Ducati Panigalega sõitma, ei pidanud ma pikalt mõtlema. Võimas ja ilus motikas kiirusepiiranguteta Audru ringrajal? Jah, palun!

See lugu algas tegelikult paar kuud varem, 2020. aasta kevadel. Olin just valmis saanud oma Yamaha võidusõidukollase projektiratta XJ600 N ja tahtsin sellega oma oskusi vilunud professionaali õpetuste järgi parandada. Selleks eksperdiks osutus Marko Rohtlaan, kes pakub Vihur Motospordi meeskonnaga Aravetel koolitust “Põlv maha”. Poolepäevase koolitusega ma põlve maha ei saanud (ja see polnud ka mu eesmärk), küll aga sain harjutada häid sõiduvõtteid ja teadmisi, kuidas ohutult ja kiiresti kurve läbida.

Pärast seda andis Rohtlaan märku, et nüüd kui esmane ringrajakoolitus tehtud, siis võin tulla Audrusse – päris ringrajale – võidusõiduseades Ducati Panigalega sõitma. Igaks juhuks mainin ära (kui keegi ei tea), et Marko Rohtlaan pole mingi tavaline õppesõiduinstruktor, vaid 31-aastase motokogemusega ringrajavõidusõitja, võistelnud isegi maailma tippmeeskondades. Lisaks jagub tal indu, et järelkasvuga tegeleda – koolitab suure innuga välja nii lapsi kui ka täiskasvanuid. 

Räägime tehnikast: Ducati Panigale V4

Vihuri kasutuses on peamiselt Ducati Panigaled. 1,1-liitrine V4 mootor, tavaseades 157 kilovatti, ringraja jaoks kohandatuna veidi rohkem, tippkiirus läheneb 300 kilomeetrile tunnis. Tõeline asfaldirakett, millel lisaks veel super juhitavus ja itaallaste poolt filigraanselt vormistatud disain. Kui poest saab Panigale kätte 23 tuhande euroga, siis umbes 5500 eurot kulub veel ringrajajuppidele. Lisaraha eest paigaldatakse spetsiaalne vedrustus, Akrapoviči summuti, uuendatud elektroonika, lisaks mitmed rajanõuetele vastavad lahendused (ketikaitse, kogumisanumad ülevoolude jaoks jms). Kasutusel on ka ringrajarehvid, mis tuleb enne sõitu rehvisoojendustega üles kütta, et ikka pidamist oleks. 3,2-kilomeetrine Audru ringrada peaks olema just sobilik koht, kus sellist masinat proovile panna.

Paar huvitavat nüanssi veel siia juurde. Ringrajaseades Ducatil ei ole küljejalga – boksi tulles vaja masin spetsiaalse toe peale panna, seega suvalises kohas peatuda ei saa. Samuti on käiguvahetus ümber pööratud ehk esimene käik tuleb ülespoole lülitada ja teised viis alla. Miks nii? Põhjus on väga praktiline – kui ringrajal kurvis vasakule kallutad ja tahad kurvist välja kiirendades järgmist käiku lülitada, siis tavapäraselt peaksid saapanina käiguheebli alla panema, et seda ülespoole lükata. Ringrajal võivad kallutamisnurgad olla päris korralikud ja saabas läheb vastu asfalti. Ma suutsin Aravetel isegi oma Yamahaga varba vastu asfalti panna kui neid hoolikalt vastu motikat ei hoidnud. Halvemal juhul võid isegi tsiklilt maha pudeneda. 

Ja nüüd rajale!

Kokkulepitud päeval Audrusse jõudes oli rajal täielik vaikus, ei mingit rajapäeva ega midagi. Kogu ringrada oli tervenisti vaid mulle ja veel ühele teisele motoentusiastile kasutamiseks. 

Rajapäev algas teooriaga. Marko selgitas ja näitas paberil, kus pidurdada, kus kiirendada, mis käiguga kuskil sõitma peaks ja kust jookseb ideaaltrajektoor. Teooriaosa selgeks tehtud, liikusime edasi rajale. Instruktor sõitis mõned ringid pisikese KTM 390 Duke’iga ees, et raja ideaaltrajektoor tsikliga ette näidata.

