See artikkel ilmus esmakordselt 01.09.18 Postimehe lisalehes Arter. Fotode autor: Raul Mee.

Mulle meeldivad kurvid, sest nendes avaldub ratta tõeline iseloom ja suutlikkus. Põhja-Eestis on üks salajane rada, kuhu ma aeg-ajalt oma kaherattalise kohtingule viin – sel käänu-väänulisel teelõigul ootab mind lausa 69 kurvikest. Seekord siis mina ja mu kaaslane Ducati Scrambler 1100.

Scrambler pole mitte ainult Ducati mudelinimi, vaid tegelikult ka mootorrataste stiil, mis pärineb eelmise sajandi keskpaigast, kui maastikusuutlike mootorrataste puudumisel neid ise garaažis tavatsiklitest ümber ehitama hakati. Kuuekümnendatel oli samanimeline mootorratas Ducati mudelivalikus ja kolm aastat tagasi toodi selle uusversioon jälle müügile. Kodukootud maastikutsiklist on tänasel päeval asi kaugel, Ducati Scrambler on mõeldud pigem kõvakattega teedele.

Scrambler kui eneseväljendus

Kui kõik teised Ducati mootorrattad keskenduvad eelkõige tugevale sooritusele, siis Scrambler on esmajoones hedonistlik mänguasi – põhirõhk on välisel ilul ja elustiilil. Sellele vaatamata esineb Scrambler ka asfaltlaval igati eeskujulikult.

Sel aastal müügile jõudnud Scrambler 1100 on saadaval kas kollase või mustana, kuid sellega valikuvõimalus ei piirdu. Lisaks 1,1-liitrise mootoriga mudelile on saadaval ka juba mõni aasta turul olnud veidi väiksem ja tehniliselt lihtsam 0,8-liitrine ning pisim, 0,4-liitrine Scrambler. Variatsioone lisavad eri versioonid, millel oma värvivalikud, värviskeemid ja muud detailsed erinevused (kodarad, summutid, porilauad).

Scrambleril on motomaailmas kindlalt eristuv identiteet ja iseloom, mistõttu on ta tõusnud peaaegu eraldiseisva brändi staatusesse. Tõelise scramblerista (kui nii võiks selle motika fänni nimetada) ei löö risti ette ka selle ees, et end üleni, pealaest-jalatallani Scrambleri-vidinatega ehtida – motoriided, kiivrid, T-särgid jne. Või personaliseerida oma ratas külgekruvitavate erijuppidega, olgu nendeks paagikatted, istmed, summutid, kotid, vihmakatted ja palju muud. Kogu see lisaaksessuaaride valik näitab, et Scrambler pakub eneseväljenduseks tohutult võimalusi – võib-olla sellepärast seda ratast ka nii väga armastatakse (Ducati populaarseim mudel).

Nutikas motikas

Moodsa retrovälimuse taga on peidus rida tehnilisi lahendusi, mida stiilimootorrattalt tegelikult oodata ei oskaks. Näiteks kolm sõidurežiimi, mis muudavad nii mootori erksust kui ka veojõukontrolli mängumaad. Viimase saab muide ka täitsa välja lülitada. Kurvis pidurdamine on mootorrataste jaoks suurepärane võimalus käna käia, aga sel motikal on peal Boschi nutikas kurvi-ABS, mis aitab neid riske drastiliselt vähendada. Korralikule tänapäeva mootorrattale kohaselt leiab istme alt USB-pistiku, et juhi nutiseade teel olles ära ei kustuks. Igal juhul on Scrambler 1100 suurte poiste mänguasi, mis sobib neile, kes väiksemate leludega juba sõidunipid selgeks on saanud.

Isteasend on suurel Scrambleril lõõgastunud ja suviselt vaba olekuga. Mainimata ei saa jätta ka rikkalikku mehist häält. L2-mootor (silindrid paiknevad L-tähe kujuliselt) tekitab kiirendades võimsat häält, mis kõlab inimkeelde tõlgituna umbes nagu madal “TIRRR”, gaasi maha võttes kõlab veel bassisem “MÖRR”. Kahe silindri sümfoonia tekitab kiirelt sõltuvust. Ma ei saanud midagi parata, et nii mõnegi kilomeetri läbisin järjest kiirendades ja siis kohe hoogu maha võttes – need, kes mootoripõrinast lugu peavad, mõistavad.

Sõidumõnu eriefektid

Kuna sirgel teel pole ei mootorratta ega autoga pikalt nauditav sõita, siis keerasin kiiresti maanteelt maha. Nagu alguses ütlesin, võtsin sihi oma poolsalajasele mõnuteele, kuhu keegi niisamuti ei satu ja kus 15 kilomeetril on piisavalt kurve, et meel püsiks pikalt ergas. Need panevad proovile nii masina kui ka mehe (või naise) masina peal. Palju on pimedaid kurve ja aeg-ajalt sõidab ootamatult vastu ka pea terve kitsukese tee laiune liinibuss. Autoga hakkab seal kiiresti kitsas, motikaga on veidi rohkem mänguruumi.

Scrambler on sellistes oludes väle ja vilgas, kordagi ei tekkinud tunnet, et suutlikkusest puudus oleks. 1,1-liitrine Itaalia jõuajam viib lubatud piirkiiruse raamidest välja juba enne kui jõuad öelda “vau-päris-hästi-läheb-edasi”, seetõttu peab spidomeetrit silmas pidades end pidevalt ohjama. Retrokesta all peituv sportlik pool oskab esinduslikult kiiresti edasi rühkida ning ka järsud käänakud hoogsalt ja täpselt läbida.

Oma salajasest kurvimaailmast joovastununa väljudes tõi mind reaalsusesse selle suve peategelane – herilane – kel õnnestus mootorratturi paksudest kinninööbitud riietest leida üles see kõige pisem avaus, läbi mille mulle kõri pihta korralik sutsakas anda. Elamusi kui palju!