Autode ülalpidamiskulud

See artikkel ilmus esmakordselt 2/2015 Tehnikamaailmas. Suure tabeli leiad postituse lõpust.

Autoostmine on keeruline. Miks? Sest ei ole olemas ühte õiget autot, ainuõiget varustustaset. Autoostja vajadused võivad olla väga konkreetsed (näiteks auto kolmeliikmelisele perele), aga soovid võivad olla mitte nii konkreetsed ja piiritletavad (“tahaks ägedat autot”; “tahaks head autot)” ning tihti isegi konfliktsed (tahaks kahekohalist sportautot, samas oleks vahepeal vaja sõidutada viit inimest; tahaks ülimalt säästlikku, aga samas hästi suure ja võimsa mootoriga autot). Kui autot ostetakse perele, siis on otsustajaid rohkem ja seetõttu ka rohkem eri nõudmisi. Seega tuleb oma soovide täitmisel tavaliselt kompromisse teha. Okei, taandame autoostuvõrrandist mittemõõdetavad elemendid välja – vaatame ainult numbreid. Näiteks kui palju ühe või teise auto ülal pidamine mulle maksma läheb. Otsid Interneti risti ja põiki läbi ja oled sama nõutu kui enne. Selgub, et auto ülalpidamiskuludest tervikliku pildi saamine on keeruline – info on killustunud eri teenusepakkujate lehtedel ja nende kalkulaatorites, hoolduskulusid pole kuskil kirjas… Kuidas siis on võimalik autosid võrrelda ning selle põhjal kaalutletud otsus teha?

Ole mureta – Tehnikamaailm tuleb appi! Võtsime 20 Eestis enim müüdud mudelit ning uurisime välja nende ülalpidamiskulud 5 aasta jooksul.

Metoodika

Mudelivaliku aluseks on 2014. aastal perioodil jaanuar-august enim müüdud 20 mudeli  diisel- ja bensiinimootoriga baasversioonid. Mudelivaliku esimese otsa versioonid annavad ülevaate, et mis kuludest alates ühte või teist mudelit on võimalik omada. Diisel- ja bensiinimootorite võrdluses saab näha erinevust ja murda ehk mõned linnalegendid ülalpidamiskulude erinevuste tõttu (“diisli hooldused on märgatavalt kallimad” või “diisel ei tasu ennast tavasõidu puhul kunagi ära”). Perioodiks võtsin 5 aastat ja läbisõiduks 100 000 km (54 km päevas) – tavapärane liisinguperiood koos mõistliku läbisõiduga. Kuludena vaatame viit suurt kulu, mis uue auto ostjal tavaliselt on: liising, liiklus- ja kaskonindlustus, kütusekulu ning hoolduskulu. Lihtsuse huvides oleme välja jätnud igasugused tehingutasud (riigilõiv, lepingutasud), väiksed teenused (ülevaatus) ja rehvid. Hoolduskulud ja pakutavad liisingu jääkväärtused küsisime kõigilt Tallinna (ja Tallinna ümbruse) esindustelt ja enamus ka vastas, kindlustused arvutasin if.ee lehel kalkulaatorites, liisingu seb.ee kalkulaatoris (intressiks valisin 3%). (Siinkohal peab kindlasti ära märkima, et käesolev artikkel ei ole lõplik tõde, sest muutujaid on palju ning kõik sõltub: liising ja kindlustused on kaubeldavad, eri teenusepakkujad võivad pakkuda erinevaid tingimusi; autofirmad teevad tihti sooduskampaaniaid ning auto müügihind on pea alati soodsam kui hinnakirjas; liisingu jääkväärtuse protsent võib klientidel kohati erineda, kütusehinnad muutuvad kindlasti jne. )

Lisaks kasutatakse näiteks Hondal inteligentset hooldusnäidikut ning eksplutatatsioonist lähtuvalt võib hoolduskulu autode lõikes erineda suurusjärgus +/-10%. Auto arvestab hooldusvälpade sageduse ja tööde mahu määramisel: külmkäivitusi, läbitud vahemaid, välistemperatuuri, kütusekulu ning juhi sõidustiili. Ka Škodadel on asi veidi keerukam: autod eristavad õlivahetushooldust ja ülevaatushooldust, mõlemat hooldust arvestab auto eraldi. Hoolduskulud on arvestatud 5 aasta ja 100 000 km kohta, arvestatud on sisse ka viienda aasta lõpus tehtav hooldus. Kõik kulunumbrid tabelis on arvestatud teabe põhjal, mida maaletooja ja edasimüüjad on saatnud (hoolduskulud, jääkväärtus) ning oma kodulehele avalikult üles pannud (võimsus, tavahind).

