Täna läheb mootorratta värvimiseks! Vaatame, mis saab kui ma oma projektiratta peal esimest korda elus värvipüstolit kasutan.

Kui sa pole mu tsikliprojektist varem lugenud, soovitan alustada esimesest postitusest, kus räägin plaanidest ja näitan pilte kavanditest. Veel võid lugeda, kuidas ma mootorratta juppideks lahti võtsinrehvikirjad valgeks värvisin ja värvimise eeltöid tegin.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, muutsin ühe soojapidava ruumi kodukootud värvikambriks, kattes kõik pinnad kilega ja panin soojapuhuri värvist õhku sealt välja tõmbama… Nüüd ootas mind ees kümme kihti värvimist:

  • 2 kihti kruntvärvi kõikidele detailidele
  • 2 kihti poolmatti musta värvi raamile, velgedele ja muudele väiksematele detailidele
  • 2 kihti hõbedast värvi mootori küljekaantele
  • 2 kihti kollast värvi paagile ja plastikutele
  • 2 lakikihti paagile ja plastikutele

Esimene värvikiht – kõik läheb metsa!

Ma ei olnud varem värvipüstoliga värvinud ja teadsin, et esimesel korral läheb ikka midagi veidi nässu. Nii oligi – minul läks nihu enam-vähem kõik, mis nihu minna sai:

1. Tugev kile polegi nii tugev. Põrandale laotasin ehituspoest ostetud ekstratugeva kile, pakendi peal oli isegi pilt, kuidas mootorrattaga on selle peal hea toimetada. Kile oli tõepoolest tugev, aga… iga poole meetri järel perforeeritud! Ja need perforeeritud kohad olid väga varmad katki minema. Nii pidin ma oma värvikambri põrandat juba enne värvimist maalriteibiga parandama.

2. Liiga vähe ruumi. Kui terve mootorratas 3×4 meetri suurusele pinnale laiali lammutada, siis läheb üsna kitsaks. Liiga vähe ruumi, et detailide ümber liikuda, liiga vähe ruumi, et puhtalt värvida (ilma et kõrvalseisvad detailid liigselt pihta ei saaks). Vähese ruumi tõttu juhtus ka järgmine jama:

3. Värvipüstoli voolik läheb juba värvitud pindadele vastu. Korduvalt. Iga kord vihastasin enda peale, aga mis teha.

4. Vale “jalanõu”-valik. Autovärvid.ee’st sain ma maalriülikonna ja näomaski, aga mida panna jalga? Lihtne idee tundus olevat prügikotid sokkide peale teibiga kinnitada. Kaitseb ju hästi, eks? Just, kaitses väga hästi, aga kuna tegu oli väikse kinnise ruumiga ja minu kogenematusega, lendas palju kruntvärvi põrandale. Prügikoti-sussid kleepusid mõnusalt värvisele kilepõrandale ja see polnud lihtsalt ebamugav, aga tõmbas ka põrandakile mitmest kohast katki (mäletad, perforeeritud kile?).

5. Kuidas kõik pinnad värviga katta, et kuskilt värv samas ka jooksma ei hakka? Ideaalis peab värvimisel püstol olema värvitava pinnaga alati täpselt risti (90-kraadise nurga all), et värv kataks pinna võimalikult ühtlaselt. Kui püstol on viltu, siis osa pinnast on lähemal ja kaetakse ohtramalt värviga, kaugemal olev pind saab vähem värvi. Tulemuseks on ebaühtlane pind. Kui niimoodi rohkem värvi lased, et kõik pinnad kaetud saaks, siis see osa, mis saab rohkem värvi, kipub jooksma minema

Selle teadmise valguses hakkas mootorratta värvimine järjest keerukam tunduma. Autot on lihtne värvida – seal on suured ühtlased pinnad, mootorrattal aga väiksed keredetailid, mis tuleb erinevate külgede pealt värvida. Ja toruraam on veel omaette teema. Iga toru tuleb 360 kraadi värvida – see tähendab, et värvipüstol peaks igast torust 360 kraadi ümber käima. Praktikas tundub ideaaltulemuse saavutamine pea võimatu – suure tõenäosusega jäävad mingid kohad vähem kaetud ja/või hakkab kuskilt värv jooksma…

Mina suutsin vaid ühest kohast värvi jooksma lasta, samas mitmest kohast jäid detailid värviga katmata.

