Browsing Category

auto

Elamusi täis Mazda MX-5 RF

See artikkel ilmus esmakordselt 7/2017 Tehnikamaailmas.

Kui sul on umbes 30 000 eurot ja sa tahad osta endale sportliku auto, siis mis see kõige õigem valik on? Volkswagen Golf GTI? Toyota GT86? Mõni Ford Focuse käredam versioon? Škoda Octavia RS? Võib kah, aga rohkem elamusi pakub ilmselt kahekohaline Mazda MX-5 RF.

Continue Reading

Jõulud Kia Optimaga

6 aastat tagasi töötasin ma Kias turundusspetsialistina. See oli minu jaoks esimene “päris” töökoht pärast ülikooli ja andis mulle ääretult palju vajalikke kogemusi – sain juhtida turundust kogu Baltikumis, koostööd teha Eesti suurte reklaami- ja meediaagentuuridega, käivitada Baltikumi Facebooki lehed, käia ajakirjanikega uute autode lansseerimisüritustel välismaal ja luua palju kasulikke tutvusi. Autod on mulle kogu aeg meeldinud, seetõttu oli eriti tore igapäevaselt selles maailmas toimetada.

Continue Reading

Mõned hetked Ford Mondeoga

Kui minu praeguse auto remont ootamatult pikemaks venis, andis Info-Auto mulle üheks päevaks asendusauto – Ford Mondeo. Olen aeg-ajalt kaalunud uue auto ostmise plaane ja Mondeo on ka sealt läbi käinud. Mitte küll väga tõsiselt, aga siiski. Igatahes sain nüüd võimaluse see linnasõidul ära proovida.

Continue Reading

Grand Tour The Grand Tourile GT’ga

Täna pidi olema eriline päev. Võiks öelda isegi, et elu muutev. Noh mitte päriselt, aga kindlasti ainulaadne. Pealkiri on ilmselt veidi segane, aga ma kohe selgitan. See koosneb kolmest osast, mida ma tahtsin täna kokku viia üheks eriliseks seikluseks:Continue Reading

Tartu Motoshow mitteametlik auhinnasadu

 Nädalavahetusel toimus Tartus Eesti ainus automess Motoshow 2016. Käisin seal kohal ja tegin mõned fotod ka. Üritusel oli sadu uusi ja vanemaid autosid, suuri ja väikseid, kindlasti leiab Delfist ja muudest portaalidest ka põhjaliku ülevaate, et mis kohapeal toimus. Mina teen aga veidi subjektiivsema ülevaate eredamatest eksponaatidest, mis minu objektiivi ette sattusid. Ja kuna paljud autod olid kaunistatud auhinnakarikatega, siis mõtlesin, et miks mitte ka ise mõni uhke tiitel laiali jagada. Nii et siit tuleb Mihkel Külaotsa Motoshow 2016 Mitteametlik Auhinnasadu!

Põnevaim esistange
Ilusaim Porsche

 

Katkiseim Porsche

 

Kõige rohkem seiklusi läbinud maastur

NB! Selle autoga seoses soovitan osta ka Väino Laisaare raamatu “4×4 reisid – elu läbi kolme silma“, mina juba ostsin.

Parim pagasnik

 

Kõige kunstipärasem foto Motoshow’l

Ja see professionaalselt restaureeritud Volvo P1800 ise on ka üsna viisakas.

Auhinnatuimad vedrud

Need punased vedrud on kahepeale kolm karikat noppinud – pole paha! Või nii vähemalt tundus, ma väga palju ei süvenenud sellesse teemasse.

Parim kabriolett-maastur

 

Ilusaim vene auto

See Volga on kaks korda paremas konditsioonis kui kunagi tehasest väljudes. Tahan aeg-ajalt endale ka sellist, aga siis tuleb mulle meelde, et sellel on ka nõukogude-aegne kvaliteet…

Parim autoportree
Kõige vähem huvilisi ligi meelitanud eksponent


Sorry
, Eesti Vähiliit. Tegelete õige ja tänuväärt asjaga, aga kui kõrval on põnevad masinad (vt teisi auhinnasaajaid), siis jalutavad inimesed Mammograafiabussist ringiga mööda. Soovitus järgmiseks aastaks: jagage õhupalle või loosige välja sõit vormeliga vms. Kindlasti tõstab külastatavust.

Kõige rohkem huvilisi ligi meelitanud eksponent

Kahes kõrvuti olevas autos pannakse käima veidi muusikat meenutav müra – võidab see, kes teeb valjemat müra. Rahvas on vaimustuses.

