Harley-Davidson Street 750

See artikkel ilmus esmakordset 7/2015 Tehnikamaailmas.

Tehnikamaailm proovib uut Harley Davidsoni esmatasandi esindajat, mis üritab brändi jälle massidesse tuua.

Enamasti on Harley-Davidsoni sõitjaks keskealine õllekõhu, väljakasvanud habeme ja nahkriietega veidi tahumatu välimusega mees. Kui ta oma tsikli käivitab, on seda kuulda mitme kvartali kaugusele. See on elustiil.

Ajad on aga muutumas, enam ei saa elada ainult mootorratturi rollis, moodne inimene naudib kiiret ja vahelduvat elutempot, kus päeva jooksul on mitmeid väga erinevaid olukordi – kord on vaja viisakas ülikond töökohtumiseks selga visata, siis lapsega mänguplatsil aega veeta, seejärel sõpradega kesklinna trendikohas oma start-upimõtet edasi arendada. Kaasaegsele inimesele mõeldes on ka Harley-Davidson oma mudelivalikut täiendanud.

Street 750 on Harley-Davidsoni esimene täiesti uus mudel kümne aasta jooksul. See on mõõtmetelt väiksem ja kergem kui teised Harleyd ning tema hääl ei kostugi mitme kilomeetri kaugusele. Street 750 on mõeldud tänapäeva noorele linnatänavatel seiklemiseks ja Harley-Davidsoni brändiga esmakogemuse saamiseks.

Street 750 südameks on täiesti uus  749 cm3 Revolution X™ 60-kraadise nurgaga V2-mootor, mis Harley-Davidsonile veidi ootamatult on vedelikjahutusega. Kogu ratas tundub esmapilgul väga mitte-harleylik olevat – juht vs ratas proportsioon pisut harjumatu, hääles puudub piisavalt detsibelle, mootor on tavatult tänapäevane. Lähemalt vaadates on tegu siiski äratuntavalt harleydavidsonliku mootorrattaga. Hääl, kuigi mitte nii vali kui võiks oodata, omab ikka margile omast bassist kõla, Street 750-l on see viisakamale, modernsemale kujule viidud. Just nagu ilmselt ka selle omanike habemed, mis ei ole metsikud ja välja kasvanud, vaid spetsialisti poolt moekalt ära trimmitud.

Välimuselt – kuigi mõõtmetelt pisem – on Street 750 tõeline Harley-Davidson ja mõjub meeldivalt ajatuna. Uue mootori välimuses on kasutatud jahutusribidele sarnast viimistlust, jättes klassikalisema õhkjahutuse mulje.

 Street 750 hind on vägagi tervitatav 8130 eurot, aga on näha, et ongi üritatud luua väga rahakotisõbralikku Harley-Davidsoni: kroomi on minimalistlikult vähe, mitmed lõppviimistluse detailid võiksid olla veidi parema kvaliteediga. Tahhomeetrit ei ole, kella samuti mitte. Kütuse kogusest paagis saad kõige paremini aimu siis, kui tankimisavast sisse piilud.

Samas on põhielemendid väga head – raam, rattad ja kogu ratta süda – mootor. Seega on Street 750 väga hea platvorm ümberehitamiseks – detaile välja vahetades saab tsikli kerge vaevaga ainulaadseks muuta. Kindlasti saab ka maheda väljalaskehääle summutivahetusega maskuliinsemaks-võimsamaks muuta.

Street 750 on väga madal, istme kõrgus maast on ainult 709 mm, ja Harley-Davidsoni kohta üsna kerge – tühikaaluks on rattal 206 kg. Tänu neile näitajaile ja madalale raskuskeskmele on Harley uustulnuk väga nauditav linnakruiser. 42 kW mootor, mis oma maksimaalse pöördemomendi 59 Nm saavutab juba 4000 pöörde juures minutis, veab hästi edasi ka juba madalatel pööretel (kui madalatel? Ei tea, tahhomeetrit ju pole). Brändile omane rihmülekanne töötab oodatult vaikselt ja sujuvalt. Vedrustus on mõnusalt pehme ja pika käiguga (140 mm ees ja 90 mm taga) – seega on Street 750 igati sobilik ratas Eesti teedele.

Peeglid näevad Street 750’l küll väga efektsed välja, ent on liiga kitsalt koos. Kõrvalridades toimuvat näeb küll, samuti oma käsi-õlgu, enda taga sõitvat autot (kui see just suur ja lähedal olev veoauto või buss) paraku peeglid nähtavale ei too.

Harley-Davidsoni logo rehvimustris.

Harley-Davidson Street 750 on mõeldud eelkõige linnatänavail sõitmiseks, sihtgrupiks – nagu paljudel viimasel ajal välja tulnud mootorratastel –  on edukas linnas või linna lähedal elav noor. Street 750 mootor ja muud põhikomponendid on väga head ja saab öelda, et Harley-Davidson on loonud väga hea ratta ringi kruisimiseks või oma käe järgi ümber ehitamiseks. Kuigi see on visuaalselt teistest sama brändi ratastest väiksem, tekib tahtmatult küsimus – ehk on Street 750 just õige suurus tänapäeva Harley-Davidsonile?

Mootor: 749 cm3 vedelikjahutusega V2

Võimsus: 42 kW @ 8000 p/min

Pöördemoment: 59 Nm @ 4000 p/min

Ülekanne: rihmülekanne, 6 käiku

Pikkus: 2225 mm

Laius: 815 mm

Istme kõrgus: 709 mm

Tühikaal: 206 kg

Kütusepaak: 13,1 liitrit

Hind alates: 8130 eurot

NB! Õppesõit Harley-Davidsoniga? Jah, Tallinnas on see nüüd võimalik. Ühes autokoolis saab õppesõitu teha sellesama Harley Davidson Street 750 tsikliga. Täpsemat infot saab kohalikult Harley-Davidsoni edasimüüjalt.