Andmete kogumine võttis päris omajagu aega, aga samas on ülevaatlik tabel vaeva väärt. Kõige soodsam mudel tabelis on Dacia Dusteri bensiiniversioon hinnaga 10990 eurot. Toyota Land Cruiseri bensiinimootoriga “baasmudel” on tegelikult ainus pakutav bensiiniversioon ja tegu on ühe luksuslikuma  versiooniga, mis kajastub ka hinnas (pea kaks korda kallim kui diisel). See on ühtlasi tabeli kõige kallim auto. Bensiiniversioone on 2014. aasta esimese 8 kuuga arvele võetud 2, samas diislit on arvele võetud 236, seega esimene neist ilmselgelt ei kuulu Eesti enim ostetud mudelite hulka. Ehk siis selle mudeli numbreid on küll põnev vaadata ja ma jätsin selle ka tabelisse sisse, aga edasisest analüüsist jätan ma siiski ta välja.

Esmased andmed

Reastades valitud mudelid kütusekulu järgi, leiame esimese 14 seas ainult diislid keskmise kütusekuluga 3,6-4,8 liitrit 100 km kohta. Edasi tulevad juba bensiiniversioonid diislitega läbisegi. Arvestades nüüd kütusehindu (meie tabeli hinnad on võetud Neste kodulehelt 15. detsembril), siis 13 kõige väiksema kuluga kütuse ostmiseks on diislid. Kütusekulu on tabelis vahemikus 3,6 kuni 8,5 liitrit sajale kilomeetrile – tabeli keskmine kulu on 5,5.

Hoolduse kulu kõigub vahemikus 496 kuni 1632 eurot. Mõlemad kütusetüübid on esindatud hinnaskaala igas otsas, markide osas on soodsamas otsas Škoda, Kia ja Subaru (kelle sõbralik hind tuleneb asjaolust, et esimesed 3 hooldust on tasuta). Keskmine hoolduskulu 5 aasta peale kokku on 1069 eurot.

Liisingu kogukulu (esmane sissemakse + 5 aasta kuumaksed) sõltub otseselt auto hinnast ja pakutavast jääkväärtusest (ehk summa, mida autoesindus on nõus pärast liisinguperioodi lõppu selle auto eest maksma)- mida suuremat protsenti pakutakse, seda paremini hoiab tõenäoliselt auto oma hinda ajas. Jääkväärtuse mõju on võrreldav Volskwagen Golf Startline 1.6 TDI ja Toyota Avensis 1.6 Valvematic puhul – autod maksavad pea sama palju, samas 8% kõrgem jääkväärtus Volkswagenil annab kokkuvõttes 1300 euro soodsama liisingu kogukulu.

Kui liikluskindlustus sõltub ainult sõiduki võimsusest ja autod saab selle järgi ritta panna, siis kaskokindlustuse puhul arvestatakse kalkulatsioonis lisaks sellele ka marki, mudelit ja esmase registreerimise aastat. Siin on tulemused huvitavamad – kaskoskaala soodsamas otsas troonib selgelt Škoda, tema järel Dacia. Kõik Subaru mudelid leiab skaala teisest otsast, ülejäänud margid on rohkem hajunud. Vahe soodsaima ja kalleima kaskokindlustuse kulu vahel on lausa kolmekordne. Ka kütusele kulutatud summad erinevad märkimisväärselt – alates 4082 eurost (Honda Civi 1.6 i-DTEC) kuni 9299 euroni (Toyota Land Cruiser 3,0 D-4D Standard 6MAN).