Parim kleepsutuuning

Kortsus kleepsud panevad kõik automaailma inimesed kulme kortsutama, aga kuna tegu on 4×4 autoga, siis ehk lisabki kerge korts küljel seikluslikkust, mehisust ja teisitimõtlevust?

Hashtagi eripreemia

Kui ma saaks, siis paneks selle auto küljele kaks hashtagi: #ostsinliigalühikesedvedrud ja #ostsinliigalaiadveljed. Esimese põlvkonna Golfid on muidu väga lahedad, paneks kohe Instas ja Fesaris laigi kirja.

Parim tsiklitransport
“Kõige rohkem lõbu kilogrammi kohta” eripreemia
Nutika tootearenduse eripreemia
Parima Ford Mustangi eripreemia

Info-Auto boksis oli väljas ka uus Ford Mustang, mis on turvalisem, võimsam, kiirem jne, aga see 60-ndate lõpu SportsRoof versioon on lihtsalt palju lahedam.

Nutika turunduse eripreemia

Miks maksta tuhandeid eurosid messipinna eest kui koht parklas maksab vaid 3 eurot? Info-Auto mõtles samamoodi ja parkis uhiuue Volvo XC90 esimesele kohale piletikassa kõrval. Nutikas lahendus. Ja auto ise on ka ilus (sain seda 15 minutit piletisabas seistes imetleda).

Teise turunduse eripreemia saavad surfiliputootjad, kelle toodangut oli Motoshow’l vähemalt sama palju kui autosid (vaata kõige esimest pilti postituse alguses).

Hüvastijätt sõbraga

 Ütleme, et ta nimi on CC. Ta oli mu sõber. Kuigi teised nägid teda pigem töövahendina, oli ta mulle üheks oluliseimaks osaks seal töökohas. Kahe aastaga olime väga lähedasteks saanud – iga päev läksime hommikul koos tööle ja õhtul koju. Tihti veetsime ka lõunad koos. Leetu tööreisile minnes oli 8-tunnisele sõidule CC parim kaaslane, kellega ei hakanud mul iial igav. Ta oli rohkem kui sõber. Kuigi tal olid oma vead, võis talle alati kindel olla. Need kaks koos oldud aastat olid olnud väga nauditavad, CC oli minu jaoks juba enesestmõistetav seltsiline, kes õigel hetkel mu tuju tõstis ning vajadusel ka egole lisa pakkus. Kõige selle tõttu oli see päev aastal 2014 eriti raske. Oli aeg hüvasti jätta.

Vaikusehetk oli kestnud juba mitu minutit. “Me mõlemad teadsime ju, et see juhtub. Et ühel päeval ma vahetan töökohta ja sinu ja minu teed lähevad siis eri suundades…” Olin pidamas keerulist hüvastijätuvestlust oma truu töökaaslase, peaaegu et hingsugulasega. CC oli mu ametiauto.

CC oli uhke esindussedaan, sündinud küll Ameerikas, aga juured ulatusid tegelikult Saksamaale, esindussedaanide Mekasse. Tal oli alati tõsine, veidi kurjakuulutav ilme, mis kõrvalt vaadates tundus isegi brutaalne, samas sees istudes oli ta väga mugav ja pehme, hellitades oma juhti võimsuse ja kõikvõimalike elektriliste abimeestega. Piinlik vaikus. Üritasin olukorda kuidagigi paremaks teha. “Mäletad, kuidas me sünnitusmajja kihutasime, huilgav rase naine tagaistmel?” Toredad ajad. Et vaikust lõhkuda, jätkasin: “Sa jääd mulle alati meelde kui minu esimene tagaveoline keskmisest võimsam auto. Tänapäeval ei leidu selliseid just väga palju ju… Ja ehk ükskord ostan ma su endale päriseks.” Tegelikult ma teadsin, et kui ma isegi peaks temasuguse ostma, siis ei oleks see kindlasti täpselt see sama auto. Võib-olla välimuselt küll, aga VIN-kood kere küljes erineks. Ka CC teadis ilmselt seda.

Oli veel üks hell teema, mille pidin südamelt ära saama. Tundsin, et olin oma sõpra reetnud, tähtsal hetkel selja pööranud. “Ma tahtsin vabandust paluda, et ma sind enda pulmaautoks ei võtnud. Kindlasti sa oleks selles rollis väga hästi hakkama saanud, aga see Cadillac… ta oli suurem ja võimsama mootoriga. Ja pulmade jaoks sobivama värviga…” Auto ilme oli endiselt muutumatu.