Motoõnnetuste statistika

Igal kevadel kui lumi ära sulab, tõmmatakse ajakirjanduses tähelepanu mootorratastega juhtuvatele õnnetustele ja tundub nagu pea iga mootorrattur on tsikli seljas teel enda hukule (eriti kommentaariumis, näiteks mitmed sõnavõtud SIIN, SIIN, SIIN…). Vaatame Maanteeameti statistikat perioodil 2012.-2014. a. ja selgitame välja, kas juttudel on (faktidega kinnitatud) tõepõhi all.Loe edasi

Renard Speed Shopi Honda XBR500

 Põnev värk – Renard Speed Shopi tegijad panid müügile nende cafe racer’iks poolt ümber ehitatud Honda XBR500 (Auto24 link) ja mul avanes võimalus sellega tiir ümber Tallinna teha.

Originaalis oli XBR500 tehasest väljudes vastupidav, ent üsna tähelepandamatu mootorratas, Renard Speed Shop pani selle halli hiirekese aga tõeliselt särama.

Honda XBR500 by Renard Speed Shop
Originaal vs custom.

Ratta tehniline pool jäeti puutumata, seega on sel custom-rattal Jaapani tehasemootorratastele omane vastupidavus, samuti on varuosi lihtne hankida. Kõik muudatused on pigem esteetilist laadi – tsikli jooned aeti sirgemaks, ratta stance ilusamaks. Silmapaistva välimuse saavutamiseks tehti rattale näiteks uus sadul, originaalpaak asendati Kawasaki KH 400 omaga, lisati uued tuled, summutid, porilaud, samuti võidusõidulikud numbrilauad külgedele ja ette. Paigaldati Tarrozzi jalatoed, mis koos piduri- ja käiguhoovaga on originaalist tahapoole viidud. Esiamorte on lühemaks tehtud, clip-on lenksud jäeti samad, aga paigutati madalamale. Mõned nipet-näpet asjad on veel tehtud, aga suures osas on tegu üsna lihtsa, kuid efektse ümberehitusega.

Honda XBR500 by Renard Speed Shop
Honda XBR500 by Renard Speed Shop
Honda XBR500 by Renard Speed Shop

Kõik töötab nii nagu peab. Ratta saab käima panna nii elektristarteri kui ka jalgstarteriga. Sõit on äärmiselt meeleolukas, ratta seljas on põnev olla – see hääl, mis summutitest kostub, on äärmiselt vali, ent nauditav. Sõiduasend on väga… kafereisserlik – käed on pikalt ees, keha ettepoole kummardunud, jalad on üsna kompaktselt “kokku pakitud”. Pikka mitmetunnist sõitu sellega ei teeks, aga kohvikust kohvikusse kihutamiseks (mis – nagu nimigi viitab – oligi algselt cafe racer’ite põhieesmärk) ja linnas seiklemiseks on Renard Speed Shopi XBR500 ideaalselt sobiv.

Honda XBR500 by Renard Speed Shop

498 cm3 mootor veab ~160 kg ratast reipalt edasi, sportlik asend ja võimsad väljalaskehelid lisavad kiirusele veel omapoolse vürtsika emotsiooni. Kompaktse välimuse ja sõidukogemuse põhjal arvasin, et ratas on isegi veel kergem – mulle jättis ta igatahes väga õhulise mulje.

Honda XBR500 by Renard Speed ShopHonda XBR500 by Renard Speed Shop

Honda XBR500 by Renard Speed Shop

Kokkuvõttes on Renard Speed Shopi ehitatud Honda XBR500 väga efektne ja hästi sõitev cafe racer, mis ei ole kaotanud oma vastupidavust ja ülalpidamise lihtsust. Ideaalne  fun sõiduriist, mis otsib uut omanikku.

Honda XBR500 by Renard Speed Shop
Honda XBR500 by Renard Speed Shop
Honda XBR500 by Renard Speed Shop

NB! Renard Speed Shopi ruumides Telliskivi Loomelinnaku kõrval Telliskivi 62 sisehoovis on avatud ka mõnus kohvik, soovitan kindlasti sealt läbi astuda. Mootorrattaid ja head kohvi saab nautida nii majas sees kui ka maja ees.

 

Väle Austria sinivereline

See artikkel ilmus esmakordselt juuni 2015 Top Gear Eesti ajakirjas.

Soovisin proovida Husqvarna põnevat ideeratast, kuid pidin leppima tema tehniliselt identse sugulasega. Ja ma ei pidanud pettuma.

Eelmisel sügisel näitas Husqvarna ülipõnevat ideeratast 401 Vitpilen, mis lubati müüki lasta juba 2017. aastal. Võtsin seepeale Husqvarna PR-osakonnaga vapralt ühendust ja andsin teada, et ka meie siin tahaksime seda veel ideeratta staatuses olevat tsiklit proovida. Kuid millegipärast ei tahtnud nad seda ainueksemplarina valminud prototüüpi mulle proovisõiduks kohale lennutada.

Egas midagi, meil tuleb olla nutikas. Ideetsikkel nimega 401 Vitpilen põhineb KTM 390 Duke’i tehnikal ja erineval Husqvarnast on see tsikkel juba Eestis saadaval. Ja KTMi esindajast OÜ Ekstreemmotol on juhtumisi numbris ka prooviratas. Mõeldud-tehtud  – teen proovisõidu hoopis KTMi analoogiga!

Välimus on Duke’il igatahes silmatorkav. Veljed on oranžid. Ja raam on samamoodi oranž. Plastpaneelid on samuti mitmes kohas oranži värviga tutvust teinud. Ja kas ma juba mainisin, et leidub ka eredat oranži? Mulle meeldib see ratas kogu täiega! Kuigi tsiklite vallas on minu eelistuseks retrohõngulised rattad, siis seesugune moodne kerg-naked suutis mind oma põneva välimusega kohe oma hoovi ära tõmmata.  Erksa värviga esile toodud raam iseloomustab ratta trimmisolekut – sa justkui näeksid tema lihaseid, seal ei ole ühtki üleliigset plastosa. Või see hävituslennukile omaste teravate joontega kütusepaak, mis on vormitud täpselt selliseks, et su põlved sulanduvad õhuvoolus katmikuga üheks tervikuks..

