2015. aasta kokkuvõte

2015. aasta oli minu blogi taassünniaasta. Mõned lugejad ehk mäletavad esimest versiooni minu blogist umbes 5 aastat tagasi, mis küll teise välimuse ja sisuga oli. Võtame nüüd kokku lõppeva aasta läbi Mihkel Külaotsa blogi vaatevinkli.

Tegin sel aastal blogi jälle aktiivseks, et ühte kohta kokku koguda minu kirjutatud moto- ja autoteemalised artiklid. Lisaks tulid juurde ka mitmed ainult blogi jaoks tehtud postitused. Kokku ilmus sel aastal siin blogis 22 postitust (käesolev lugu kaasa arvatud).

Tore on tõdeda, et Eesti suurima auto- ja tehnikaajakirja Tehnikamaailma mootorrataste rubriik on 2015. aastal 100% minu kirjutatud. Veel kirjutasin ka Top Geari, Maalehte, ajakirja Golf, lisaks mitmed sisuturunduslood.

Aasta motoajakirjanikuna* on olnud väga põnev. Olen tutvunud paljude toredate inimestega, käinud mitmetel motoüritustel ja sõitnud paljude mootorratastega (~25). See kogemuste rohkus on avanud mulle kaherattaliste maailma ja see on palju mitmekülgsem ja huvitavam kui ma oodata oskasin. Kõlab vist liiga optimistlikult, aga kõik proovitud tsiklid olid (omas segmendis õigele sihtgrupile mõeldes) omamoodi head, parendusvõimalusi oli tihtilugu üsna keeruline leida, sõidunaudingut ja elamusi suutis neist igaüks pakkuda.

Kõige eredamalt jäid meelde need kaherattalised:

  • KTM 390 Duke – tänapäeva mõistes väike ratas, aga minu jaoks tundus just paras ja teravalt kerge
  • BMW S 1000 XR – kõige võimsam ratas, millega sel aastal sõitsin + BMW premium-klass
  • Ducati Scarmbler – hea välimuse, mootorihääle ja itaallasliku stiili musternäidis. Edev ratas.
  • Renard Speed Shopi Honda XBR500 – tõeline cafe racer, mis pakkus ainulaadet sõiduelamust (sellist sõiduasendit ja häält uuelt poerattalt ei leia)
  • Yamaha MT-09 – ideaalne praktilisuse ja paueri combo. Ja see kolmesilindrilise mootori sujuvus ja hääl on vapustavalt nauditavad.

Tore on vaadata ka, mis postitused lugejatele huvi pakuvad. Siin on nimekiri kõige loetumatest postitustest minu blogis 2015. aastal:

5. Itaalia luksus(auto)pidu Tallinnas

Ülevaatelugu Silberauto uhiuue Maserati esindussalongi avmispeost.

4. Autode ülalpidamiskulud

Eesti enimmüüdud uute autode ülalpidamiskulude suur ülevaade ning analüüs. Kui uut autot ostad, siis tasub kindlasti pilk peale visata.

3. BMW sportmatkaja

BMW S 1000 XR proovisõidulugu – elegantne ja võimas tsikkel!

2. Teelt maha! Sherco ja Beta “maasturid”

Minu esmane kogemus enduurokatega Männiku karjääris.

1. Motoõnnetuste statistika

Eesti motoõnnetuste statistikat analüüsiv lugu koos interaktiivse kaardiga. Lugu ilmus ka Delfi Fortes ja Motors24’s ning leidis palju kõneainet.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et 2015. aastal oli minu elus uskumatult palju häid mootorrattaid, lisaks veel palju muud, millest siin blogis juttu ei tulnud. Uue aasta plaanidest kirjutan siin juba aasta esimestel päevadel. Head vana aasta lõppu!

* motoajakirjanik olen ma niiöelda hobikorras oma vabast ajast. Päevatööd teen Ecofleeti maailmas.

Viimase hetke jõulukingitus autoentusiastile

Jõulud on kohe käes, aga sul pole kingitust suurele autohuvilisele? Vahet pole, kas see inimene on su sõber või hoopis sa ise, mul on sulle väga hea kingimõte. Kuigi pakun välja viimase hetke kingiidee, ei tähenda see kindlasti, et pakutav kuidagimoodi halb või kiiruga hangitud näiks. Otse vastupidi. Kui see õnnelik inimene oma paki avab ja näeb, mis seal sees on, hüppab ta suure tõenäosusega rõõmust lakke.

See superlahe ja universaalelt hea kingitus on Porsche Travel Club. Mitte klubi ise, aga see, mida see klubi pakub – põnevad reisielamused Porschedega ringi sõites. Autosõidureisid toimuvad väga eri paigus alustades Aafrikast kuni Arktikani. Sinna vahele jäävad ka mitmed põnevad paigad Euroopas. Üritusi on nii ühe- ja kahepäevaseid, aga ka nädalasi ja pikemaid. Mõni reis pakub 911 sõiduelamust, teine jälle Cayenne või Panamera põnevust, valikus on erinevad üritused autodega kogu Porsche mudelivalikust. Eesti naisajakirjanik Ylle Rajasaar käis hiljuti näiteks Panameradega kesk-Euroopas.

Kui palju selline seiklus maksab? Autoreis uute Porschedega kõlab üsna kallilt ja võibki olla – näiteks 12-päevane Cayenne-reis Namiibias ja Botswanas maksab 11 000 eurot. Lisanduvad veel kulud Aafrikasse saamiseks. Samas poolepäevane autosõit koos Porsche muuseumi külastusega maksab 450 eurot. Kahepäevane nädalavahetusereis maksab 1100 eurot. Seega on tegu täiesti kättesaadava unistusega. Võib-olla on see tavalisest kallim jõulukink, aga kui see autoentusiast on sulle tähtis, siis pole miski liiga kulukas.