6. Ventilatsioon puudus. Juba esimese värvikihiga sai selgeks, et soojapuhur küll mingit õhuringlust ei tekita. Reaalsus oli see, et värvimise ajal olin justkui suures kilekotis ja ma ise piserdan samal ajal sinna sisse mürgiseid kemikaale. Näomaskile vaatamata hingasin ma seda keemiat sisse. Ja see on tõesti tervisele ohtlik keemia… Puudulik ventilatsioon väikses ruumis tekitas olukorra, kus osa värvi jäi õhku hõljuma. Sessiooni lõpuks oli pilt üsna udune. See hõljuv värvitolm ladestub tasapisi ka juba värvitud pindadel, rikkudes nii tasapisi sileda värvipinna.

Ja nii kujuneski esimese värvikihi tegemine šokeerivalt jamaderohkeks. Nüüd pidin nii umbes 20 minutit ootama, et värv kuivada jõuaks. Istusin siis lihtsalt maha ja üritasin seda kõike kuidagi seedida. Hea meelega oleks tahtnud värvipüstoli nurka visata, mootorratta kus see ja teine jätta ning tsikliprojektist käed puhtaks pesta. Veidi rahunenult mõtlesin, kuidas siiski värvitööd veidi paremal moel ära lõpetada.

Järgmised 9 kihti

Edasi tegin mõned korrektuurid, et tulemus ja enesetunne veidigi parem oleks. Esiteks, tõmbasin värvimise ajaks jalga vanad sokid ja plätud. Tänu sellele ei kleepunud enam tallad põrandal oleva kile külge. Voolikuga olin ettevaatlikum ja värvitud pinnale läksin vaid mõned korrad sellega vastu. Minu enda püstolikäsitlemise oskus ja tunnetus paranes ka tasapisi, nii et viimaseid kihte tegin juba märksa enesekindlamalt.

Ruumikitsikuse osas ma kuidagi pinda laiendada ei saanud, aga õnneks olid kõik detailid korraga värvikambris vaid krundikihi peale saamiseks. Edasi tuli juba kolm eri värvi (kollane, must ja hõbedane), seega tekkis siis ka ruumi juurde.

Ventilatsioon (või õigemini selle puudumine) oli kõige suurem peavalu. Olemasolevate vahenditega ma kuidagi õhuringlust paremaks teha ei saanud. Tuulutasin tuba iga värvikorra järel, aga värvimise hetkel jäi ikka palju värvi õhku hõljuma. Aeg-ajalt mõtlesin, et huvitav, kas nüüd olen juba tervistkahjustava doosi kemikaale sisse hinganud…

See pole veel kõik. See pole veel kaugeltki kõik. Kui ma olin mustad detailid ära värvinud, tõstsin ma need teise ruumi, et kollastele detailidele ruumi teha. Algaja värvijana ei arvestanud ma, et kui värvipind on valmis järgmiseks värvikihiks, ei ole see veel siiski täiesti ära kuivanud. Seetõttu suutsin ma velgedele kindajäljed sisse vajutada, lisaks jäi keskjalale värvikihile külge ehituspaber, millele detailid asetasin. Paberi eemaldamisel jäid jäljed. Ehk saab need välja poleerida?

Umbes kaheksa tundi pärast alustamist sai viimane kiht peale kantud. Mul oli värvimisest kopp ees, olin aurudest ilmselt veidi uimane, pesin püstoli puhtaks ja jätsin oma projektiratta mõneks ajaks kus see ja teine. Ei olnud suurt soovi isegi detaile järgmisel päeval hoolikalt üle vaadata.

2 nädalat hiljem – üllatusi tuleb juurde

Paar nädalat hiljem sattusin jälle Lõuna-Eestisse, et tsiklit kokku panema hakata. Projektimootorratta kokkupanemiseni ma siiski ei jõudnud sest:

1. Esiamortide torud olid ühest küljest jäänud korralikult värvimata.

See heledam ala ei ole vari, vaid valge kruntvärv, mis musta alt välja paistab.

