Africa Twin on Honda uus matkaratas, mis peaks olema suuteline reisima maailma otsa ja tagasi. Üheliitrise R2 mootoriga Africa Twin on saadaval nii tavapärase manuaali kui ka kahe siduriga automaatkastiga. Ma olen juba sõitnud manuaaliga, videos vaatan lähemalt automaatkastiga versiooni.

Automaatkast muudab ühelt poolt väga vähe, teiselt poolt jälle palju. Sõit on enamvähem sama, ainult ise ei pea sidurdama ja käiku vahetama. Samas on lenksu peal tänu automaadile palju uut. Siduri asemel on seisupidur, sest seismisel käiku sisse jätta ei saa. On erinevad sõidurežiimid. Vasakult poolt saab ise käiku ka üles ja alla vahetada. Ja kui soovid, saad käiguvahetuse üle ainult sina otsustada. Aga ega sellel ilmselt väga suurt mõtet ei ole.

Automaatkastiga versiooni eripäraks on veel G-nupp, mis muudab käiguvahetused veidi kiiremaks, et tagarattal pidevalt vedu peal oleks – näiteks pehmel pinnal mäest üles sõites hea variant. Stabiilsuskontrolli tugevust saab ka muuta või hoopis välja lülitada. Tagumise ratta ABSi saab ka välja lülitada. Ja igasugu elektroonilis abilis on siin veel. Kui need elektroonilised valikud kõrvale jätta, siis automaat ja manuaal nii palju ei erinegi. Automaat on lihtsalt mugavam – ei pea ise käiku vahetama. Hinnad hakkavad 13 000 euro kandist ja see on väga hea hind selliste rataste seas.

Esimese asjana vahetaks ma ära kohe selle tuuleklaasi. Ma olen 186 cm pikk ja tuul kohiseb ja raputab kiivrit juba väikestel kiirustel. Õnneks on kõrgem tuuleklaas lisavarustusena ka saadaval. Africa Twini üheks heaks omaduseks on kindlasti tema hääl. See üheliitrine mootor on kogu pööretevahemikus väga mõnusa hääletooniga. Ma üritasin seda häält ka spetsiaalse helilindistajaga salvestada, aga kuna mul tuulekaitset polnud, mähkisin selle liiga paksu riidekihi sisse ja mootorihääl on videos liigselt summutatud. Järgmises proovisõiduvideos on see juba parandatud.

Ma ei ole väga kruusal ja maastikul mootorrattaga sõitnud, aga Africa Twiniga saan küll kergemal sõidul hakkama, see on ilmselt rattale suureks plussiks. Lahtisel pinnasel sekkub maksimumi peal olev stabiilsuskontroll üsna varakult… aga kui selle tundlikkust vähemaks keerata, käib ka tagaratas vabamalt ringi.

Africa Twin tunneb ennast koduselt asfaldil, kruusal ja ka täisa pehmel pinnasel. Päris mõnus. Mulle Africa Twin väga meeldib. Kui ma kunagi peaksin matkaratta ostma, siis Africa Twin oleks kindlasti väga hea variant. Ma ise eelistaks aga ilmselt manuaali tundub kuidagi harjumuspärasem ja ilmselt kuskil pärapõrgus matkates ka lihtsamini remonditav. Ja selline see Africa Twin lühidalt on. Huvi korral loe ka pikemat lugu, mis ilmus ka 6/2016 Tehnikamaailmas.

Eelmisel nädalal kirjutasin esimestest kogemustest uue KTM 690 Duke’iga ja lubasin sel nädalal ka videopilti näidata. Heal meelel saan öelda, et pean oma sõna, YouTube’i klipi leiad veidi altpoolt. See on minu esimene videoarvustus, arenguruumi on, aga samas jõudsin tulemuseni, millega võib hetkel enam-vähem rahule jääda. Kes oleks arvanud, et üheliikmelise meeskonna, minimaalse harjutamise ja mõnesajaeurose seikluskaameraga ei saagi sama maalilisi ja läbimõeldud klippe kui Top Geari meeskonna, eelarve ja kogemustega?