Mootorihääl on “hertsogil” ATV-le sarnaselt töömeheliku kõlaga, see jääb kindlasti alla V2 seksikusele või R2/R4-jõuallikate rafineeritusele, aga on siiski mehelik ja jõuline. Iste on kõvapoolne, ent mitte ebamugav – pigem selline konkreetne – ja tundi-paar saab sellega kindlasti muretult sõidetud. Vedrustus on samuti väga konkreetne, auklikud ja mitmekordselt üle lapitud teed annavad enda ebatasasustest küll tunda, aga see ongi hea kontakt teega – sa tunned, millisel pinnal sa parajasti sõidad. Kui tahad liuelda pilvevaibal, siis mine osta enesele uus Mercedes-Benz S-klass.

Isteasend on KTM 390 Duke’il mõnusalt püstine, mis ei väsita sõitja selga. Mootoriks on aga masinal ühe silindriga neljataktiline, mille töömahuks on 373 cm3. Vesijahutusega jõuallikas, mis oma lihtsa ehituse tõttu tõotab olla vastupidav ja muretu ülal pidada. Üsna hoogsa sõiduga tuli minu keskmine kütusekulu kõigest 3,5 liitrit 100 kilomeetri kohta. Üldsegi mitte paha tulemus!

 Mootori kubatuuri tõttu ei võta mitmed baigimehed sind sellel rattal ülearu tõsiselt. Maanteel ei ole KTM 390 Duke kõige kõvem paugutaja ja sellega ei saa näiteks Audi RS6-ga Saksamaa kiirteedel võidu sõita, aga linnas (ja mõistliku sõidustiiliga Eesti maanteedel) on ta igati tegija. Väike ratas tuiskab vilkalt aeglasest liiklusvoolust mööda.

 Kas tahad kerget, vilgast ja silmapaistvat mootorratast? Siis on KTM 390 Duke just sinu jaoks loodud. See ratas nagu automaailma Mazda MX5 või Honda S2000 – kerge, väike ja näiliselt väikse mootoriga, kuid ootamatult suurt sõidulusti pakkuv masin.

373 cm3, 44 hj, 35 Nm (7290 p/min) • 3,5 l / 100 km • 0–100 km/h 5,5 s, 169 km/h • 139 kg • 4990 €

HINNANG
Väike, aga vilgas. Uskumatult kerge ja võimas (oma kubatuuri kohta). Korralik igapäevakulgur. 7/10

Tundub, et kütusepaagi korgi disainimsel on eeskujuks võetud väljaveninud kaelusega T-särk.

Honda keskklassi sportlane

See artikkel ilmus esmakordselt 6/2015 Tehnikamaailmas.

Honda CBR650F on sportratas, mis oma neljasilindrilise mootoriga tekitab piisavalt pöördemomenti juba madalatel pööretel ja pakub kasutusmõnu nii linnas, maanteel kui ka käänulistel külateedel.

Mootorrattatootjatel on hetkel üks suur mure – 20ndates aastates noored ei huvitu enam tsiklitest. Et turuosa võita ja tootmismahtu hoida, on pealekasvav põlvkond väga oluline sihtgrupp. Huvi kasvatamiseks võeti appi noored insenerid, kes said ehitada endale meelepärase sportratta, mis loodetavasti ka siis nende eakaaslastele meeldib. Tulemuseks on mootorrataste keskklassi kuuluv CBR650F, mis Eestis vähem kui aasta tagasi müügile jõudis. Gondlivaba CB650F, mis jõudis meie turule samuti eelmisel aastal, jagab CBR-iga tehnilist platvormi.

CBR650F-i südameks on 649 cm3 sissepritse ja vedelikjahutusega rida-4 mootor, mis töötab sujuvalt ja reageerib erksalt gaasiandmisele, pöörete arv tõuseb soovi korral pea hetkega piirajasse. Maksimumvõimsus 64 kW saabub 11 000 pöörde peal minutis, piiraja asub ametisse umbes 12 000 p/min juures.

Näidikuplokk on ajatu välimusega, mitte liialt trendikas ja mõjub viisakalt ka 10 aasta pärast.

CBR650F-i mootor on paigutatud madalale ja keskmisest ettepoole, ka gondel asub visuaalselt eesotsas, mis teeb välimuselt ratta esiosa raskeks ja tagaosa kergeks. 649 cm3 mootoriga rattal tundub tühikaal 211 kg olevat üsna keskpärane tulemus, ehk oleks noored insenerid eakaaslaste huvidele mõtlemise asemel hoopis ratta kaalulangetamisvõimalustele keskenduma? Õnneks on raskuskese tsiklil madalal, manööverdamine nauditavalt lihtne ja sõites tundub CBR650F märksa kergem kui paberites kirjas on.

Suur kütusepaak (17,3 liitrit) võimaldab selle Hondaga läbida ilma tankimata pikki vahemaid, ABS kannab hoolt ohutu pidurdamise eest. Summuti on hetke trendile kohaselt ratta kõhu alla peidetud, jättes viisakalt minimalistliku mulje. Väljalaskest kostuv hääl on madalatel pööretel vaikne, see ei ärata mööda sõites ka vankris magavat last.

 Baigile kohaselt on rattal suur gondel, samas jätab see enamuse mootorist nähtavale ja meenutab selles osas pigem naked-ratast. CBR650F puhul ongi püütud meele järgi olla nii sport- kui ka naked-rataste sõpradele. Sellest tulenevalt on isteasend oodatust veidi püstisem ning ei väsita ka üle tunniajase sõidu puhul, samas on maanteekiirustel sõit siiski mugav, ei pea tuulega võitlema.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Honda nooruslikul arendusmeeskonnal on õnnestunud luua tehniliselt väga hea ja kvaliteetne ratas, samas selgelt eristuvat ja külgetõmbavat karakterit võiks  temas veidi rohkem olla.

Mootor: 649 cm3 vedelikjahutusega R4
Võimsus: 64 kW @ 11 000 p/min
Pöördemoment: 63 Nm @ 8000 p/min
Ülekanne: Kettülekanne, 6 käiku
Pikkus: 2110 mm
Laius: 755 mm
Istme kõrgus: 810 mm
Tühikaal: 211 kg
Kütusepaak: 17,3 liitrit
Hind alates: 8255 eurot

Yamaha uus kolmekordne

See artikkel ilmus esmakordselt 6/2015 Tehnikamaailmas.