Ehk siis põnev elamus ootab kinkimist. (Ja ühtlasi on see ka vihje minu lähedastele – ootaksin põnevusega midagi sellist Jõuluvana kingikotist.)

NB! Sarnaseid sõiduüritusi korraldavad ka teised autotootjad, aga Porsche reisiklubi on üks silmapaistvamad. Ja ma ei viitsinud Internetist teiste sarnaste klubide kohta infot otsida.

Kuidas moodne tehnoloogia mind raamatut lugema pani

Ma olen alati pidanud ennast suureks lugemishuviliseks. Viis aastat tagasi suutsin kuus vähemalt ühe raamatu läbi lugeda, koolis käies isegi rohkem. Viimasel ajal jõuan enamasti ainult mõelda, et mis raamatuid ma lugeda tahaks, paremal juhul isegi selle raamaturiiulisse hankida, kuid (läbi)lugemiseni jõuan harva. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal jõulukingituseks saadud raamatud ootavad senimaani oma järge.

Mulle senimaani tundub veel veidi uskumatu, aga suurema lugemuse saavutamisel tulevad appi arvutid ja nutiseadmed. Kuidas ma selle tõdemuseni jõudsin? Maailmakuulsa automeelelahutussaate Top Gear kauaaegne käsikirja toimetaja (script editor) Richard Porter andis sel sügisel välja raamatu “And on That Bombshell”, kus räägib, kuidas nad üsna tavalisest telesaatest jõudsid maailmakuulsa fenomenini. Richard kirjutab palju telgitagustest, veidi BBC sisepoliitikast ja väga paljudest naljakatest juhtumistest, mille osaliseks ta saate tegemisel sai. Raamat on kindlasti huvitav neile, kes saadet fännasid, samas tasub seda lugeda ka edulugude huvilistel, kes tahavad teada, kuidas luua telesaade, mis kõidab 350 miljonit inimest üle maailma. Lühidalt – huvitav raamat, mida ma tahtsin lugeda. Ja kohe.

Kiire guugeldamine näitas, et Eestis raamatut müügil pole, Amazonist tellides läheb mitu nädalat raamatu kohalejõudmisega. Samas Apple’i raamatupoes iBooks saaksin raamatu kohe alla laadida. Lisaks maksab see (saatmiskulusid arvestades) Amazoniga võrreldes poole vähem. Hea pakkumine!

Kaks klikki hiljem oli raamat mu arvutis. Ja mu telefonis. Ja mu iPadis. Sisult paberraamatuga sama, vormilt veidi erinev. See väike muutus – füüsiliselt digitaalsesse – mõjutas mu lugemiskogemust ja -suutlikkust kardinaalselt. Tänapäeva tehnoloogia avab raamatulugemisele palju suurema ajaakna kui sa endale suure tõenäosusega ise teadvustad. Sa ei pea otsima iga päev paari tundi rahulikuks lugemiseks, selle asemel saad täita palju väikseid vabu hetki põnevate raamatutega. Ootad pikas kassajärjekorras? Sõidad bussiga? Ei tule und, aga ei taha tuld põlema panna, et voodikaaslast mitte häirida? Haara telefon, arvuti või tahvel ja loe. Kõik need hetked, kus sa niisama Facebooki fiidi kerid? Loe hoopis raamatud.

Uskuge või mitte (selle äsja lõppenud kiidulaulu tõttu ilmselt usute), aga ma sain raamatu “And on That Bombshell” ilma vaevata läbi loetud juba paar päeva pärast selle iBooksist ostmist. Kes veel ei ole proovinud lugeda raamatut arvutis, nutiseadmes või päris e-lugeris, soovitan soojalt!

Ja Richard Porteri raamatut “And on That Bombshell” soovitan veel soojemalt. Osta näiteks iBooksist nagu minagi.

Raamatu ametlik tutvustus:

I was Top Gear’s script editor for 13 years and all 22 series. I basically used to check spelling and think of stupid gags about The Stig. I also got to hang around with Jeremy Clarkson, Richard Hammond and James May. It didn’t feel like something you should get paid for.

From the disastrous pilot show of 2002 to the sudden and unexpected ending in 2015, working on Top Gearwas quite a rollercoaster ride. We crossed continents, we made space ships, we bobbed across the world’s busiest shipping lane in a pick-up truck. We also got chased by an angry mob, repeatedly sparked fury in newspapers, and almost killed one of our presenters.

I realised that I had quite a few stories to tell from behind the scenes on the show. I remembered whose daft idea it was to get a dog. I recalled the willfully stupid way in which we decorated our horrible office. I had a sudden flashback to the time a Bolivian drug lord threatened to kill us.

I decided I should write down some of these stories. So I have. I hope you like them.

And now, a quote from James May:

‘Richard Porter has asked me to “write a quote” for his new book about the ancient history of Top Gear. But this is a ridiculous request. How can one “write a quote”? Surely, by definition, a quote must be extracted from a greater body of writing, for the purpose of illustrating or supporting a point in an unrelated work. I cannot “write a quote” any more than I could “film an out-take”.

‘Porter, like Athens, has lost his marbles.’ – James May

Mercedes-Benzi põnevamad palad

Sel sügisel korraldas Silberauto Tabasalu kardirajal ja selle läheduses proovisõiduürituse Mercedes-Benz maasturitele ning kiirematele sõiduautodele – Mercedes-Benz Star Experience. Saksamaalt olid kohale tulnud koolitajad ning spetsiaalsed maastikuvõimekuse demonstreerimise stendid. Mind kutsuti ka proovima.