Kuna see on mu esimene säärane video, siis on igasugune tagasiside parendusettepanekutega oodatud siia blogisse või YouTube’i video alla kommentaaridesse või näiteks minu e-mailile.

Äsja külastas Eestit tsiklihuviliste ekvivalent kommipoele – Harley On Tour. See tähendab sisuliselt, et üks suur rekka, milles on 23 uhiuut Harley-Davidsoni mootorratast, sõidab läbi 15 riigi ja võimaldab huvilistel nendega koha peal ringi sõita. Põnevusega võtsin ka ise üritusest osa ning proovisin ühe päeva jooksult kuut erinevat Ameerika mootorratast. Panin oma mõtted siia postitusse väga lühidalt kirja, rohkem nägin vaeva GoPro video kokku lõikamisega (vt all).

Sportster Iron 883 – 883 cm3 mootori ja minu arvates väga mõistliku suurusega ratas. Linnas ja linna lähedal kruisimiseks ideaalne stiiliratas. Ehe ja minimalistlik. Kui endale Ameerika kruiserit ostma hakkaksin, siis see (või siis mõni muu Sportster) oleks minu valik.

Dyna Street Bob – 1,6-liitrise mootoriga “ahvilenksuga” kõik-üleliigne-on-eemaldatud ratas. Mulle jäi siiski mulje, et selle kõrge lenksu oleks võinud ka eemaldada. Samas selleks üheks korraks oli väga põnev sellise sõiduasendiga mootorratast – nüüd tean, et on väga äge, aga mitte minu jaoks.

Dyna Fat Bob – selle ratta ostaks juba selle ilusa liivakarva mattvärvi pärast. Ja need “paksud” rehvid on mootorrataste juures minu teiseks nõrkuseks. 1,7-liitrise mootoriga ratas on Harley-Davidsoni mudelivalikus väga hea manööverdamisvõimega eksemplar, sarnaselt Sportsterile sobib lisaks maanteel kulgemisele ka hästi linnaliikluses vilkaks tegevuseks. Enne kui Sportsterit ostma hakkaksin, käiksin veel kolm tiiru ümber Dyna Fat Bobi, kaaludes hoopis selle soetamist.

Softail Slim – 1,7-liitrine mootor, “paksud” rehvid, retrohõnguline välimus ja põnev tagakiigelahendus (amordid on peidetud, jättes vedrustuseta tagaotsa mulje) – what’s not to like? See on ratas, millega proovisin sõbralt laenatud GoPro Hero 3+ seikluskaameraga mootorrattasõitu filmida. Sõidult tagasi tulles sain teada, et sellel rattal on väntvõll meelega veidi tasakaalust välja aetud, et sõidu ajal vanematele suguvendadele sarnast suurt mootorivibratsiooni tekitada. See tore lisavärin on ka videos näha. Ratas oli lahe, hääl mehine, aga ma ajaks selle väntvõlli siiski tasakaalu (või valiks juba tasakaalus väntvõlliga Softail mudeli). Sarnaselt Street Bobi “ahvilenksuga” on mul hea meel, et sain ka sellist ratast proovida – põnev kogemus.

V-Rod Muscle – see ratas ei ole tavaline Harley-Davidson. V-Rod tundub olevat hoopis mõne luksustootja tsikkel. Või USA custom-töökoja näituseeksemplar. Esiteks on Porschega (!) koostöös arendatud mootor hoopis teisest puust – vibratsiooni ei ole. See muskelkruiser armastab kõrgeid pöördeid. Ja kõik, kes V-Rodiga sõidavad, armastavad seda mahlast väljalaskehäält.

Road Glide Special – 1,7-liitrise mootoriga 400-kilone hiigelmatkaratas, millel on olemas nii kõlarid muusika kuulamiseks kui naviseade jms. Ma polnud varem nii suure rattaga sõitnud ja see oli väga üllatav, et see mass pole sõites üldse tuntav. Ja maanteel sõites oli tõesti mõnus, gondel suunab tuule eemale, iste ja isteasend on mugav, manööverdamine ja kiirendused nauditavalt kerged. Kui oleks soov minna pikale Euroopa-matkale ja eelarve ei oleks piiratud, siis on Road Glide Special kindlasti väärt liikumisvahend.