Huvitav vahemärkus: artikli kirjutamise käigus toimus 2 kuu jooksul kütusehindade langus, mille mõjul kulutused kütusele 5 aasta jooksul langesid 500-1300 eurot, seega on siin artiklis detsembri seisuga toodud ülalpidamiskulud soodsamad kui näiteks 2014. aasta oktoobri seisuga.

Kas midagi põnevat ka teada saime?

Analüüsisin ka erinevate arvnäitajate omavahelisi korrelatsioone ehk et kui otsene seos kahe näitaja vahel on. Tugev korrelatsioon on võimsuse ja auto hinna vahel (0,92), veel suurem on korrelatsioon aga võimsuse ja kogukulude vahel (0,96), mis tähendab seda, et mida võimsam on su auto, seda kulukam on seda ülal pidada. Huvitaval kombel ei korreleeru hoolduskulud tugevalt ühegi teise näitajaga – järelikult ei sõltu hoolduskulud ei auto hinnast, võimsusest ega kütusekulust, pigem automargist. Keskmised kuised kulud ilma liisinguta on üsna tugevalt seotud auto soetushinnaga (0,85). Samas tuli üllatuslikult välja, et Volkswagen Golfist rohkem kui 3000 eurot letihinnast soodsam Dacia Duster on lõppkokkuvõttes kallima ülalpidamiskuluga! Järelikult ei saa pelgalt auto hinnasildi põhjal vettpidavaid järeldusi kogukulude osas teha. Üldise põhimõttena saab siit kokkuvõtte teha: mida võimsam on auto, seda suuremad on ka sinu kulutused autole.

Kui soovid kulutada oma auto peale võimalikult vähe ja tahad valida Eestis enim ostetud mudelite vahel, osta Škoda Rapid või Octavia, Dacia Duster, Kia c’eed või Volkswagen Golf. Toyta Auris ja Corolla on ka soodsamapoolsed valikud. Subarut ostes arvesta kõrgema ülalpidamiskuluga. Kui tahad Eestis palju ostetud linnamaasturit, mida oleks suhteliselt soodne ülal pidada, siis eelista Dacia Dusterit, Nissan Qashqaid või Kia Sportage’t Toyota Rav4’le või Honda CR-V’le. Toyota Land Cruiseri omamiseks on vaja Eesti enim ostetud autodega võrreldes kõige suuremat rahakotti. Aga nagu juba artikli alguses sai mainitud, siis lõplikku tõde pole olemas, lisaks tehnilistele ja rahalistele näitajatele on mängus ka iga inimese subjektiivne hinnang, mis tihtilugu on põhiliseks otsustamisteguriks.

Andmete tabel

Vaata tabelit eraldi aknas.

Estfieldi esimene sada

See artikkel ilmus esmakordselt 9/2014 Tehnikamaailmas.

Vanale Raadi lennuväljale Tartus ehitatakse hetkel grandioosset Eesti Rahva Muuseumi. Sellest paar kilomeetrit edasi sõites peidab end võsa ja metsa vahel näiliselt mahajäetud endise lennuvälja abihoonetes
Eesti üks ainulaadsemaid ettevõtteid – Võidusõidutehnika OÜ – mis toodab autosid nimega Estfield. Seega võib öelda, et ka Eestil on olemas oma autotööstus (mis sest, et eriti väikeses mastaabis).

Veidi meeldetuletuseks – Estfield on oma olemuselt ja välimuselt sarnane 1957. aastal projekteeritud Lotus 7-ga. Võidusõidutehnika OÜ omanik ja juht Valter Teppan puutus seesuguste autodega esmakordselt kokku 1999. aastal Inglismaal kui tema poeg Indrek Teppan õppis ühes sealses võidusõidukoolis. Teemast huvitatuna otsis Valter üles Ron Championi, kes on kirjutanud raamatu “Build Your Own Sports Car for As Little As £250” (“Kuidas ehitada ainult 250 naela eest ise sportauto”). Võidusõidutehnika OÜ on juba üheksakümnendate algusest saadik tegelenud kartide varuosade ja tarvikute tootmisega ning teinud allhankena erinevaid metallitöid, seega oli ettevõttes olemas vajalikud vahendid ja ka oskajad töötajad – Inglismaalt naases Valter juba innustatuna ise Lotus 7 sarnaseid autosid ehitama.