Kerge, võimas, eksootilise mootorivalemiga naked-ratas Yamaha MT-09 pakub kõigile midagi ja vallutab kindlasti motoentusiastide südamed.

40% uutest mootorratastest Euroopas moodustavad sportrattad, seega pöörab Yamaha sellele segmendile erilist tähelepanu. MT-09 on Yamaha sportrataste värskeim tegija, mis eristub oma konkurentidest selles klassis just üsna eksootilise rida-3 mootoritüübi poolest, mis muu hulgas ka palju sõidumõnu pakub. Yamaha MT-09 on supermoto stiilis naked-ratas, mis moodustab väga ahvatleva terviku – see on kerge, võimas ja atleetlikult nägus, kuigi see viimane on suuresti maitse asi.

 MT-09 on Yamaha esimene rida-3 mootoriga tsikkel üle paarikümne aasta. Antud mootoritüüp ei ole kaherattalistel viimasel ajal väga laialt levinud, kuigi on hea alternatiiv kahe põhivaliku vahel: rida-3 pakub V2 sarnast pöördemomenti juba madalatel pööretel ja rida-4 sarnast sujuvust, vibratsioonitust.

 Juba tehnilisi andmeid vaadates paistab silma MT-09 sportlikkus – tühikaal ainult 169 kg ja 85 kW võimsust annavad sellele parima kaalu-võimsuse suhte omas klassis. See avaldub ka sõitmisel, ratas manööverdab ilma suurema vaevata ja tunneb end kiiretes kurvides koduselt. Pöördemomenti on piisavalt palju juba madalatel pööretel, selle Yamahaga saab tempokalt sõita ka alla 6000 pöördega minutis. Kerge kaal on saavutatud muu hulgas tänu rohke alumiiniumi kasutamisele (näiteks raam, tagakiik), ka R3 mootor kaalub vähem kui sportrattale tavapärasem R4.

Jõuülekanne on lahendatud traditsioonilise kettülekande ja 6-käigulise manuaalkastiga. Käiguvahetus toimib äärmiselt täpselt ja konkreetselt, just nagu lüliti. Tühikäik on lihtsasti leitav ja tuntav – mõnel teisel mootorrattal peab selle leidmisel jalaga äärmiselt täpne olema, et esimese ja teise käigu vahel vaevutuntavat nõksu leida. Sõitmisel on MT-09 positiivselt väikest kaalu tunda, jõuline mootor viib kerget ratast vilkalt edasi, tsiklit on väga mugav käsitleda, kurvides allub täpselt juhi korraldustele.

 Yamaha on selle mudeli puhul motomaailmas pead tõstva retrotrendi kõrvale jätnud. Välimus on MT-09-l igati modernne ja sportlik, mõne nurga alt isegi muskelrattalik. Iste ja paak on elegantselt üheks tervikuks skulptureeritud, kontuurid kanduvad sujuvalt ühelt teisele üle. Kütusepaak on väga värske kujustusega, ümaral üldkujul on mitmeid teravaid nurki ja järske üleminekuid, andes edasi ratta uudsust. Koostekvaliteet ja kasutatud materjalid jätavad rattast hea mulje. Mahukas 14-liitrine paak peaks tagama vähemalt 240+ km läbisõidu tankimiste vahel.

Proovisõidurattale lisavarustusena paigaldatud Akrapovici summuti annab 847 cm3 mootori tegevusest häälekalt märku, helipilt on rikastatud mõnusate madalate toonidega, meenutab  veidi isegi V2 audiot, samas ei ole liiga vali. Nauditav on ka mootori sujuv töö – vibratsioon on minimaalne ja gaasiandmisele reageerib igas sõidurežiimis meeldivalt erksalt ja jõnksutamata.

Kütusesegu doseerimise reguleerimine ei käi mehaaniliselt nagu enamikel ratastel, vaid elektrooniliselt Yamaha Chip Controlled Throttle (YCC-T) süsteemi abil. Tegemist on fly-by-wire süsteemiga, kus gaasiandev käepide ja mootor on trossi asemel anduri, juhtme ja kiibiga ühenduses. YCC-T pakub kolme sõidurežiimi, vaikimisi on kasutusel standardseadistus, A-režiim tõmbab ratta justkui rohkem pingule ja muudab reageerimise palju erksamaks, samas B-režiim muudab ratta taltsamaks, rahulikumaks ja on sobiv valik näiteks vihmamärjal teel.

Lisavarustusena paigaldatud väike tuuleklaas, mis sobib rattale muide väga hästi, tekitab aga olukorra, kus süütelukk asub sügaval “augus” lenkstangi, näidikuploki ja tuuleklaasi vahel, kindaga on veidi ebamugav võtit keerata. Miinuseks on ka asjaolu, et MT-09-ga on keeruline legaalsetes piirkiirustes püsida. Muus osas saab Yamaha MT-09 ainult kiidusõnu ja ei saa kedagi külmaks jätta – jõudu on palju, manööverdamine vaevatu, hääl on jõuline, mitte kriiskav. See Yamaha leiab kindlasti endale palju fänne nii tehnilise perfektsuse kui ka emotsionaalse naudingu otsijate seas.

Mootor: 847 cm3 vedelikjahutusega R3

Võimsus: 84,9 kW @ 10 000 p/min

Pöördemoment: 87,5 Nm @ 8500 p/min

Ülekanne: Kettülekanne, 6 käiku

Pikkus: 2075 mm

Laius: 815 mm

Istme kõrgus: 815 mm

Tühikaal: 169 kg

Kütusepaak: 14 liitrit

Hind: 8790 eurot (laos olevad mudelid soodushinnaga 7999 eurot)

Renardi edulugu

See artikkel ilmus esmakordset 5/2015 Tehnikamaailmas.

Tehnikamaailm külastas Renardi garaaži ja selgitas välja, kuhu on jõudnud ja liigub edasi Renardi edulugu.