Proovida sai kõiki neid autosid:

Mercedes-Benz GLA 250

Mercedes-Benz GLC 220 d

Mercedes-Benz GLC 250 d

Mercedes-Benz GLE 350 d Coup

Mercedes-Benz GLE 400 Coup

Mercedes-Benz GLE 350 d

Mercedes-AMG GLE 63

Mercedes-Benz G-klass

Mercedes-AMG A 45

Mercedes-AMG CLA 45

Mercedes-Benz C 400

Mercedes-AMG C 450

Mulle pakkusid kõige suuremat huvi AMG-mudelid ning Mercedese legendaarne G-klass – tegu on Saksa autotootja põnevamate mudelitega ja päris iga päev nendega sõita ei saa. Suundusin esmalt maasturite katserajale. Suurel asfalteeritud platsile oli üles seatud kolm erinevat katsestendi – ebaühtlaselt asetatud kõrged takistused, kaldtakistus paremate rataste all ning 35-kraadisest kaldest üles ning alla sõitmine. Kirjeldused kõlavad ehk veidi segaselt, aga vaata pilte, siis saad aru, millest jutt on. Raja sain läbi teha uue GLE ja klassikalise G-klassiga. Mõlemad suutsid raja edukalt läbida, aga väga selgelt oli märgata vahet linnamaasturi ning eheda, diferentsiaalilukkude ja maastikule sobiliku vedrustusega maasturi vahel. Võrdle näiteks neid kahte pilti:

Maastur.
Linnamaastur.

Ma ei ütle, et GLE halb auto oleks, vastupidi. Ta on väga mõnus luksuslik auto igapäevasteks toimetamisteks igasugustel teedel, vajadusel saab ka muretult vabaõhuüritusel heinamaale parkida ning ka poristes oludes pärast seal ära sõita. Kui GLE’l õhus olev ratas ringi hakkas käima ning hetkeks auto selle tõttu seisma jäi, kommenteeri üks üritusel osaleja, et GLE ikka õige auto ei ole kui sellist nalja tegema hakkab. Mida ta ilmselt ei tea, siis selline kui-vedava silla-üks-ratas-on-õhus-siis-veojõud-lähebki-õhus-olevale-rattale tegevus on tekitatud diferentsiaali poolt, mis lubaba rattaid erinevatel kiirustel pöörelda. Ainult tõelistel, päriselt maastikule mõeldud sõidukitel (nagu näiteks G-klass) on olemas diferentsiaalilukud, mis lukustavad rattad, et veojõud jaotuks ühtlaselt ning rattad pöörleksid sama kiirusega. Ehk siis tegelikult võib tinglikult nii G- kui GLE-klassi pidada maasturiks, tunneb GLE ennast palju mugavamalt asfaldil, G-klass on kehvades oludes jälle asjalikum. Head autod mõlemad, aga mõeldud toimetama veidi eri oludes.

Nii külje peale kalduv rada kui ka 35-kraadisest tõusust üles sõit ei tundu fotodel nii dramaatilised kui need on autos istudes. Sujuvalt gaasi andes näed iseklaasist näiteks ainult ilusat sinist taevast ja oled kindel, et kohe teeb auto tagurpidisalto… Aga seda ei juhtu. Ei kuku auto külje peale, ei tee kukerpalli ega vaju ninali asfaldile – see on päris imeline tunne, kui aju arvates ei tohiks auto sellise situatsiooniga hakkama saada, aga kõik laabub suurepäraselt.

Väike humoorikas vahepala toimus ka ürituse vahetus läheduses. Nimelt teisel pool sõiduteed toimetas üks raskeveok, kes hakkas seal parasjagu mingit koormat maha kallutama. Kõrgepingeliinide all. Ühel hetkel läks metallist kast elektriliini vastu ja käis väga vali pauk ja sädemeid lendas. Juht oli aga õnneks kiire reageerimisega ja langetas kasti kiiresti alla nign tundus, et midagi hullu ei juhtunud. Põnev igatahes.

Okei, maasturitega on katserada läbitud, võimalus oli ka uusi linnamaastureid avalikel teedel proovida, aga see mulle suurt huvi ei pakkunud, edasi suundusin kohe maasutirala kõrval olevale kardirajale, kus olid reas Mercedese 5 sportlikku mudelit. Iga huviline sai teha 3 ringi, kõige ees sõitis instruktor, kes jagas näpunäiteid.

Kõik rajaautod olid põnevad. Piisavalt võimsust, elegantsed, ent sportlikud salongid, toekad sportistmed. Ja kurvilisel rajal sai üsna tempokalt sõita. Minu lemmikuks osutus AMG A45, mis oli teistest kõige pisem, kergem ning seetõttu ka kõige vilkam. AMG ei tähenda enam suurt V8-mootorit, A45’l on kapoti all näiteks (maailma võimsaim) kaheliitrine turbomootor (, mis suudab tekitada 280 kW võimsust ning vapustavalt hea hääle, eriti nauditavad on käiguvahetusel tekkivad kütuse järelpõlemise paugud väljalaskes. Ja kui lõpuni aus olla, siis mulle väga meeldib A-klassi kõige uuem põlvkond – selline mõnusalt sportlik luukpära, mis on väikse auto kohta ka piisavalt praktiline. Ja C-klass on ka nagu uue maitseka S-klassi väiksem, sportlikum kaksikvend.

 Kokkuvõte: oli väga, väga nauditav pärastlõuna. Aitäh, Silberauto 🙂

Top Gear valis aasta autoks vale auto*

Oktoobris toimus ajakirja Top Gear korraldatud suur Baltikumi aasta auto valimine. Selle põhiliseks osaks oli nädal aega kestnud roadtrip läbi Baltikumi, milles ka mina osalesin, esindades Top Gear Eestit. Minu ja teiste testijate hinnangute põhjal jagati välja sellised tiitlid:

Aasta auto: Volvo XC90

Aasta sportauto: Seat Leon Cupra

Aasta äriauto: Škoda Superb

Aasta pereauto: Renault Espace

Parima disainiga auto: Renault Espace

Aasta üllataja: Kia Sorento

“Väärt igat senti”: Škoda Superb

Kogemus ise oli põnev ja ainulaadne – sain sõita paljude uute autodega, tutvusin autoajakirjanikega Lätist-Leedust ning käisin kohtades, kus varem polnud käinud. Kõik on väga lahe, aga…

Ma ei saa kuidagi nõustuda (teiste) kohtunike arvamusega, et aasta parim auto on Volvo XC90. Muidugi on see väga ilus auto, kasutatud materjalid on nauditavad ning leidub mitmeid väga nutikaid lahendusi, näiteks peaaegu ilma ääreta tahavaatepeegel, mis näeb väga luksuslik välja. Isegi Mercedes-Benz S-klassi tahavaatepeegel näeb Volvo oma kõrval liiga tavapärane välja.