13 aastat ajalugu

Esimest prototüüpi näidati avalikkusele 2001. aastal Motorexil. Automargi nimi on tuletatud tema Inglismaa kaksikvennast – Westfieldilt kaotati esitäht ning saadigi väga eestimaise kõlaga bränd.

Võidusõidutehnika toodab Estfieldi raame, kerepaneele, mitmeid muid väiksemaid detaile ning kohandab muud vajaminevad osad olemasolevatelt sõiduautodelt. Näiteks esi- ja tagasild on võetud Ladalt (uus või kasutatud), šarniirid on Fordi või Lada omad, (modifitseeritud) pedaaliboks samuti meie idanaabritelt. Estfieldi saab osta väga erineva komplekteerituse tasemega: kõige soodsam kit maksab 1200 € ja sisaldab endas sassiid ja värvimata kerepaneele. Edasi tuleb veel kaks rohkem komplektset kitivalikut, aga kõige kindlam on lasta auto Valter Teppani käe all otsast lõpuni valmi ehitada, siis ei teki muret, et näiteks mõni detail ei vasta Euroopa Liidu nõuetele ja autot ei saa ARKis arvele võtta. Intervjuu hetkel oligi garaažis üks Läti kodaniku poolt ostetud Estfield, mida omanik ise kokku pani ja ehitas. Mingil hetkel sai tal nõu otsa ja auto transporditi Raadile tagasi. Nüüd on lisaks muudele pisitöödele vaja turvavöödele uus, korrektne kinnitus paigaldada.

Mis ja milleks?

Mis on erilist autos, millel pole ei katust, uksi, teist istmerida ega pagasiruumi ja mille tootmises kasutatakse Lada rohkem kui 40 aastat tagasi välja töötatud tehnilisi lahendusi? Vastus sellele on väga lihtne – Estfield kaalub (vastavalt kasutatavale mootorile ja muudele osadele) vahemikus 400-600 kg, ta raskuskese on võrreldes tavaautodega palju madalamal ja kaalujaotus on kõigil Estifeldidel ligilähedane ideaalsele 50%-50% jaotusele. Võrdluseks: 400 kg kanti kaaluvad suured matkamootorrattad, tavaline pereauto kaalub ~1500 kg. Tänu oma kergele kaalule on Estfield kergesti juhtiav ja väga hea kiirendusega ning ei vaja selleks ilmtingimata ülemäära võimsat (ja seetõttu ka kallist) mootorit. “Estifeld on väga hea õpetaja – temaga saab teha väga piiripealseid liigutusi. Auto andestab paljud pisivead ja laseb vigasid kergesti korrigeerida. Ja kurvid saab ikka väga kiiresti läbitud,” kiidab Teppan oma kätetööd.

See väike tuuleklaas saab tuule suunamisega palju paremini hakkama kui tavapärane tuuleklaas, juhil on mugav sõita nii 50 kui ka 100 km/h.

2014. aastaks on kokku toodetud 106 Estfieldi raami (unikaalne isetehtud auto kood märgitakse auto raamile), mõned neist ootavad veel lõplikku valmimist. “Umbes 100 autot oleme valmis teinud, pea kõik on tänavalegaalsed ja ka arvele võetud. Estfielde leiab väga palju Rootsist, Eestist, Lätist, aga ka Saksamaalt,” sõnab Valter Teppan. Rootsi on muuhulgas saadetud ka 12 raami, mis on kohandatud Chevrolet’ V8 mootorile. 13 tootmisaasta jooksul on seega valminud keskmiselt 8 Estfieldi aastas. Ostuhuvi on kogu perioodi ajal olemas olnud klientidel – kui algusaastatel müüdi autosid edukatele Eesti ettevõtjatele, siis 2000. aastatel tõusis märgatavalt eksport Rootsi. Viimase ajal on jälle mitmed autod läinud Eestisse. „Kalevipoegadele,“ nendib Valter Teppan, viidates meestele, kes käivad tööl meist edukamates naaberriikides. „Oleme kaalunud ka väikeseeriatootmist, kus kogused oleks praegusega võrreldes märksa suuremad, aga see plaan jäi katki. Praegu valmib auto käsitööna – klient valib ise mootori, käigukasti, istmed ja kõik muu, mis ei sisaldu stardikomplektis. Väikeseeriatootmises peaks olema üks konkreetne mootor ja käigukast, mille me kõigile autodele peale paneme. Otsisimegi endale sobivat mootorit ja peaaegu juba tellisime ära kaks konteineritäit Mitsubishi 2-liitriseid Evo mootoreid, aga siis tuli masu peale, vaba raha jäi vähemaks ja sinna ta jäi,“ meenutab Teppan. Lähitulevikus väikeseeriatootmist plaanis ei ole, tehakse ikka rätsepatööd, et iga kliendi soovidele vastu tulla. Aina enam ostetakse autosid just võidu sõitmiseks ja tasemete erinevuse tõttu on klientide soovid väga erinevad.

