See artikkel ilmus esmakordselt 8/2020 Tehnikamaailmas

Kui BMW suure GSi hüüdnimi on mammut, siis sellest veel 150 kilo raskem Harley-Davidson Ultra Limited on pirakas nagu kruiisilaev. Kuidas on sellisega Eesti teedel kruiisida?

Kiire pilk Ultra Limitedile ja tundub, et tegu on justkui aastaid vana mudeliga. Kolm ümarat esituld, klassikaliselt looklev porilaud ja ülejäänud kujustus võiksid pärineda aastakümnete tagusest ajast. Teravam pilk märkab aga, et tuledeks on LEDid ja näidikuplokis on ekraan, mis – pane tähele – on puutetundlik ja reageerib igasugusele kindale! Harley-Davidsoni mudelitega kursis olev kodanik oskab veel öelda, et see 1868 cm³ Milwaukee Eight 114 V2-mootor on alles paar aastat tootmises olnud, seega on siiski tegu igati modernse masinaga.

See klassikalise välimusega uus Harley-Davidson on aukartust äratavalt suur masin. Tühikaal pea 400 kilo! Esimest korda selga istudes on ebakindel tunne sees – kas jaksan seda ikka püsti hoida? Kui kohapeal seistes on see ideaalselt püstiasendis, pole probleemi, aga kui sellest veidigi kõrvale kaldub, siis tuleb keskenduda ja jõuliselt kinni hoida. Võib-olla on asi ka madalas istmes ja jalad veidi ees asendis – kui motikas oleks kõrgem ja jalad sirgemalt maas, ei peaks nii palju lihaseid pingutama. 

Liikuma hakates see kohmakus kaob, aga valgusfooride taga peatudes ja kohalt minnes on Ultra Limited esialgu justkui omast elemendist väljas, seega tasub esiratas maantee poole keerata. 

Sõit võib alata!

Suur gondel, suur mootor ja suured pagasikastid – selle masina spetsialiteediks on lõpmatul hulgal maanteekilomeetrite läbimine. Kuhu minna sellise motikaga proovisõidule? Noh, selline mõnus õhtupooliku ring? Ka pikemate vahemaade läbimine on Ultra Glide’iga ilmselt lapsemäng – veidi mõtlemist ja plaan oli klaar – sõidan pärast tööpäeva lõppu teise Eesti otsa maale sauna! Ja siis õhtul tagasi.

Juht on tuule eest Ultra Limitedil äärmiselt hästi kaitstud. Esigondel on suur ja justkui laialisirutatud tiibadega nahkhiire kujuga. Jalgade ees on eraldiseisvad keredetailid tuule suunamiseks, lisaks saab sulgeda veel kummalgi pool luugid mootori lähedal, mis tuule päris kinni keeravad ja kogu mootorist õhkava soojuse jalgadeni lasevad jõuda. Külmal päeval väga mõnus soojenduselement! 

Tänu sellele oli kliima Ultra Limitediga hoopis soojem. Olles riietunud just nii soojalt nagu muidu motikaga sõites, pidin selle masina seljas juba varsti pärast sõidu algust riidekihte vähemaks võtma ja õhemad kindad kätte panema – ootamatult soe oli sõita!

Kuigi tuulekaitse on muljetavaldav, ulatus minu kiiver tuulevabast tsoonist kõrgemale – kerge tuul oli pidevalt kõrvus ja paar korda tekitas tuul sellise intensiivse vibratsiooni nagu hoiaks keegi vibromootorit vastu mu kiivrit. Pikkade meeste värk vist, sest pead 10-15 cm madalamale lastes olin justkui teise mootorratta seljas. Tuulemühinat enam polnud, täielik tuulevaikus, olin väliskeskkonnast absoluutselt eraldunud, vaatasin läbi esiklaasi justkui lennuki kokpitist.

Vedrustus on mõnusalt pehme, siludes teekonarused pea olematuks – selles osas on Ultra Limited paljudest motikatest parem. Suur mootor toodab palju pöördemomenti ja juba madalatel pööretel, nii et kasutatav pööretevahemik on lai. Maanteel kulgedes võib sõita 4., 5. või 6. käiguga – nende abil saab simuleerida erinevaid sõidurežiime. Ehk teisisõnu: (maanteekiirusel) neljas käik on SPORT, viies on TOUR ja kuues on ECO ehk säästlik režiim. Käigud lähevad sisse tõeliselt metalse kolakaga.

Rahulikult kiire motikas

Suurele mootorile vaatamata ei saa öelda, et tegu on kiire mootorrattaga. Aeglane ei ole ka. Kiirendusvõime on pigem rahulik, järsku tõmmet pole, aga kiirus lihtsalt justkui… tekib. Suutlikkus tempot hoida on see-eest eeskujulik, maanteekiirusel sõit ei nõua mootorrattalt (ega ka juhilt) justkui mitte mingit pingutust, Ultra Limited liugleb vaevatult üle asfaldi.

Pagasit mahub panipaikadesse lausa 133 liitrit! Ma sain oma lühikese reisi tarbeks pagasiruumidesse ära paigutada sülearvutikoti, seljakoti, kaamerastatiivi, varuriided ja suur osa ruumist jäi veel kasutamata. Ja telefoni tarbeks on ekraani kõrval USB-pistikuga kindalaeka tüüpi panipaik (kuigi uued suuremad telefonid ei pruugi sinna enam ära mahtuda).

Veel väärib äramärkimist ka Boom Box infolustisüsteem, mis sisaldab 6,5-tollist (igasuguse kindaga) puutetundlikku ekraani, mida saab juhtida ka juhtraual olevate nuppudega, ja nelja kõlarit – kaks ees ja kaks taga. Olemas on nii navi kui ka raadio ja muu vähegi võimalik. 500 kilomeetrit enam-vähem järjest läbida pole mingi probleem. Vastupidi – väga mugav oli.

Sõidult naastes jõudsin juba Ultra Limitediga harjuda ning aeglased manöövrid linnaliikluses ei tekitanudki enam ebamugavust. Aga mugavam on läbida siiski pikki vahemaid. Kui peaksin valima, kas sõidan Ultra Limitediga Tallinna teise otsa või Eesti teise otsa, siis esimene valik on kindlasti maantee, sest linnas valgusfooride taga seisma jäädes tuleb palju selgemini esile motika suur kaal ja vajadus seda täpselt püsti hoida.

Samas, teise Eesti (või Euroopa) otsa sõitmisega tuleb ka ettevaatlik olla. Kruusale ma sellist mõõtu mootorrattaga ei julgeks sattuda, seal sõidaksin meelsamini hoopis mitu korda (!) kergema ja teist tüüpi tsikliga. Igast teeotsast ei tasu Ultra Limitediga seetõttu ette planeerimata sisse sõita. 

Teeks innovatsiooni?

Harley-Davidson on oma koduturul hädas vananeva ostjaskonna ja langevate müüginumbritega, seetõttu pakun ma täitsa ilma rahata välja tootearendusidee. Kõik ei pea alati ajas suuremaks muutuma. Mis oleks kui võtaks Sportsteri sarja (883 või 1200 cm³ mootoriga) masina ja teeks selle reisisõbralikumaks? Esigondel, küljekohvrid, mõned hobujõud rohkem mootorist välja pigistada ja asi ants. Kõlareid pole vaja. Enam-vähem poole kergem ja poole soodsam reisiratas Harley-Davidsonilt!