Algus

1938. aastal asutati Tallinnas mootorjalgrattaid tootev ettevõtte Renard Cycles (Renard tähendab prantsuse keeles rebast), mille tegevus jäi üsna lühikeseks – tehasehoone ja sellega koos ka kogu ettevõte hävines 1944. aastal märtsipommitamises. Seda aastani 2008. mil seltskond erineva taustaga inimesi asus töötama Renardi kaubamärgi taastamise nimel. 2010. aastal esitletigi täiesti uut, unikaalset ja luksuslikku süsinikkiust monokokk-raamiga mootorratast Renard Grand Tourer. Eestis disainitud ja kokku pandud ratast on imetletud nii siin kui sealpool piiri, kiidusõnad on lausunud ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Tänaseks on suurest seltskonnast alles jäänud kaks meest – Andres Uibomäe ja Urmas Pahkma. Nendega tegimegi lähemalt juttu.

“Tänaseks on valmis ehitatud ja müüdud päris mitu Renard GTd. Selle mootorratta hinnaks on 60 000 eurot – et sellise hinnaklassi masinaid rohkem müüa, peaks me asuma hoopis mujal, näiteks USAs. Meie lähedal on ka suur turg Venemaa, kus on palju ostujõulisi kliente, aga segase majandusliku olukorra tõttu ei saa seal praegu kaupa teha,” tõdes Andres Uibomäe. Artikli valmimise hetkel seisis garaažis üks valmiv Grand Tourer, mis antakse enne suve kliendile kätte. Lisaks on plaanis ehitada eksemplar ka Milano EXPOle. “Suurem tootmine ja turundamine jääb finantsvõimekuse taha. Näiteks ainuüksi ratta süsinikkiust kandevkere omahind on 7000 eurot. Samuti on välismaale müües vaja tagada arvele võtmise võimalikkus ja järelteenindus, see ei ole aga lihtne tegevus,” lisas Urmas.

Näpud aga sügelesid tegevuse järele, kohalikul turul luksuskruiseritele suurt nõudlust polnud, seega prooviti midagi uut ja huvitava ning loodi Renard Speed Shop, mis keskendub mootorrataste ümberehitusele. Andres Uibomäe selgitas: “Kui huviline tuli garaaži Renard GTd vaatama, aga ütles, et liiga kallis on, siis oli nüüd hea kohe kõrval seisvat cafe racerit pakkuda.” Esialgu hoiti Renardi ja Renard Speed Shopi kaubamärke ja tegevust näiliselt eraldiseisvana, kuigi tegijad ja garaažolid kõik samad. Idee selle taga: 60 000 eurost ratast ostetakse pigem Armani pintsakus müügimehe käest, ümberehitatud 80-ndate ratast sellise müüja käest aga osta ei julgeta. Esimesed ümberehitusprojektid tehti enda sõpradele ja tagasiside oli igati positiivne. Renard Speed Shopi loodud custom-rattad jõudsid kiiresti ka suure lugejaskonnaga tsikliblogidesse (Return of the Cafe Racer, Bipeburn, Bike EXIF) ja läbi sünergia tõstis see avalikkuse huvi ka Renardi enda disainitud Grand Toureri vastu. Tänaseks ei tehta saladust, et Renardi ja Renard Speed Shop tegutsevad sama katuse all.

Pikka aega reklaamimaailmas töötanud Andres Uibomäe oskab rattast ahvatlevad pildid ja põneva jutu kokku kirjutada – esimese ratta lugu saadeti tuttava soovitusel mootorrattablogile Return of the Cafe Racer ja pärast seda hakkas info Renard Speed Shopi kohta lausa viiruslikult levima. “Täna on nii, et paneme pildi uuest rattast Facebooki üles ja välismaised blogid helistavad ise meile, et kas nad võivad meie rattast kirjutada,” muheleb Andres. Bike Exif, kelle põhimõtteks on mitte avaldada juba varem kuskil ilmunud mootorrataste lugusid, on Renardile mitu erandit teinud, sest soov nende valmistatut avaldada on vastupandamatu.

Meeskond

2008. aastal ühendas seltskond Eesti ettevõtjaid, disainereid ja võidusõiduinsenere oma jõud, et Renardi kaubamärk uuesti ellu äratada. Tänaseks päevaks on neist alles jäänud ainult Andres Uibomäe, temaga on ühinenud Urmas Pahkma. Mõlemad mehed on juba aastakümneid motohuvilised olnud ja sõitnud alates võrridest ja mopeedidest kuni Jawade ja Minskiteni välja. Artikli ilmumise ajal peaks meeskonnaga olema liitunud ka Villu Viikholm, kes varasemalt Motodepooga pikalt seotud olnud. Lisaks oma meeskonnale on abiks head koostööpartnerid, kelle käest ostetakse keerukamad tööd allhankena sisse. Näiteks Karl-Eerik Unt Tartu Lennuakadeemiast on abiks süsinikkiu tootmisel, insener Ando Paapstel aitab tehnilise poole ja CAD-joonistega. Alaliselt palgal olevat meeskonda väga suureks ei taheta ajada, suurema töökoormuse puhul proovitakse pigem ise rohkem panustada või näiteks huvilisi praktikale võtta.

Hind

Kui Renard Grand Tourer maksab 60 000 eurot, siis Speed Shopi ümber ehitatud tsikli saab kätte suurusjärgus 10-15 tuhande euroga. “Me otsime doonorratta, tavaliselt Saksamaalt, loome disaini, hangime vajalikud jupid ja teeme kõik valmis. Ühe projekti peale kulub tavaliselt paar kuud. Ise garaažis ehitades jõuab enam-vähem sama tulemuseni ilmselt umbes 8000 euroga, ära jääb tööraha, aga samas on tavaliselt vajaka ka kogemusest disaini- ja valmistegemisoskustest”, selgitas Uibomäe.

