Värvimine on mootorrattaprojekti puhul ilmselt kõige suuremat rõõmu pakkuv tegevus, sest siis on näha väga suuri muutusi ja lõpptulemus hakkab tasapisi kuju võtma. Samas on värvimine ka keeruline protsess, mis nõuab käeosavust ja spetsteadmisi. Kuna mul neid (veel) napib, siis tulid ka mitmed tagasilöögid (loe: väiksemad või suuremad jamad värvkattega). See postitus saab olema fotoderohke, sest näidata on palju.

Kui see on alles esimene blogipostitus, mida minu Yamaha Tenere kohta loed, soovitan esmalt tutvuda disainiplaanidega ja lugeda (ning vaadata videosid), kuidas ma mootorratta juppideks võtsin. Siit edasi võime minna kohe värvimise juurde. Nagu ka eelmisel korral, ostsin kõik värvimiseks vajaliku Autovärvid.ee poest. Need mehed seal on oma ala spetsialistid (mõned neist ka tõsised tsiklifännid!) ja oskavad alati nõu anda, et kui palju ja mis värve kasutada, mida veel vaja läheb jne. Siin on ka lühikirjeldus, mida ma värvimise tarbeks ostsin, kui kedagi detailselt huvitab:

  • 1-liitrine kruntvärvi komplekt
  • 0,7 liitrit valget värvi kerepaneelide jaoks (fun fact: värvipoes saab valida vähemalt 50 eri tooni valge vahel, kõigil vaid mikroskoopilised erinevused)
  • 0,2 liitrit kollast värvi kerepaneelide osaliseks katmiseks (taga külgedel ja ees)
  • 0,8 liitrit musta värvi raami jaoks
  • 1 liitrit lakki
  • 1,4 mm avaga värvipüstol Sagola Classic Lux
  • Silikoonieemaldi, et enne värvimist kõik pinnad rasvast jms puhastada.
  • Nitrolahusti, et värvipüstolit puhastada
  • kõvendid, vedeldid, pahtel, lihvpaber, kattekile, teip ja muu selline pudipadi

Värvimistöö ajal on kindlasti oluline kanda kummikindaid, et käed puhtaks jääks, ja maski, sest autovärv ei ole just kõige tervislikum asi, mida sisse hingata.

Mootorratta värvimise jaoks on vaja umbes sellist “keemialaborit”:

Värvimisele eelneb alati eeltöö ehk puhastamine ja lihvimine. Kui ma enne projekti algus veel veidi kahtlesin, et kas lisaks kerepaneelidele on vaja ikka raam ka üle värvida, siis tsiklit juppideks võtted nägin, et see on vägagi vajalik, sest rooste oli mitmes kohas levima hakanud:

Lahtine värv tuli eemaldada, rooste maha lihvida. Järgmisel korral (kui kunagi peaks tulema järgmine mootorrattaprojekt) oleks lihtsam kasutada soodapritsi, et värv ja rooste igalt poolt kätte saada.

Kerepaneelidel olevad täkked ja ebatasasused käisin pahtli ja pritspahtliga üle:

Mõned kohad ei tohi värviseks saada, näiteks VIN-kood, õlipaagi avaused jms. Need tuleb kinni teipida. Roheline on 3mm disainteip, millega on hea täpsust nõudvad ääred teipida:

Kui see eeltöö sai tehtud, tuli kõik jupid värvimiseks valmis panna. Mõned jupid traadi otsa rippuma, raam vana pingi peale jne. Värvimine alaku!

Kõige pealt kaks krundikihti:

Krundile peale kaks kihti lõplikku värvi:

Iga kiht võtab päris palju aega: 20-30 minutit, et kõik detailid üle käia ja siis ~20 minutit kuivamist. Raami tuleb tegelikult rohkem kui 2 korda värvida, sest ühe korraliku kihi saamiseks tuleb see värvida kõigepealt pealtpoolt ja kui värv on kuivanud, siis see ümber pöörata ja ka altpoolt värviga katta.

Kui mustad detailid valmis said, oli õues juba pimedaks läinud…

Nüüd paar sõna jamadest. Kuna ma ei värvi päris profivärvikambris (vt ülemine pilt), siis vahel juhtub, et mõni putukas või prahitükike satub värskele värvile. Hakkasin ühte putukat paagilt eemaldama, arvates, et värv on juba kuivanud. Aga võta näpust, värv oli alles pehme ja nii tekkiski ajutiselt paagile minu sõrmejälg.

Teine imelik seik oli ühe küljeplastikuga. Seal hakkas värv ühe randi peal kuivades justkui rebenema. Näpuga katsudes koorus see sealt piirkonnast lihtsalt maha. Tundus, et pritspahtel ja/või värv oli sinna liiga paksu kihina saanud ja ei olnud võimeline kõvaks kuivama.

Mis seal ikka – lihvisin selle koha (ja ka sõrmejälje) siledaks ja värvisin uuesti. Tulemus sai palju parem:

Nüüd oli aeg kollaseid detaile värvima hakata. Taustal on näha ka kiiver – selle värvimisest kirjutan järgmises postituses.

Kui värvid peale kantud, tuli ette võtta selle projekti kõige keerukam osa – käsitsi tähtede maalimine. Kuna tähed ulatuvad üle mitme kerepaneeli, ehitasin ma puidust rakise, mille külge kõik detailid kinnitasin:

Väljaprinditud tähtede kontuurid kandsin mootorrattale kopeerpaberiga:

Kui see tehtud, oligi aeg pintsel kätte võtta ja võõpama hakata. Käsitsi värvimise osas küsisin nõu oma ala meistrilt Jarmo Nuutrelt, kes tegeleb disainvärvimisega One Eyed Morse Kustoms nime alt. Tema soovituse järgi tellisin Inglismaalt Handoveri pintslid ja sain ka palju muud head nõu. Ma teadsin ette, et minu käsi väriseb rohkem kui proffidel ja tulemus ei tule nii ideaalne kui mõnel teisel, aga isetegemise soov ja rõõm tundus nii suur, et ma lihtsalt pidin seda ise tegema.

Mitu tundi hiljem olid tähed valmis:

Siinkohal jäi peale kanda veel lakikiht, mis värvi kaitseb. Siin ootas mind ees kõige suurem üllatus, mis on näha ka alumisel pildil: esimese lakikihi järel hakkas tähtede jaoks kasutatud must värv “sulama”. Õnneks jäi pind kuivades siiski tugev ja otsustasin selle hetkel nii jätta. Selline 3D muster ei olnud mul küll plaanis, aga lisab iseloomu. Kuna soovisin, et minu Tenere näeks välja nagu see oleks 70-80ndatel aastatel kuskil kuuris põlve otsas tehtud (värviskeem, käsitsi maalitud tähed), siis selline värvivimka läheb isegi täitsa teemasse.

Tagantjäreletaskusena sain teadjamate meestega rääkides teada, et jah, see lakk ja värv ei saa omavahel väga hästi läbi ja lakk tuleks esmalt õrna udukihina peale lasta, et värv üles ei tuleks. Mis seal ikka, järgmine kord olen targem. See valge-kollane-must värviskeem näeb igatahes äge välja, mina olen rahul.

Kõik see eeltöö ja värvimine võttis aega neli pikka täispäeva. Nüüd on vaja veel mootorratas kokku ka panna. Järgmises blogipostituses näitan, kuidas ma oma kiivrit värvisin.

Kui tahad kursis olla, kuidas mul Tenere projektiga läheb, soovitan enda meiliaadress kirja panna – siis saad teavituse kui uus blogipostitus ilmub.