2. Velgede värv tundus veidi krobeline. Mõtlesin, et tõmban ülipeenikese vesilihvpaberiga pinna siledamaks ja pärast poleerin üle. Tuli välja, et konarused tekitas valge kruntvärv ja juba õrn lihvimine muutis veljed täpiliseks.

3. Ma ei saanud raami küljest ühte polti kätte, keerasin pea otsast ära. Või lõikasin ma pea relakaga ära? Ei mäletagi enam täpselt, igatahes üks ilma peata polt oli raami külge jäänud ja unustasin selle enne värvimist välja võtta. Vahet pole, võtan pärast ettevaatlikult, mõtlesin (naiivselt). Tühjagi! See polt oli nii julmalt kinni, et isegi poldiekstraktor ei suutnud seda lahti saada. Aitäh eelmisele omanikule, et sinna ohtralt keermeliimi pani!

Igal juhul pidin ma lõpuks augu lihtsalt suuremaks puurima ja suurema poldi hankima. Ja nagu sa juba arvata võid, rikkusin ma sellega korralikult ümbritsevat värvipinda. Ja see pole veel kõik. Raami kaitsmiseks panin lähedalasuvale pinnale peale isoleerteipi. Seda eemaldades jäi teibi külge ka minu värske värvikiht! Misasja?! Olin jätnud sealt alt vist pinna korralikult karestamata.

4. Kui varasemas postituses imestasin, kuidas ei suutnud eelmine meister raami all kruntvärvi korralikult ära katta, siis ma ise tegin sama vea – altpoolt piiludes oli kruntvärv selgelt nähtav.

5. Ka kollastel detailidel oli igasugu värvidefekte. Kaugelt vaadates on viisakas, lähedalt hakkavad silma puudujäägid. Positiivsemalt mõeldes on tegu nagu vanutatud välimusega (justkui oleks see juba aastaid tagasi värvitud). Igatahes – kollaseid detaile ma praegu uuesti üle värvima ei hakka. Soovi korral saan neid ka hooaja sees kergelt tsiklilt eraldada ja üle värvida.

Selle väiksemaks lõigatud porilauaga jäin väga rahule!

Raamiga lood nii kerged ei ole – kui ma mootorratta kokku tagasi panen, on seda märksa raskem värvida. Otsus tehtud – mitmed suured mustad detailid lähevad ülevärvimisele.

Värvimine: katse 2

Tagasi Tallinnas käisin jälle Autovärvid.ee poes ja hankisin musta kruntvärvi ja must poolmatti värvi. Järgmisel nädalavahetusel jälle Lõuna-Eestisse ja pärast uusi eeltöid algab jälle värvimine.

Umbse kilekambri pornot ei tahtnud ma sel korral läbi elada. Õues oli aga endiselt nullilähedased temperatuurid – mida teha? Veidi mõtlemist ja valmis uus plaan – palju lihtsam ja lollikindlam kui eelmine.

Nüüd tegin värvitööd kõik üsna avaras, kuid kütmata traktorikuuris, suur uks lahti. Enne ja pärast värvimist hoidsin detaile kõrvalruumis, mis palju kitsam, aga see-eest hea soe. Nii on värvimiseks palju ruumi ja mis veel olulisem, rohkelt värsket õhku! Samas saavad jupid soojas ruumis kuivada.

Raami osas tegin veel ühe protsessiuuenduse. Nimelt keerasin esialgu raami tagurpidi ja värvisin selle alt korralikult ära. Seejärel keerasin järgmise kihi jaoks selle jälle õigetpidi ja värvisin ka niipidi ära.

Ja ennäe – päris hea plaan sai! Värvimine kulges ladusalt, mina sain normaalselt hingata ja värvitud pinnad jäid igati viisakad. Hästi tehtud, Mihkel!

Järgmises postituses hakkan mootorratast kokku panema ja loodetavasti saan ka kleebised kleebitud.


Tahad teada, mis edasi saab?

Kirjuta siia oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.