Rääkides hinnast tuleks visata pilk sellele tabelile:

Siin on toodud Top Geari auhindade jagamisel osalenud autode hinnad eurodes (konkreetne mudel + kogu lisavarustus). Märkad midagi huvitavat? Volvo on teistest peajagu üle. Kalliduselt teisel kohal olev Renault Espace on lausa 45 935 eurot soodsam, Renault ise maksab “kõigest” 42570 eurot. Volvo raha eest saaks osta 5,7 Peugeot 208, mis oli testis osalenutest kõige soodsam. Mitte et mul midagi kallite autode vastu oleks. Ma lihtsalt hindan auto headust, arvestades ka tema hinnaga. Volvo on elegantne, ilus, nauditav, aga kui sa gaasi hoogsamalt vajutades seda 2,2-liitrise diiselmootori mürisevat, mitteluksuslikku häält kuuled, siis jääb arusaamatuks, mille eest see 88 505 eurot välja käia tuli. Kuulda on selgelt diislile omast häält ja seda mitte kõige nauditavamas kõlas. Näiteks Audi palju soodsamate autode diislid teevad juba sellist häält, et pead kaks korda mõistatama, kas on tegu siiski bensiinitarbijaga. Lisaks sellele piinlikult sobimatule häälele tekitab suur hinnaerinevus konkurentidega väga ebavõrdse olukorra. Kas Volvo XC90 on hea auto? Kindlasti. Kas Volvo XC90 on oma 88-tuhandese hinnalipikuga aasta parim auto? Julgen selles kahelda.

Mulle avaldas suurt muljet Peugeot 208 facelift oma 1,2-liitrise mootoriga (mis sai muide aasta mootori tiitli). Mürasummutus annab teistega võrreldes soovida, aga mootor on uskumatult hea – see vedas autot oma töömahu kohta eriti vilkalt edasi ning agressiivsemal kiirendamisel kuuleb hääletämbris terav kõrv isegi Mercedes-Benz A45 AMG sarnast mõnusat tasast mürinat. Samuti teeb automaatkast mootoriga väga head koostööd – omadus, mis paljudel uutel autodel puudu on. Jah, kõik automaatkastid saavad käigu vahetatud, aga see tunnetuslik pool – kui ma jalaga gaasi vajutan, kui kaua ma siis ootama pean, et midagi juhtuks; kas vahetused toimuvad sujuvalt; mida teevad mootoripöörded jne – on mitmetel vajaka. (Mulle üldse ei meeldi variaatorkastiga autod – gaasi vajutades hüppavad pöörded üles ja siis auto hakkab justkui kumminööri vedamisel vaikselt järgi kiirendama. Imelik. Harjumatu. Mitte üldse nauditav. Nüüd on mitmed tava-automaadid hakanud sarnaselt käituma…)

Igatahes, Peugeot 208. Sõidutunnetus on selge ja mõnus, auto allub täpselt juhi käsklustele. Peugeot’ näidikuplokk on roolist üleval pool, tänu sellele on rool mõnus sportautolikult väike. Testi kõige soodsamale hinnale vaatamata annab kõik see kokku ääretult hea tunde autoga sõitmisest. Kõlab ilmselt veidi ketserlikult, aga mina oleks parima auto tiitli just Peugeot’le andnud. Volvo hinna eest ostaksin mina näiteks Renault Espace ja sellesama Peugeot 208.

Samuti jääb mulle mõistmatuks, kuidas suutis uus Kia Sorento ära noppida aasta üllataja tiitli. Olles töötanud kunagi Kias Baltikumi turundusspetsialistina, olen ka eelmise põlvkonna Sorentot lähemalt näinud ning minul jäi igatahes üllatusmoment tabamata. Kas uus Sorento on suurem kui eelmine mudel? Jah. Kas uus Sorento on parem kui eelmine mudel? Jah. Maksab rohkem? Rohkem varustust? Paremad materjalid? Jah, jah, jah, aga kõik need muudatused on autotööstuses tavaline osa mudeli evolutsioonis. Kunagine rahvamasside transportija Volkswagen Passat on muutunud pigem ettevõtte juhtkonna preemiumihõnguliseks liikumisvahendiks, BMW 3. seeria on palju suuremaks, kallimaks ja eksklusiivsemaks kasvanud jne. Mind üllatas positiivses mõttes jällegi Peugeot 208, mis ootamatult nii hea oli. Ju siis jäi mul Sorento juures see suur üllatusmoment tabamata.

*pealkiri on minu arvamus ja mitte kellegi süüdistamine. Pigem üritab see kerge intriigihõng lihtsalt sind meelitada kaasa mõtlema:)Täitsa lõppu veel paar pilti:

Valikud, valikud.
Ürituse igapäevane köögipool.
See Renault Clio RS Trophy oli paras paugupill ja väga nauditav sõita. Igapäevaseks kasutamiseks on vedrustus ilmselt veidi liiga jäik, aga need 162 kW ainult 1,2-tonnises autos on väga meeliülendavad.

Teelt maha! Sherco ja Beta “maasturid”

See artikkel ilmus esmakordset 8/2015 Tehnikamaailmas.

Sherco ja Beta ei ole just kõige tuntumad nimed kaherattaliste maailmas, kuid on asfaldivabas keskkonnas arvestatavad konkurendid. Tehnikamaailm tutvub Sherco ja Beta enduromootorratastega ja katsetab neid ka vabas looduses.