Seistes kõrvuti tavaautoga, on hästinäha Võidusõidutehnika OÜ toodangu hoopis väiksem olemus (ja seetõttu ka kergem kaal!) ning madal raskuskese – Estfield lõpeb umbes kõrgusel, kus teistel autodel alles algab tuuleklaas.

Estfield vs Westfield

Üks Estfield on viidud ka Inglismaale Sylverstone’i ringrajale. „Inglismaa koostööpartneriga oli koostööplaan – hakata Estfielde Inglismaale eksportima. Meie kvaliteet võrreldes sealsete väiketootjatega on märgatavalt parem ja seda osatakse seal ka hinnata. Koostöö Inglismaal tipnes sellega, et üks hiinlaste delegatsioon otsis oma driftikooli jaoks Lotus 7 tüüpi autosid ja tegid testsõite mitme kandidaadiga, näiteks Estfieldiga, millel oli Žiguli 1,3-liitrine mootor ning inglaste Westfieldi ja Caterhamiga. Sõiduomaduste ja hinna poolest oli nende silmis kõige parem muidugi Estfield. Hiinlased tahtsid Võidusõidutehnikale tellimuse sisse anda – esimesel kuul 20 autot, teisel 30 autot ja nii edasi. Paraku võtab paarikümne auto tootmine Teppani meeskonnal aga aasta aega, seetõttu tuli suurest tellimusest ära öelda. Testauto asub endiselt Inglismaal.

Naaberriikides on Ron Championi juhiste järgi ehitatud autosid üsna palju liikvel ja korraldatakse ka spetsiaalset võidusõidusarja. Sari oli plaanis ka Eestisse tuua, et siinsed Estfieldid omavahel (ja naaberriikide konkurentidega) mõõtu saaks võtta, aga kuna Estfield erineb Ron Championi mudelist nii mõõtude kui ka muude parameetrite poolest, siis ametlikus sarjas need osaleda ei saa.

Naabrist parem – Valter on kindel, et tema toodetud autod on kvaliteedilt ja sõiduomadustelt paremad kui naaberriikide ja ka mitmete Inglismaa tootjate analoogid.

Mida tulevik toob?

Lähitulevik Estfieldile väga suurt innovatsiooni kaasa ei too. „Elektrimootoriga Estfield on juba olemas, see pole midagi uut,“ on Teppan uhke. Lada töökindlaid detaile kasutatakse ka edaspidi, väikeseeriatootmisega tegelema hakata ei plaanita. Samas on mitmeid plaane, kuidas autot edasi arendada ja mugavamaks teha. Näiteks on töös praegu kinnise keretüübi väljatöötamine. Lisaks plaanitakse luua ka „hardtop“ katus lahtistele Estfieldidele paigaldamiseks. Seega laieneb nii mudelivalik kui ka lisavarustuse nimekiri. Klientide suure huvi tõttu keskendutakse tulevikus aina rohkem tänavasõidu-Estfieldidest sportautode tootmisele erinevate võidusõidusarjade tarvis. Valter Teppani sõnul on see auto väga hästi täiustatav: „Kliendid tulevad pidevalt tagasi ja räägivad, et tahaks nüüd rohkem võimsust ja siis veel paremaid pidureid, jäigemat vedrustust. Ja järgmisel hooajal tulevad uuesti ja tahavad veelgi sportlikumaks timmida. Tegevust jagub.“

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.