Olen varem Audru ringrajal autoga sõitnud, aga mootorrattaga sattusin sinna esimest korda. Ja pealegi veel kalli ja võimsa mootorrattaga, millel käiguvahetus “valepidi” toimib. Olin oma mugavustsoonist väljas ja pidin oludega harjuma. Seevastu Marko oli aga nagu kala vees ja suutis (esialgu) isegi selle vaid 35 kilovatti arendava KTMiga mul eest ära sõita.

Alguses võtsin väga, väga rahulikult. Ilmselt isegi liiga rahulikult, aga noh, võõras ja kallis tsikkel, eks. Iga ringiga sai rada veidi selgemaks ja tsiklitunnetus läks paremas, tuli ka julgust juurde. 

Teine mootorrattur, kes minuga samal ajal rajal harjutas, oli aga märksa julgem. Ta paugutas juba teisel ringil minust mööda, sõitis kartmatult ja kiirelt, aga… juba järgmises kurvis kaldus rajalt välja murule. Tsikli kiirus ja sõitja sõiduvõtted ei sobinud tol hetkel hästi kokku. Õnneks jäi ta püsti ja jätkas  oma rajapäeva veidi rahulikumalt. Minul aga lõi selline ehmatav seik vererõhu üles ja keskendusin teadlikult vaid sõidutehnikale, ideaaltrajektoorile. Kui sõiduvõtted on õiged, küll see kiirus ka tuleb. 

Esimese pausi ajal selgus, et ma peaksin ikka rohkem kiirusele ka keskenduma. Nimelt jõudsin ma boksi tagasi rehvidega, mis olid minu sõidu ajal mitte kuumemaks läinud, vaid hoopis veidi maha jahtunud. Kui rehv liiga maha jahtub, kaob ka pidamine, nii et aeglane sõit ei ole alati kõige ohutum. 

Ebamugavus, hirm ja põnevus

Panigale seljas istumine oli tavapärase tänavarattaga võrreldes väga võõras. Sõiduasend on äärmiselt sportlik, pidin end nii palju ette kummardama, et raja vaatamiseks pidi pea täiesti kuklasse ajama, visiiriava ülemine äär jäi isegi veidi ette (selle kohta soovitas Marko kiiver veidi ülespoole sättida). Kõik oli harjumatu, hoidsin kogu keha pinges. Esimese 20-minutise sessiooni järel oli tunne, et olen juba korraliku trenni läbi teinud.

Järgmisel sessioonil proovisin keha lõdvemalt hoida ja avastasin, et võin julgelt kõhuga paagile toetuda. Kurvides kallutasin keha korralikult külje peale välja, nihutasin tagumikugi sadula äärele – just nii nagu õpetati! Ja see tõesti aitab! Kui Panigale on muidu suur motikas ja kehaga mitte kaasa aidates tundub, et teda tuleb kurvi justkui jõuga suruda, siis kehaga korrektselt kaasa aidates kaldub masin justkui iseenesest soovitud suunas. See oli tõeline vau-hetk – ringrajasõit ei olegi nii keeruline!

Õnneks või kahjuks on mul väga tugev enesealalhoiuinstinkt, mis ei lubanud gaasi täiesti põhja keerata. Kõige pikemal sirgel suutsin 160 km/h sisse saada. Oskajad mehed sõidavad samasuguse tsikliga 260-ga… Sellegipoolest suutsin ring ringi haaval oma tunnetust, julgust ja ringiaegu paremaks timmida. Kui hooajal nädala-paari tagant harjutamas käia, suudaksin mootorratta kogu potentsiaalist kindlasti palju rohkem ära kasutada.

Ringrajasõit tundub kõrvaltvaatajale põnev ja elevust pakkuv tegevus. Nii ongi, aga see ei ole mugav nauding, vaid ekstreemne piiride kompamine. Kehaasend on ebamugav, kiire sõit ühelt poolt väsitab, teisalt täidab kogu keha korraliku adrenaliinilaksuga. Eesmärk on järjest kiiremini sõita, samas torgib aina enam ka mõte võimalikust õnnetusest. Hirm ja põnevus käsikäes. Tagantjärele mõeldes on see üks erilisemaid elamusi kahel rattal. Ühelt poolt justkui rohkem ei tahaks ringrajal enda ja mootorratta piire kombata, teisalt paneb juba pelgalt mõte rajapäevast südame elevusest puperdama. 

Keha oli järgmisel päeval kange, aga no oli alles äge päev!