See proovisõidulugu on tavapärasest pisut erinev – esiteks tutvume me nelja erineva rattaga, teiseks siirdume me linnatänavatelt maastikule, kus mul on esimest korda võimalus seda veidi ekstreemsemat sõitu proovida.

See proovisõidulugu ei ole tavaline, seda lausa mitmel põhjusel. Esiteks ei tutvu me mitte ühe, vaid lausa nelja mootorrattaga. Teiseks on maastikul mootorrattaga sõitmine siinkirjutajale täiesti võõras, välja arvatud omal ajal Riga võrriga heinamaal ja metsateel töristamine, aga selle ~1 kW võimsus ei ole võrreldav antud loo raames testitavatega. Et Beta ja Sherco enduroratastest võimalikult autentset pilti ette saada, tuli meile appi Andre Park, vilunud motosportlane ja motokrossi MX2 klassi (kus võisltevad, kahetaktilised kuni 125 cm3 ja neljataktilised kuni 250 cm3 mootoriga tsiklid) üks kõvemaid tegijaid Eestis, kes oma esimesel võistlusel osales juba 1997. aastal. Tema hiljutisteks saavutusteks on näiteks Eesti Meistrivõistlustel motokrossis 2013. aastal 2. koht ja 2014. aastal 3. koht MX2 klassis ning esimene koht samas klassis Baltimaade Meistrivõistlustel motokrossis 2014. aastal. Sel hooajal Andre Park enam aktiivselt võistlustel ei osale, pigem aitab Velt Motocenteris huvilistel sobivat tsiklit välja valida ning annab oma teadmisi teistele edasi.

Sherco ja Beta ei ole nii üldtuntud mootorrattabrändid nagu näiteks Honda või Yamaha, aga nad võidavad Eestis kui ka mujal kiirelt populaarsust tänu oma kvaliteedile ja vastupidavusele. Mõlemad brändid on tuntud ennekõike oma traielimudelite tõttu – meie testime enduromudeleid, mis on mõeldud maastikule, kuid saab ka Maanteeametis arvele võtta ning avalikel teedel sõita.

Beta on 1904. aastal jalgrataste tootmisega alustanud Itaalia mootorrataste tootja. 2004 aastal alustas Beta 4-taktiliste enduromootorrataste tootmist, algselt KTMi mootoritega, kuid alates 2009. aastast varustatakse kõik tsiklid enda toodetud jõuallikatega.

Sherco puhul on tegu üsna noore ettevõttega, mis loodi aastal 1998 traielisõitja Marc Teissieri poolt, kellel oli oma sõidukogemusele toetudes selge nägemus, milline peaks hea mootorratas olema. 1999. aastal esitletud esimesed mudelid võeti väga positiivselt vastu – tõestus, et Teissieri visioon suurepärasest sõidumasinast läks täppi ja ka idee teostus oli hea. Täna on Shercol kaks tehast – üks Hispaanias ainult traielirataste jaoksl, teine Hispaanias muude mudelite tarbeks. Kui Beta rattad valmivad koosteliinil nagu masstootmisettevõttele kohane, siis Sherco tsiklitootmises monteerib meister ratta algusest lõpuni üksinda valmis.

Loo autor tunneb end kaherattalistega koduselt asfaldil, tänavarataste loomulikus keskkonnas, maastikul sõitmisel on aga palju erinevusi. Suureks faktoriks on pidamine või pigem just selle puudumine. Liival, kruusal ja muul pinnasel sõites on mootorratas pea alati oma pidamise piiril või selle lähedal, ükskõik kui jäme muster rehvidel ei oleks. Esimesel paarisajal meetril on see väga ehmatav ja harjumatu, kuulates aga Andre Pargi õpetussõnu ja nähes teda samas keskkonnas mängeldes mitu korda (!) kiiremini sõitmas, saan julgust juurde ja püüan ka rohkem pidamise piire kombata.

Sherco SEF-R 250 ja SEF-R 300 kasutavad identset raami, vaid mootor on teine – sama lugu on Beta prooviratastega, seetõttu võib öelda, et testimiseks on kaks mootorratast nelja mootorivalikuga. Neljataktilise mootoriga tsiklid Sherco SEF-R 250, SEF-R 300 ja Beta RR 350 tunduvad amatöörile suutlikkuse poolest üsna sarnased, põhjuseks asjaolu, et maastikul ei ole mootori võimsus esmatähtis ja põhjagaasiga väga sõita ei saa, oluline on kaherattalise käsitlemisoskus. Beta RR 300 oma kahetaktilise mootoriga on aga hoopis teisest puust – kui see metslane pöörded üles võtab, siis on kiirendus palju järsem kui kahe rohkema taktiga suguvendadel. See teeb kogu ratta oleku erksamaks ja metsikumaks, mille tõttu on suurem võimalus enda valitud trajektoorilt välja lennutada. Ehk kokkuvõttes: neljataktilised on sõbralikuma iseloomuga.

Kahe brändi erinevused tulevad esile raamigeomeetrias – Shercol on esihark veidi rohkem kõhu all, Betal kaugemal ees. Tänu sellele erinevusele on Sherco veidi parema manööverdamisvõimega, samas ei jää ka Beta kaugele maha.

Veel erinevustest. Sherco enduromudelitel on sadulad veidi pehmemad kui Betal ja need on kaetud erilise Double Grip 2 pealispinnaga, mis hoiab sõitjat kindlalt paigal – väga oluline omadus maastikul sõites, kus teekate on tihti konarlik ja jõnksutab ratast. Samuti on Sherco mõlemal mudelil võimalik lenkstangi peal olevast lülitist muuta süüteseadistust äkilisemaks või rahulikumaks – viimane on sobilik libedamatel rajalõikudel.  Vähetähtis ei ole ka fakt, et Sherco mudelid kaaluga 102 kg on hetkel ühed maailma kergeimad enduromootorrattad, mida toodetakse.

