Järjest lähemalt jõuab see hetk kui võtan kätte värvipüstoli ja motikas saab peale värske värvikihi. Aga sellest ma täna veel ei kirjuta. Siin postituses räägin ma kõigest sellest, mis eelneb värvimisele: pahteldamine, lihvimine ja koduse värvikambri ehitamine.

NB! Ma värvin esimest korda värvipüstoliga, seega ei tasu mind kindlasti eeskujuks võtta. Pigem vaata, mida mina tegin ja õpi mu vigadest. Kui plaanid ise midagi sarnast teha, konsulteeri enne professionaaliga. 🙂

Kui sa pole mu tsikliprojektist varem lugenud, soovitan alustada esimesest postitusest, kus räägin plaanidest ja näitan pilte kavanditest. Veel võid lugeda, kuidas ma mootorratta juppideks lahti võtsin ja rehvikirjad valgeks värvisin.

Värvimise eeltööde loogika on üsna lihtne:

  • eemalda vana lahtine värv
  • pahtelda täkked, mõlgid ja konarused
  • lihvi kuni kõik on sile
  • korda eelnevat kahte sammu kuni ühtegi ebatasasust enam pole

Värvimise enda osas teadsin vaid, et metallile peaks lõpuks jõudma krunt, värv ja lakk. Tehnika osas harisin end veidi internetis, aga siis otsustasin üles otsida oma ala spetsialistid.

Vahendite osas läksin Devori Kaubandusse (ehk autovärvid.ee). Rääkisin neile oma projektist – Devori meestele meeldis mu plaan sedavõrd, et nad olid nõus lihvimis-pahteldamis-värvimisvahenditega mind toetama. Suur aitäh neile selle eest! Leti taga oli värvijaks õppinud ning 10 aastat autovärvijana töötanud mees Kristo, kellelt sain kõik oma küsimused ära küsida ja kes andis head nõu, et kuidas ja mis vahenditega üldse mootorratast lihvida ja värvida.

Devori poest lahkusin ma lihvpaberite, pahtli, silikoonieemaldi, maalriülikonna, krunt- ja põhivärvide ning lakiga. Värvipüstol laenati mulle ka.

Muide, kas ma olen maininud, et kuigi ma ise elan Tallinnas, siis tsikliprojektiga toimetan Lõuna-Eestis oma vanematetalus? See 200-kilomeetrine vahemaa tähendab, et päris iga õhtu ei saa niisama nokitsemas käia. Veebruari alguses broneerisin endale kolm päeva, kus ma tervenisti saan värvimistöödega (lisaks veel eeltöö ja koduse värvikambri ehitusega) tegeleda. See kolm päeva oli tegelikult juba paraja varuga planeeritud, sest esialgu tundus mulle, et kahe päevaga peaks ilusti tehtud saama. Tegelikult läks enam-vähem kolm ja pool päeva, aga ma tõttan oma jutuga juba liiga kaugele, alustame algusest.

Tallinnast teele asudes oli auto pagasiruum töövahendeid täis.

Lihvimine ja pahteldamine

Värvimise eeltöödega alustasin kõige nähtavamast detailist – paagist. Sellele oli (ilmselt kevadel kukkudes) tekkinud suur mõra. Halba aimates lükkasin kruvikeeraja mõrasse sisse ja – oh imet – see pahtlitükk oli veel paksem ja suurem kui ma oodata oskasin. Kiire analüüs näitas, et paagis on mõlk ja see mõlk on kuhjaga pahtlit täis laotud. Küllap oleks kõige õigem plekk kuidagimoodi sirgeks tagasi saada, aga kuna mul puuduvad selleks vahendid ja teadmised, siis läksin samuti pahtliga täitmise teed. Paagi lähemal vaatlusel leidus veel mitmeid kriime, mis samuti silutud said.

Pahteldamine käib lühidalt nii: alustuseks segad pahtli ja kõvendi kokku (umbes sellise koguse nagu võiks hetkel vaja minna). Siis kannad pahtlisegu parandamist vajavasse kohta ja ootad 20-30 minutit kuivamist. Kuna ma pahteldasin külmas ruumis, siis pärast pahteldamist tassisin detailid soojemasse ruumi kuivama. Ja siis mõne aja pärast tõin tagasi, et jahedas ruumis üleliigne pahtel maha lihvida. Ja siis algab ring jälle otsast peale. Iga selline ring võtab pea tunnikese.