(Lähi)tulevik

Ettevõte alustas Renard GT arendamisega, edasi tulid ümberehitatud mootorrattad. Mis edasi? Juba sel aastal on plaanis avada Telliskivi loomelinnaku vahetus läheduses oma garaaži kõrvalruumides, kus varem asus Motodepoo, motoentusiastidele mõeldud elustiililounge-kohvik, kus saab lisaks söögile-joogile nautida ka mootorrataste väljapanekut ning mototeemalisi tooteid, näiteks kirjandust, kunstiraamatuid, postkaarte, hüperrealistlikud joonistusi. “Mõte on välja panna mõned Renard Speed Shopi tehtud rattad ja lisaks tuua Lääne-Euroopast korralikke klassikalisi 70-ndate ja 80-ndate kultusrattaid ja need originaalkonditsioonis müügile panna. Eestis lihtsalt ei ole vanu korralikke rattaid võimalik leida. Ja kui leiad, siis on keegi selle varem Saksamaalt siia toonud,” selgitas Andres Uibomäe. Lisaks pakume loodaval müügipinnal riideid ja muud mootorrattavarustust, mida hetkel Eestist veel ei leia. Loodetavasti arendab loodav motoentusiastide kogunemiskoht ka Eesti motokultuuri ja näitab avalikkusele, et kõik mootorratturid ei ole ülekaalulised, pika habeme ja nahkriietusega pensionieelikud.

Ettevõtte põhitegevuseks on ja jääb (ümberehitatud) mootorrataste tootmine, aga samas toodetakse ka mootorrataste custom-juppe: nupuplokid Beringeri pidurislindritele, kellaümbrised ja lisatule plokid Motogadgeti spidomeetritele on Renardi majas välja mõeldud ja disainitud detailid.

Projektiplaanid

Hetkel on töös 5 projekti, sel aastal on plaanis kokku vähemalt 10 projekti valmis teha. Eelmisel aastal ehitati ümber 7 ratast, seega on tootmine pea poole võrra kasvanud. “Enamus kliente on meil pärit Eestist, välisriikidest pärit klientidega oleks distantsi tõttu keeruline suhelda,” leidis Urmas Pahkma.  Lasub ka vastutus koostekvaliteedi ja turvalisuse osas – kui midagi juhtub valesti olema, on Eestis võimalik see kiiresti ära lahendada.

Cafe racerite ehitamine põhineb nostalgial ja meenutab natuke lapsepõlve, toob esile vana mälestuse. Miks ei ole siis Eestis ja mujal endistes Nõukogude Liidu riikides näha korralikult tehtud Jawa custom’eid? Andres Uibomäe: “Keegi ei fänna kahetaktilisi rattaid, nendega ei taheta sõita. Lääne rattad on ümberehitamiseks paraku vaieldamatult paremad doonorrattad.”

Sarmikas itaallane Ducati Scrambler

See artikkel ilmus esmakordselt 5/2015 Tehnikamaailmas.

Ducati tõi äsja turule uue mudeli Scrambler. Tehnikamaailm uuris põnevat Itaalia uustulnukat kohe põhjalikumalt.

Scrambler (otsetõlkes “Rüseleja”) avaldab austust Ducati sama nime ja stiiliga mootorrattale, mida toodeti eelmise sajandi 60-70-ndatel USA turu jaoks. See nimi tuleneb motokrossi eeläkäijast – Scrambleriteks kutsuti eelmise sajandi esimeses pooles mootorrattaid, mis baseerusid tavalistel tänavaratastel, aga olid modifitseeritud sõitmiseks eeskätt maastikul. Sama stiili kasutavad hetkel paljud mootorrataste ümberehitajad – selle asemel, et võtta kohe krossiratas, ehitatakse klassikaline mootorratas välimuselt veidi maastikusuutlikumaks, ajaloolise tausta tõttu on pea alati ka retromaik küljes. Lõppeesmärk on stiilipunkte juurde saada, peamiseks kasutuskohtaks jääb scrambler-tüüpi ümberehitatud ratastel siiski linnadžungel.

Bränd

Enne kui proovisõidu emotsioonidest kirjeldada, tuleb rääkida Scrambleri brändist. Ducati positsioneerib Scramblerit nagu peaaegu eraldiseisvat kaubamärki, mis lisaks stiilsele mootorrattale pakub suurt valikut muid elustiilitooteid –  võiks isegi öelda, et Scrambler on elustiilibränd, mis muuhulgas ka mootorrattaid pakub.

Selle brändi tootevalikusse kuuluvad näiteks: vahetatavad paagiküljed, kleebised, summutid, lenkstangid, sadulad, sõidujoped, kindad, kiivrid, saapad, torusallid, nokamütsid, prillid, veepudelid ja see pole veel kõik. Lisavarustusega saab rattale kerge vaevaga originaalse välimuse anda. Ja tegu ei ole pelgalt ühe mootorrattaga, neid on kokku neli – kõigil on sama tehniline osa, erinevus on detailides (veljed, summuti, sadul, lenkstang, porilauad). Mina sõitsin baasmudeliga Scrambler Icon, lisaks on veel valikus metallist porilaudadega ajaloolisem Scrambler Classic, sportlikum Scrambler Full Throttle ja maastikusõbralikum Scrambler Urban Enduro.

Mitte ainult mootorratas.  Scrambleri brändi alt pakutakse palju lisavarustust ja elustiilitooteid.

Mootorratas

Aga nüüd mootorrattast endast. Peale juba eelmainitud atraktiivse välimuse on Scrambleril ka väga maskuliinne ja meeldiv hääl, mis teeb isegi ummikus aeglaselt kulgemise nauditavaks – sellist mootoriga pidurdamise jõminat võiks iga päev kuulata. Aeg-ajalt kostub väljalaskest ka mõnusaid kütuse järelpõlemise pauke, mis annab sõidumõnule kohe paar grammi juurde.

Mootor on Ducati Monsterilt tuttav 803 cm3 õhkjahutusega L2, mis Scrambleri peale veidi deforsseerituna jõudis. Jõudu on sellegipoolest piisavalt ja mootorratas läheb nobedalt edasi, väänet jagub juba üsna madalatel pööretel küllaldaselt. Rehvide muster näib olevat väga enduurolik ja saab hästi hakkama kruusateedel, aga töötab tegelikult väga hästi ka linnas, kiirel asfaldisõidul ning kurvides, liigset rehvimüra seejuures ei teki. Tänu suhteliselt madalale sadulale tunnevad ka lühemad sõitjad ennast selle ratta seljas mugavalt.

Icon-versioonil on tagaporilaud elegantselt minimalistlik.

Põnevad detailid

Scramblerile selga istudes tundub lenkstang esmalt tänavaratta jaoks harjumuspäratult lai. See ei ole muidugi üldse halb, tänu laiale haardele on ratast parema jõuõla tõttu lihtsam juhtida ja jätab niigi üsna kergele rattale veel õhulisema mulje.

