Ütleme, et ta nimi on CC. Ta oli mu sõber. Kuigi teised nägid teda pigem töövahendina, oli ta mulle üheks oluliseimaks osaks seal töökohas. Kahe aastaga olime väga lähedasteks saanud – iga päev läksime hommikul koos tööle ja õhtul koju. Tihti veetsime ka lõunad koos. Leetu tööreisile minnes oli 8-tunnisele sõidule CC parim kaaslane, kellega ei hakanud mul iial igav. Ta oli rohkem kui sõber. Kuigi tal olid oma vead, võis talle alati kindel olla. Need kaks koos oldud aastat olid olnud väga nauditavad, CC oli minu jaoks juba enesestmõistetav seltsiline, kes õigel hetkel mu tuju tõstis ning vajadusel ka egole lisa pakkus. Kõige selle tõttu oli see päev aastal 2014 eriti raske. Oli aeg hüvasti jätta.

Vaikusehetk oli kestnud juba mitu minutit. “Me mõlemad teadsime ju, et see juhtub. Et ühel päeval ma vahetan töökohta ja sinu ja minu teed lähevad siis eri suundades…” Olin pidamas keerulist hüvastijätuvestlust oma truu töökaaslase, peaaegu et hingsugulasega. CC oli mu ametiauto.

CC oli uhke esindussedaan, sündinud küll Ameerikas, aga juured ulatusid tegelikult Saksamaale, esindussedaanide Mekasse. Tal oli alati tõsine, veidi kurjakuulutav ilme, mis kõrvalt vaadates tundus isegi brutaalne, samas sees istudes oli ta väga mugav ja pehme, hellitades oma juhti võimsuse ja kõikvõimalike elektriliste abimeestega. Piinlik vaikus. Üritasin olukorda kuidagigi paremaks teha. “Mäletad, kuidas me sünnitusmajja kihutasime, huilgav rase naine tagaistmel?” Toredad ajad. Et vaikust lõhkuda, jätkasin: “Sa jääd mulle alati meelde kui minu esimene tagaveoline keskmisest võimsam auto. Tänapäeval ei leidu selliseid just väga palju ju… Ja ehk ükskord ostan ma su endale päriseks.” Tegelikult ma teadsin, et kui ma isegi peaks temasuguse ostma, siis ei oleks see kindlasti täpselt see sama auto. Võib-olla välimuselt küll, aga VIN-kood kere küljes erineks. Ka CC teadis ilmselt seda.

Oli veel üks hell teema, mille pidin südamelt ära saama. Tundsin, et olin oma sõpra reetnud, tähtsal hetkel selja pööranud. “Ma tahtsin vabandust paluda, et ma sind enda pulmaautoks ei võtnud. Kindlasti sa oleks selles rollis väga hästi hakkama saanud, aga see Cadillac… ta oli suurem ja võimsama mootoriga. Ja pulmade jaoks sobivama värviga…” Auto ilme oli endiselt muutumatu.

Parkisin auto ära ja andsin võtmed koos üleandmisaktiga üle. Südames oli ebamugav tunne. Meenutasin veel kõiki toredaid aegu tema seltsis ja naeratasin kergelt. Auto poole vaadates oli jätkuvalt näha tema tavapäraselt tõsine, kergelt ähvardav, ent kaugusesse vaatav pilk. Terasemalt vaadates võis aga näha vaevumärgatavat naeratust. Ka tema oli õnnelik meie koos veedetud aja üle.