Nii Sherco kui ka Beta endurokate puhul on tegemist tõsiste vastastega suuremate tootjate ratastele. Mõlema firma rattad on silma paistnud oma kasutajasõbralikkuse ja vastupidavuse poolest ning peaks kindlasti olema maastikutsikli otsija ostuvalikute nimekirjas.

BMW sportmatkaja

See artikkel ilmus esmakordset 8/2015 Tehnikamaailmas.

S 1000 XR – täiesti uus mudelinimi BMW Motorradi tooteportfellis. Selle mootorratta eesmärgiks on liita kolme tsiklitüübi – enduro, matka- ja sportratta – parimad omadused. Tulemuseks on äärmiselt sportlik matkavahend või äärmiselt mugava isteasendiga sportkulgeja.

Poleks arvanud, et põhiolemuselt matkaratas suudab minus nii palju (positiivseid) emotsioone tekitada. Lausa sedavõrd, et olin valmis pikema proovisõidu tarbeks hommikul kell 4 koos päiksetõusuga ärkama. See võib tunduda küll suure pingutusena, aga oli kindlasti seda väärt –  varahommikusel sõidul leidub mitmeid eelised: pärast sõitu on rohkelt aega ka muudeks toimetusteks (nagu näiteks kaheksatunnine tööpäev, mis algab kell 8), ummikuid ei ole, liiklus on sel ajal nii linnas kui ka maanteel nullilähedane, kõik teed on minu päralt ja proovisõitu saab nautida maksimaalselt.

BMWle kohaselt on tegu premium-sõidukiga, uhkusega on rattal mitmel pool välja toodud ettevõtte logo. Kõrgema klassi sõidukile sobilikult on sellel nii jõudu, kvaliteeti, turvalisust, dünaamikat ja ka mugavust. Koostekvaliteet on tippklassi vääriline, kõik tundub elegantne ja vastupidav. Käiguvahetus on äärmiselt täpne ja konkreetne, ülekandevahetused toimuvad väga selgete lülitustega, justkui klõpsataks padrun rauda. Ja tulirelva-analoogia on üsna asjakohane, ratas on plahvatuslikult võimas ja kiire.

Ülemvõimu maanteel tagab S 1000 XRile tema jõuallikas – see on 999 cm3 vedelikjahutusega R4, mis pärineb sportrattalt S 1000 R, kus on end juba piisavalt tõestanud. Mootor suudab tekitada 118 kW võimsust, mis on märgatavalt rohkem kui keskmisel Eestis arvel oleval sõiduautol. Võttes arvesse veel sõiduautost kordades ja kordades väiksemat kaalu, on loogiline eeldada kosmiliselt tormilist sõiduelamust. Seda kinnitavad ka dünaamikanäitajad: kiirendus “nullist sajani” võtab aega kõiges 3,1 sekundit, tippkiirus küündib üle 200 km/h.

Selle meeletu potentsiaaliga aitavad toime tulla mitmed turvalisusabilised nagu näiteks ABS (mille saab ka välja lülitada), automaatne stabiilsuskontroll, sõidurežiimide valik erinevatesse teeoludesse, lisavarustusena veel elektrooniline amortisaatorite reguleerimine, ABSi ja sõidurežiimide PRO versioonid.

BMW S 1000 XR kasutab ride-by-wire ehk elektroonilise gaasi süsteemi, mis tähendab, et kütusesegu doseerimiskoguse muutmine ei toimu klassikalise gaasitrossi, vaid hoopis elektroonilise anduri abil. Tänu uuele tehnoloogiale saab mootorratta iseloomu ühe nupuvajutusega muuta – Road sõidurežiim on tavakasutuseks kõige parem, Rain muudab gaasiandmised pehmemaks ning ABS on tundlikum, sekkudes ratta juhtimisse märksa varem. Dynamic sõidurežiim on mõeldud kogenud sõitjale äkilisema sõidu jaoks – ABS sekkub hiljem kui muidu, gaas seevastu reageerib juhi käsklusele kiirelt ja teravalt. Kuigi tahhomeetril on suurelt ja punaselt ära märgitud 12 000 pööret minutis ja tippvõimsus saabub 11 000 pöördel, siis piiraja on kõigis režiimides seatud 9 000 pöörde kanti.

BMW ratas tundub sõites olevat oma kaalust palju kergem, mis eriti annab tunda kurvilistel lõikudel – pööramine on kergelt sujuv ja kiirendamine muretu. Hääl on madalatel pööretel viisakalt vaoshoitud, alates 4000 pöördest minutist võtab helipilt hoopis kõlavamalt jõulisema noodi. Ja kui sõites gaas maha lasta, siis teeb S 1000 XR hävituslennukilikku mürinat.

Tuuleklaasi saab seada kahte erinevasse kõrgusesse, mis suudavad ka suurtel kiirustel tuult väga osavalt juhist eemale suunata. Brembo pidurid teevad oma tööd pea et liiga hästi ja saavad hoo peatamisega väga hästi hakkama.

12V pistikupesa on ratta standardvarustuses ja võimaldab laadida erinevaid elektroonikaseadmeid. Proovisõidurattale oli lisana paigaldatud ka Garminiga koostöös loodud naviseade BMW Motorrad Navigator V (885 eurot + GPS-seadme ettevalmistuspakett 200 eurot), mida saab lisaks puutetundlikule ekraanile juhtida ka mootorratturile palju mugavamalt lenkstangil oleva BMW iDrive’i sarnase nutika rulliku abil. See võimaldab kätt lenkstangilt tõstmata kaarti sisse ja välja suumida, vahetada ekraanivaateid ja muul viisil seadet juhtida. Naviseade suudab lisaks navigeerimisele välja lugeda ja kuvada suurel ekraanil kõik mootorratta eluised näitajad nagu näiteks mootori ja välisõhu temperatuur, hetke kiirus, keskmine kiirus, pinge elektrisüsteemis, kõrgus merepinnast, viimase sõidu käiguvahetused, kurvide arv ja palju muud. BMW navi koos juhtrullikuga on nii huvitav seadeldis, et vääriks lausa eraldi artiklis pikemalt lahti kirjutamist.