Püstise isteasendi võlu kaob aga suurematel kiirustel, maanteel sõites tuleb pidevalt võidelda õhuvooludega. Ja tuule tõttu pole ka ilusat mootorihäält väga palju kosta. Seetõttu on vähemalt Tehnikamaailma proovitud Icon-versioon kõige nauditavam linnas ja lühikestel maanteeotsadel.

Tänapäevasele nuti-inimesele on heaks abimeheks istme all olev panipaik, kus on USB-pistik, et sõidu ajal oma nutiseadmeid laadida. Disainile lisab omapära esilaternat ümbritsev põnev ringikujuline LED-tuli, tagatuli töötab täielikult LEDidega. Ohutusele mõeldes on ABS-pidurid standardvarustuses, mis annab võimaluse kõigil sõitjatel julgelt piduritest maksimumi võtta, ilma et peaks blokeerunud pidurite põhjustatud kukkumist kartma.

Hind

Kogu see ilu ja võlu tuleb aga vastava hinnaga, kõige soodsam versioon maksab 8790 eurot, kõige kallim 9990 eurot. Kui stiil ja mootorratta elegantsus sind nii väga ei huvita ja tahad võimalikult väikse raha eest võimalikult palju mootorratast, siis sarnase võimsusega naked-rattaid on ka märksa soodsamas hinnaklassis. Samas peab arvestama sellega, et Ducati on pigem premium-bränd, mis ei püüagi olla omas klassis kõige soodsam.

Vajakajäämisena saab välja tuua asjaolu, et Scrambleril ei ole ei kütusetaseme- ega ka käigunäidikut, eriti arvestades tema hinnaklassi. Tegu on Ducati entry-level rattaga, mis on turule toodud eeskätt uute sõitjate mootorrattamaailma meelitamise eesmärgil ja antud näidikud teeksid algajale kindlasti elu kergemaks.

Kokkuvõte

Ducati Scrambleri eesmärgiks on tänapäeva eneseteadlikke noori mootorratta kasutajaks meelitada – see peaks olema ideaalne esimene ratas tänapäevasele urbanistlikule mehele või naisele. Mootorratas ei ole tänapäeval enamasti lihtsalt transpordilahendus, vaid hobi, lõbusõiduvahend, eneseväljendusviis, kus palju loeb just saadav emotsioon. Selle pilguga vaadates on Ducati Scrambler väärt iga tema eest küsitavat eurot – emotsioon välimusest, häälest ja sõidunaudingust on võimas. Kokku moodustab ratas põneva paketi, mis ei jäta külmaks ilmselt kedagi.

Ducati Scrambleri versioonid

Scrambler Icon – baasmudel, millega Tehnikamaailm proovisõitu tegi. Värvivalik: kollane, punane. Hind alates 8790 eurot.

Scrambler Classic – ajaloolisema välimusega versioon, erinevus baasmudelist: tumekollane-oranž värv, kodarveljed, alumiiniumist porilauad, pruuni värvi iste. Hind 9990 eurot.

Scrambler Full Throttle –  inspireeritud flat-trackist ja võistlusratastest, tavaversioonist eristab musta-kollase värviga paak ja sadul, lühike sportlik sabaosa, Termignoni tänavasõiduks homolgeeritud võistlussummuti, madal lai lenkstang.  Hind 9990 eurot.

Scrambler Urban Enduro – mõeldud nii looduses kui ka linnas sõitmiseks. erinevus baasmudelist: roheline värv, kõrge esiporilaud, võrkkate esitulel, krossika stiilis lenkstang, kodarveljed, alumiiniumist karterikaitse. “Metsik roheline” värv, iste. Hind 9990 eurot.

Eesti keskmine auto

See artikkel ilmus esmakordselt 4/2015 Tehnikamaailmas.

Eestlastele meeldib ennast teiste eestlastega võrrelda. “Kellel on suurem teler?” “Kas mul on ikka naabrist vingem auto?” “Kellel on pikem… naine?” Tehnikamaailm võttis vaevaks võrrelda kogu Eestimaa autoparki. Avaldame ka, milline on Eesti kõige keskmisem auto.

Võtsime Maanteeameti ja Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu (AMTEL) andmed pulkadeks lahti ja panime kõigile arusaadavasse vormi kokku tagasi. Kohe saad teada, milline on tegelikult Eesti autopark.

2014. aasta lõpu seisuga on Eestis arvel 552 022 M1-kategooria (neid loetakse sõiduautodeks) sõidukit. Kõige vanim registris olev auto on aastast 1920 (Ford RD), kõige uuem 2014. aasta lõpu seisuga aastast 2014.

Kõige väiksem kilovattide arv Eesti sõiduautode hulgas on 7 – just nii võimsad on 1925. aastast pärit Mathis GM ja 1992. aasta elektrimootoriga Volkswagen Golf. Kõige võimsam Eestis arvel olev sõiduauto on Rootsis ehitatud hüperauto Koenigsegg CCX, mis võib uhkustada tervelt 601 kilovatiga. Huvitaval kombel tuleb kogu see võimsus “ainult” 4,7-liitrisest bensiinimootorist. Eesti autopargi keskmine võimsus on 95 kW (kas sul on keskmisest võimsam?). Diislite keskmine võimsus on 99 kW, bensiinimootoriga autodel 88 kW.

Töömaht

Kõige väiksema töömahuga M1-klassi sõiduk Eestis on SZD RUS ehk invakäru oma 346 cm3 mootoriga (arvel on neid sõidukeid muide ainult üks). Kõige suurema töömahuga sõidukiks on autoelamu Auwärter G. Neoplan 426, millel peal 12-liitrine diiselmootor. Välimuselt näeb see välja nagu suur kahekordne buss (mida ta originaalis tegelikult ongi) – tavainimene seda sõiduautode hulka ei oskaks arvata. Suurima mootoriga tavapärane sõiduauto on Dodge Viper SRT-10, töömahuks 8,4 liitrit. Kui Eesti võimsaim sõiduauto Koenigsegg suudab 4,7-liitrisest mootorist 601 kW välja pigistada, siis Viperi ülisuur mootor toodab “kõigest” 450 kW. Ja veel võrdluseks: autoelamu Neoplani 12-liitrine mootor suudab  206 kW tekitada.