Markeriga märkisin peale kohad, mis vajavad veel lihvimist (triibud) või pahteldamist (ringid).
Töö käib.

Mitu kihti pahtlit ma lõpuks mõlgile peale ladusin? Ausalt öeldes läks mul lugemine sassi – kui peale kolmandat-neljandat kihti sai mõlgi maht täidetud, siis kulus mitmeid kihte, et pind täiesti siledaks saada. Ikka tulid kuskilt mingid tühimikud sisse. Ühel hetkel otsustasin , et nüüd on (mitte päris ideaalne, aga) piisavalt hea ja lugesin paagi tehtuks.

Vahepala: kraan korda!

Kui ma juba paagiga toimetama hakkasin, siis võtsin käsile ka ühe värvikihiga mitte seotud teema. Mul oli kahtlus, et kütusepaagi kraanil on üks jupp küljest tulnud ja loksub koos kütusega paagis.

Nimelt: kütusekraanil on kaks sõeltoru, pikem ja lühem. Enamasti suunatakse kütus paagist karburaatoritesse pikema torukese abil, sest see võtab vedeliku endasse kõrgemalt, et vältida paagi põhja ladestuva sette sissevõtmist ja süsteemi ummistamist. Kui paak hakkab tühjaks saama ja pikema toru abil enam kütust kätte ei saa, tuleb kraan keerata reservi peale ja siis liigub kütus paagist välja lühema toru abil, mis saab oma noosi kätte madalamalt. Lihtne, eks?

Ma sain eelmisel suvel väga ootamatult teada, et minu kraan tavaseades võttiski juba kütust nii madalalt paagist kui võimalik, sest see pikem toruke oli teadmata põhjusel kraani küljest eraldunud ja loksus nukralt paagis.

Pikem sõeltoru leidis taas tee kraani külge.

Kuidas ma seda teada sain? Olukord oli selline, et ühel mõnusal augustikuu päeval kulgesin ma mööda Järvevana teed Tartu maanteelt Mustamäe poole ja valmistusin just vasakpoolses (ehk kiiremas) rajas tunnelisse sisenema kui korraga tundsin, et mootoril kadus hetkeks nagu jõud tagant. Sekundi järel kordus olukord juba palju tuntavamalt.

Mõistsin, et kütus saab otsa. Tunnel tundus olevat kõige kehvem koht, kus motikaga kinni pidada ja seda kilomeetrite kaugusele tanklasse lükata, seega reageerisin välkkiirelt ja viimasel võimalusel järsult suunda muutes keerasin paremale – Tallinna Bussijaama poole. Manöövrit tehes oli mootorist juba elujõud kadunud, aga õnneks veeresin siiski kohta, kus sai teepervel kinni pidada. Sel ajal arvasin veel, et piisab vaid kraani reservi peale keeramisest ja mu sõit saab kuni tanklani muretult jätkuda. Kraan reservi peal, annan starterit. Ei midagi. Käian ja käian, ei miskit. Proovisin ka kõik muud kraani asendid ära, aga ei midagi.

Okei, kütus ongi päriselt otsas. Kus on lähim tankla? Umbes ühe kilomeetri kaugusel bussijaama vahetus läheduses. Kuna mul mingit kanistrit polnud, siis pidin mootorratta füüsiliselt tanklasse saama ja Tallinna linnaliikluses mootorratast talutada ei tundunud just väga lõbus olevat.

Siinkohal tuleb tänada mu õnne või universumit või jumalat, sest terve tee minu peatuspaigast tanklani kulges allamäge. Reaalset lükkamist oli ehk paarkümmend meetrit. Veel rohkem aga pean ma tänama õnne või kedagi teist selle eest, et mu paak ei saanud tühjaks 20 meetrit hiljem – siis oleksin ma juba tunneli sissesõiduteel, kus pole enam ühtegi ärakeeramist. Järgmine tankla oleks siis juba umbes 4 kilomeetri kaugusel…

Vahepala läbi, keretööd jätkuvad

Teise nähtava detailina sai suur muutumismäng ette võetud porilaual. Selle kuju oli liiga matsakas ning vajas hädasti saleduskuuri, kuid ma kõhklesin praktiliselt viimse minutini. Mis siis kui ma lõikan porikat ja uus kuju on veel koledam? Mis siis kui väiksem porikas viskab kõik pori ja vee mulle näkku ja mootorile? Otsisin internetist inspiratsiooni, tegin markeriga jooned porilauale ja leidsin mulle sobiva kuju ning sellega koos ka julguse see idee relakaga teoks teha.