Lisavarustusest väärib ära märkimist ka 380 eurot maksev käiguvahetusassistent, mis võimaldab liikuma hakkamisel käike ilma sidurit kasutamata vahetada. Elektrooniline gaas võtab ise automaatselt hetkeks pöörded alla ja juht saab gaasi põhjas hoida ja sobival hetkel käike üles vahetades R4-mootorist maksimaalset välja võtta.

BMW S 1000 XR on tõsine mootorratas, visionäär omalaadsete hulgas. 118 kW mootor pakub põnevat sõiduelamust isegi kaasreisija ja pagasiga. S 1000 XR ei ole ainult matkaratas. See sobib ideaalselt ka neile, kel on umbes 16 000 eurot vaba raha ja tahaksid sportratast, samas sooviksid vältida viimasele omast ebamugavat isteasendit. See BMW on mugav sõitmiseks nii linnas, maanteel kui ka Saksa kiirteedel –  jõuline mootor pakub elamusi kõigis oludes ja kiirustes.

Mootor: 999 cm3 vedelikjahutusega R4

Võimsus: 118 kW @ 11 000 p/min

Pöördemoment: 112 Nm @ 9250 p/min

Ülekanne: kettülekanne, 6 käiku

Pikkus: 2183 mm

Laius: 940 mm

Istme kõrgus: 840 mm

Tühikaal: 228 kg

Kütusepaak: 20 liitrit

Hind alates: 15 750 eurot

Itaalia luksus(auto)pidu Tallinnas

Silberauto avas Tallinnas Peterburi teel äsja Eesti esimese ametliku Maserati autosalongi. Veel poolteist aastat tagasi töötasin ma ka ise Silberautos ja käisin Itaalias mitmetel läbirääkimistel, kus muu hulgas ka Maserati esindusõigus jutuks tuli. Seetõttu on mul eriti põnev näha, kuidas kunagisest ideest nüüd reaalsus on saanud. Viskame pilgu peale, milline näeb välja üks luksusliku esinduse avamispidu

Esmalt aga peatume majal endal. Hoone, kus hiljuti veel tegeles mööblipood, on minevikus ka autosid majutanud  – kunagi oli samas majas ka Lada ametlik esindus Tallinnas. Et päevinäinud ehitis Maserati vääriline oleks, tuli muuta peaaegu kõike – välisfassaad, põrandad, seinad, laed. Kogu maja on tundmatuseni muutunud, muidugi paremuse suunas. Nii väljas kui ka sees on igal pool nähtv Maserati nimi ning logo. Kasutatud materjalid on kvaliteetsed ja näevad luksuslikud välja, just nagu Maserati autodki.

 Aga nüüd ürituse enda juurde. Mida on vaja uue autosalongi avamisel? Esimene oluline osa peale salongi ja autode endi on külalised. Sellisele suurele üritusele tasub kutsuda ainult tähtsaid inimesi, kellel on (loodetavasti) postiivne mõju salongi edasisele käekäigule. Kaks olulisemat sihtgruppi on 1) ajakirjanikud, kes peaks üritust ja ka müüdavaid mudeleid (võimalikult heas valguses) kajastama ning 2) potentsiaalsed osjtad, Maserati puhul siis soovitavalt üsna suure rahakoti või hea krediidireitinguga. Ära ei tasu unustada ka koostööpartnereid (tootjafirma esindajad, edasimüüjate esindajad) ja töötajaid, kelle abiga suur töö tehtud sai. Huvitaval kombel võis Silberauto üritusel isegi konkurente näha. Ilmselt on potentsiaalsed Maserati ostjad siis. Ja külalisi oli üritusel palju. Mitte liiga palju, pigem meeldivalt palju.

Järgmine oluline punkt on söök ja jook. Kogu üritus keskendus luksusbrändi Itaalia päritolule, nii kostitatigi külalisi Itaalia salatite ja snäkkide, proseccotja profi poolt valmistatud kohviga. Palju parem kui kuivad küpsised ja termosekohv, peaks mainima.

 Ja et tähtsatel külalistel igav ei hakkaks (kaua sa ikka salongis seisvaid autosid vaatad kui kohe sõitma minna ei saa), tuleb neile meelelahutust pakkuda. Itaalia teemaga kaasa minnes esitles Mart Sander ja Bel-Etage Swingorkester oma esimest itaaliakeelset albumit. Suures pildis mitte just väga originaalne lähenemine (või see), aga sobis väga hästi teemasse ja külalistele ka meeldis.

Vürtsi lisas ka väga osav mustkunstnik, kes suutis kroone eurodeks muuta, torukübarast mängujäneseid välja võluda ning siis sellele veel elu ka sisse puhuda. Kahjuks võlutud raha ma endale ei saanud, seega pidin hetkel Eesti uusimast autosalongist ilma luksusautota lahkuma.

Mulle jäid üritusest kõige silmapaistvamalt meelde ilus maja ise, Maserati ajalooliste fotode sein ja autod. Samas on kõik need detailid ka pärast avamispidu olemas, seega – kui sa sellele peenele üritusele ei jõudnud, siis pole hullu, head elemendid on kõik endiselt Tallinnas aadressil Peterburi tee 50a olemas. Mine kohale ja naudi Itaalia töömeisterlikkust.