Eesti autopargi keskmine töömaht on 2,0 liitrit, diislitel keskmiselt 2,2 liitrit, bensiinimootoritel 1,8 liitrit. Eesti autopargi keskmine vanus on 12 aastat.

Keretüüpide osas on näha meie praktilist mõttelaadi. Kõige populaarsem on universaal – 187 074 autot ja sinna alla käivad ka (linna)maasturid. Sedaane leidub meil 155 689, luukpärasid 125 604. Meeste kõige lemmikum keretüüp – kupee – reaalsuses aga nii väga levinud ei olegi, sellel leidub Eestis ainult 7212 esindajat.  Lahtiseid autosid leidub meie kliima kohta isegi üllatavalt palju – 3622.

Kõige populaarsemad automargid Eestis ja arvel olevate autode arv:

1. Volkswagen – 77473
2. Audi – 49282
3. Toyota – 41723
4. Ford – 41427
5. BMW – 32405

Esimesel joonisel on ajateljele pandud keskmised võimsused ja keskmised mootori töömahud aastate lõikes. Nagu näha, siis töömaht on ajas pigem langenud, samas võimsusel on olnud pidev tõusutrend. See on üsna loogiline – autotootjatel on pidevalt surve emissioone vähendada ja samas muutuvad mootorid aina efektiivsemaks. 1932. aasta keskmine töömaht on eriliselt suur – 5,4 liitrit. Selline “anomaalia” on põhjustatud faktist, et üle 30 aasta vanuseid autosid on Eestis väga vähe, mitmete aastate kohta ongi ainult üks auto ja see annab ka väga kõikuvad näitajad – nii ka 1932. aastal, kus eriline Nash Ambassador keskmise üles viib.

Teisel joonisel on ajateljel arvel olevate autode arv esmase registreerimise aasta järgi ning lisaks ka uute autode müüginumbrid aastatel 2000-2014 (vanemaid andmeid AMTELil digitaalsena ei ole). Jooniselt on näha, et enamus autosid Eestis on esmaselt registreeritud 90-ndatel või hiljem. Räägitakse, et Eesti autopark on võrreldes teiste Euroopa riikidega üsna vana – paraku ei tõsta seda vanust mitte suur kogus põnevaid uunikume, vaid need vahepealsed – enam ei ole uued, samas ei ole ka piisavalt vanad, et uuesti ihaldusväärseks muutuda. Mida kaugemale ajas vaadata, seda enam erineb arvel olevate autode arv Eestis sel aastal uuena ostetud autode kogusest (ehk siis vanemaid autosid tuuakse rohkem välismaalt sisse). Kasutatud autode välisriikidest Eestisse toomine algab joonise järgi suuremas mahus siis kui autod on umbes 2 aasta vanused – peaaegu uusi autosid märkimisväärselt sisse ei tooda. Suur jõnks on joonisel sees 2008. ja 2009. aasta juures – masu lõi Eesti automüüki väga valusalt ja ka autode arv, mis on esmaselt registreeritud aastatel 2009. ja 2010. on naaberaastatest märgatavalt madalam.

Kolmandal joonisel on välja toodud arvel olevate autode kogused aastate lõikes kütuse järgi. Uued lahendused on ikka veel väga marginaalselt esindatud – hübriidid, gaasi- ja elektriautod on kõik kokku pandud “muu” alla, sest… neid on kokku lihtsalt liiga vähe, et eraldiseisvatena välja tuua. Kui bensiinimootoriga autosid on Eestis arvel 342 tuhat, diisleid pea 207 tuhat, siis muu kütusega sõitvaid autosidon vaid veidi üle kolme tuhande. Bensiin on Eestis kuningas ja jääb veel pikaks ajaks troonile.

Eesti kõige keskmisem (ehk kõige levinumate näitajatega) auto on 2-liitrise bensiinimootoriga universaalkerega Volkswagen aastast 2002, võimsusega 95 kW. Kuidas sinu auto Eesti keskmisega võrreldes tundub?

Kuidas statistika abil manipuleerida

Statistika on põnev. Sellega saab tõestada igasugu asju, täpselt nii nagu sul vaja on.  Ja inimesed, kes pole teemaga päris sinasõbrad, loevad ja noogutavad kaasa.

E-vaatleja Virgo Kruve kirjutab oma blogipostituses, et Riigikogu valmistel andsid e-hääli kõige rohkem vanuses 60+ inimesed.

E-hääletajate absooluutarvud vanuserühmades Virgo Kurve blogipostitusest.

Tema arvates “on see märk ja tõend sellest, et vanemaid inimesi abistavad nende nooremad pereliikmed või nende eest hääletab keegi teine.” Ehk siis Virgo loeb sellest statistikast välja, et tegu oli pettusega. Tõepoolest, vaadates antud graafikut, tundub pilt veider olevat. Ja ongi, sest tegu on statistika ebaõige kasutamisega.

Absoluutnumbrid ei anna meile õiget pilti, sest inimeste arv vanuserühmades erineb märkimisväärselt. 60+ vanusegrupp on Eestis kõige suurem vanuserühm üldse. Kui panna e-hääletajate kõrvale vanuserühmade suurused ja arvutada välja suhtarvud (mitu protsenti inimestest vanuserühmade lõikes e-valimas käis), on pilt drastiliselt teistsugune – e-valimisaktiivsus on 60+ elanike seas kõige madalam. Ei midagi erilist, täpselt see, mida võis oodata.

E-hääletajate absoluutne ja suhteline arv vanuserühmades

Kokkuvõte: numbrid võivad rääkida täpselt seda juttu, mida sa tahad, et nad räägiksid. Tahad positiivset uudist? Ikka saab. Tahad sama asja negatiivse nurga alt näidata? Ei ole probleem. Jäta lihtsalt mingi info kõrvale. Minu soovitus: enne kui hakkad statistikale põhinedes kellelegi nõiajahti pidama, uuri järgi, kas statistika on ikka objektiivselt analüüstud ja esitletud.

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.