Ma tahtsin külgi palju õhulisemaks saada, aga pikkust võtsin maha vaid marginaalselt. Paljud veebis leitavad ümberehitajad lõikavad esiporika nii väikseks, et see vaid sümboolselt pori eest kaitseb, minu eesmärk oli praktilisust võimalikult palju alles jätta. Näiteks on endiselt alles spidomeetrikaabli hoidja porilaual.

Kliki siin all Instagrami postituses nool paremale, et näha tööprotsessi. (Ja kui sa veel mind Instagramis ei jälgi, siis hakka nüüd jälgijaks.)

Pärast relakat võtsin kasutusele veel viili ja lõpptulemusega jäin väga rahule. Ilus!

Kõik pinnad, mis otseselt lihvimistööd ei vajanud, karestasin lihvvillaga. Pärast veidi enam kui kahte pahtli- ja lihvimise-rohket päeva olin ma peaaegu valmis värvima. Jäi veel ainult sobilik ruum ehitada.

Lihvides tuli välja, et kuigi originaalis oli see masin tumeroheline, on mingil ajahetkel raam ka punane olnud.

Koduse värvikambri ehitus

Niipalju kui ma internetist lugesin (ja ise kaasa mõtlesin), on värvimistöödel neli olulist ohtu:

  • tolm ja muu lenduv praht võib värvitöö rikkuda
  • lenduv värv võib ka ümbritsevaid asju ära värvida (ehk ei tasu värvida näiteks teise auto kõrval või elutoas)
  • värvi kuivamiseks peab ruumis piisavalt soe olema (talvel õues värvida ei saa)
  • ventilatsioon peab olema (autovärvid on mürgised!) – ehk värvine õhk võiks kuidagi väljuda ja värske õhk peale tulla

Alustades temperatuurinõudest adusin, et ma ei saa värvida ei väljas (kus oleks hea värske õhk) ega ka kuuris, sest see on suur ja soojustamata ruum, ma kütaksin selle vast alles juuli keskpaigaks soojaks.

Sobivaks ruumikandidaadiks osutus kunagine niiöelda suvetuba kõrvalhoone teisel korrusel – see on piisavalt soojustatud ja puhas. Et lenduv värv ümbritsevast eraldada, katsin seinad-lae-põranda kilega. Kasutatav kiletatud ruum oli umbes 3×4 meetri suurune.

Kalasilmavaade “värvikambrile”.

Ventilatsiooni osas tulin enda arust hiilgavalt lihtsale ja geniaalsele ideele. Tegin kileseina sisse kaks auku: alla põranda lähedale augu ette panin soojaõhupuhuri, teipisin küljed kinni ja värvikambri poolt katsin vana käterätiga. Idee järgi panen ma selle masina lihtsalt külma õhku puhuma ja sellega tõmbab ka mu värvikambrist (värvise) õhku välja. Lae alla tegin teise augu, jälle rätik ette ja puhuri tekitatava tuuletõmbuse jõul tuleks siit värsket õhku peale. Lihtne ja loogiline, eks? Ei, praktikas korralikku õhuvahetust ei toimunud, aga sellest kirjutan täpsemalt juba järgmises postituses.

See aparaat pidi värvikeemiat täis õhu kambrist välja imema. Ei imenud (sest see pole selliseks tegevuseks ju loodud…).
Siit avast tuleb värske õhk sisse. Vähemalt teoorias.

Järgmises blogipostituses kirjutan täpsemalt, kuidas mu värvitööd läksid, mis kõik valesti läks ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli (või ei tulnud?).


Tahad teada, mis edasi saab?

Kirjuta siia oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.