Make Life a Ride

Kirjutasin augusti Tehnikamaailma artikli BMW sportmatkaratast S1000XR (mis muuseas on minu jaoks üks kõige meeldejäävamaid mootorrattaid, mida ma testinud olen). Info otsimisel käisin loomulikult ka BMW Motorrad Eesti lehel, kus köitis mu tähelepanu BMW mootorrataste promovideo. Turundusinimesena vaatan selliseid asju pigem professionaali pilguga ja ei lase emotsioonil väga sügavale põue pugeda, ent see video jäi pikaks ajaks minu mõtetesse. Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas, aga aeg-ajalt otsin ikka selle video välja ja vaatan uuesti.

 Sel aastal on paljud motobrändid rõhunud vabadusele, tunnetele ja püüdnud hipsterirongiga kaasa minna. BMW Motorradi brändivideo liigub umbes samas voolus, aga teeb seda minu arvates ääretult maitsekalt ja kaasakiskuvalt. Video mõte: kuhu iganes sa mootorrattaga lähed, igav sul kindlasti ei hakka.

“It’s still early and it’s time to get out…” – pea kõigi mootorrattalugude tegemisel ärkasin ma suvel umbes päikesetõusu ajal (juuni lõpus umbes kell 4 näiteks), et tühjadel tänavatel ja maanteel tsiklitest kõige paremat pilti ettesaada. Selle videos kõlanud üleskutse tõttu tunnen nimetatud reklaamklipiga kohe lähemat sidet ja kutsun ka kõiki teisi kahel rattal liiklejaid võtma maksimumi suvisest valgest ajast, talvel jõuad küllalt magada.

NB! Üleskutse kehtib ka jalgratturitele! Eelmisel aastal sõitsin oma mootorita kaherattalisega läbi päikseetõususe Tallinna ja see oli imeline.

Ja need promopildid (üleval ja all) on ka kütkestavad, keskendudes pigem mootorrattasõidule üldisemalt, jättes BMW brändi tagaplaanile (ja see on hea, sest jätab rohkem ruumi mõnusale emotsioonile).

Harley On Tour 2015

Äsja külastas Eestit tsiklihuviliste ekvivalent kommipoele – Harley On Tour. See tähendab sisuliselt, et üks suur rekka, milles on 23 uhiuut Harley-Davidsoni mootorratast, sõidab läbi 15 riigi ja võimaldab huvilistel nendega koha peal ringi sõita. Põnevusega võtsin ka ise üritusest osa ning proovisin ühe päeva jooksult kuut erinevat Ameerika mootorratast. Panin oma mõtted siia postitusse väga lühidalt kirja, rohkem nägin vaeva GoPro video kokku lõikamisega (vt all).

Sportster Iron 883 – 883 cm3 mootori ja minu arvates väga mõistliku suurusega ratas. Linnas ja linna lähedal kruisimiseks ideaalne stiiliratas. Ehe ja minimalistlik. Kui endale Ameerika kruiserit ostma hakkaksin, siis see (või siis mõni muu Sportster) oleks minu valik.

Dyna Street Bob – 1,6-liitrise mootoriga “ahvilenksuga” kõik-üleliigne-on-eemaldatud ratas. Mulle jäi siiski mulje, et selle kõrge lenksu oleks võinud ka eemaldada. Samas selleks üheks korraks oli väga põnev sellise sõiduasendiga mootorratast – nüüd tean, et on väga äge, aga mitte minu jaoks.

Dyna Fat Bob – selle ratta ostaks juba selle ilusa liivakarva mattvärvi pärast. Ja need “paksud” rehvid on mootorrataste juures minu teiseks nõrkuseks. 1,7-liitrise mootoriga ratas on Harley-Davidsoni mudelivalikus väga hea manööverdamisvõimega eksemplar, sarnaselt Sportsterile sobib lisaks maanteel kulgemisele ka hästi linnaliikluses vilkaks tegevuseks. Enne kui Sportsterit ostma hakkaksin, käiksin veel kolm tiiru ümber Dyna Fat Bobi, kaaludes hoopis selle soetamist.

Softail Slim – 1,7-liitrine mootor, “paksud” rehvid, retrohõnguline välimus ja põnev tagakiigelahendus (amordid on peidetud, jättes vedrustuseta tagaotsa mulje) – what’s not to like? See on ratas, millega proovisin sõbralt laenatud GoPro Hero 3+ seikluskaameraga mootorrattasõitu filmida. Sõidult tagasi tulles sain teada, et sellel rattal on väntvõll meelega veidi tasakaalust välja aetud, et sõidu ajal vanematele suguvendadele sarnast suurt mootorivibratsiooni tekitada. See tore lisavärin on ka videos näha. Ratas oli lahe, hääl mehine, aga ma ajaks selle väntvõlli siiski tasakaalu (või valiks juba tasakaalus väntvõlliga Softail mudeli). Sarnaselt Street Bobi “ahvilenksuga” on mul hea meel, et sain ka sellist ratast proovida – põnev kogemus.


V-Rod Muscle – see ratas ei ole tavaline Harley-Davidson. V-Rod tundub olevat hoopis mõne luksustootja tsikkel. Või USA custom-töökoja näituseeksemplar. Esiteks on Porschega (!) koostöös arendatud mootor hoopis teisest puust – vibratsiooni ei ole. See muskelkruiser armastab kõrgeid pöördeid. Ja kõik, kes V-Rodiga sõidavad, armastavad seda mahlast väljalaskehäält.

Road Glide Special – 1,7-liitrise mootoriga 400-kilone hiigelmatkaratas, millel on olemas nii kõlarid muusika kuulamiseks kui naviseade jms. Ma polnud varem nii suure rattaga sõitnud ja see oli väga üllatav, et see mass pole sõites üldse tuntav. Ja maanteel sõites oli tõesti mõnus, gondel suunab tuule eemale, iste ja isteasend on mugav, manööverdamine ja kiirendused nauditavalt kerged. Kui oleks soov minna pikale Euroopa-matkale ja eelarve ei oleks piiratud, siis on Road Glide Special kindlasti väärt liikumisvahend.

Ja veel mõned ilusad detailid:

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.