Parkisin auto ära ja andsin võtmed koos üleandmisaktiga üle. Südames oli ebamugav tunne. Meenutasin veel kõiki toredaid aegu tema seltsis ja naeratasin kergelt. Auto poole vaadates oli jätkuvalt näha tema tavapäraselt tõsine, kergelt ähvardav, ent kaugusesse vaatav pilk. Terasemalt vaadates võis aga näha vaevumärgatavat naeratust. Ka tema oli õnnelik meie koos veedetud aja üle.

E-klassi kupeega mõisapulmas

Pulmad on kaunid ja rõõmsad üritused. Nii peaosalised kui ka külalised panevad selga ilusaimad riided ning valivad ennast täiendama põnevad aksessuaarid. Kui naistel on lisaks kleidile võimalik end täiendada veel käekoti, kõrvarõngaste, soengute ja kingadega, siis meestel on võimalusi veidi vähem – kõrgeid kontsi enamasti alla ei pane, kotti pole vaja. Mantsetinööbid, rinnarätt… ongi kõik?

Kui Mairi ja Risto mind ja mu abikaasat enda pulma Vihula mõisas kutsusid, üritasin veidi raamidest välja mõelda. Mõisapulm, aksessuaar, esinduslik… näiteks auto, millega pulma minnakse? Tundus hea mõte. Pulmaminekuautole on aga ka teatud nõuded:

1) See auto ei tohi olla liiga väljapaistev. Kui ma saabuks pulma kiiskavpunase 6,2 liitrise V8-mootoriga Chevrolet Corvette’iga, siis tunduks see paratamatult liigse edvistamisena

2) Auto peab olema soliidne, hea väljanägemisega, just nagu kvaliteetne ja hästi istuv pintsak.

3) Samas peab see olema midagi erilist – oma igapäevariietega ma pulma ju ei lähe, seega, kui on võimalus autot valida, miks piirduda keskpärasega?

4) Mõis ja Vana Maailma autod käivad hästi kokku. Sorry, Jaapani ja USA autod.

Sobiva auto leidsin Silberauto valikust ja minu pulmaaksessuaariks sai metallikhall Mercedes-Benz E-klassi kupee. Fakte ma siin (palju) pilduma ei hakka, piirdun vaid sellega, et 2-liitrine bensiinimootor arendab 135 kW võimsust ja tal on peal AMG disaini- ja seadistuspakett. Muud faktipõhist infot saab Silberauto lehelt. Räägime edasi emotsionaalsest poolest.

E-klassi kupee vastas täpselt minu ootustele pulmaminekuauto osas – see on eriline, samas mitte liigselt tähelepanu tõmbav. 135 kW viib masinat piisava tempoga edasi, samas kütusekulu on üsna mõistlik ning summutitest kostuv hääl on täiesti tavaautolik, mitte vali, võrisev, elajalik, tähelepanumaias. Auto salongist õhkub luksuslikkust – materjalid on kvaliteetsed, sportistmed pakuvad mõnusat külgtuge, ent on äärmiselt mugavad; punased turvavööd on üks väheseid märke ekstravagantsusest.

Väike kõrvalepõige E-klassi juurest üldiste autoturu trendide juurde. Paljud autotootjad üritavad oma autosid “ägedamaks” teha, keskendudes kvantiteedile, näitajatele nimekirjas. Seetõttu võib neil olla faktiliselt mitmeid muljetavaldavaid asju, mis reaalses elus ei ole üldse muljetavaldavad. Viimastel aastatel on suureks trendiks puutetundlikud ekraanid ja kõige seadistamine (kliimaseade, raadio jne) läbi selle. Enamasti on see kasutamiskogemus äärmiselt ebamugav, eriti odavamapoolsetes autodes. E-klassi kupee juures on igati tervitatav, et kliimaseadme kasutamiseks on olemas eraldi füüsilised nupud ja ka raadiojaama muutmine käib nuppude abil, kuigi on olemas suur ekraan (mis ei ole muide puutetundlik). Ka auto käivitamine käib võtme keeramise abil. Back to basics. Mitte, et Mercedese puhul oleks tegu iganenud tehnoloogiaga – tundub lihtsalt, et Saksamaa meistrid teavad, mis on hea. (See keeratav võti näiteks on digitaalne ja väga keeruline-turvaline.)

Põnevaid detaile on autos mitmeid. Autosse istudes liiguvad turvavööhoidjad õla juures ettepoole, et oleks kergem (punane) turvavöö kätte saada. Ustel on enamasti peidus olevas kohas poleeritud metallist plaadid (vaata pilti, siis saad aru).

Ei mingit B-piilarit!


Sõit Mercedes-Benz E-klassi kupeega oli äärmiselt nauditav. Teel Tallinnast Vihula mõisa saab sõita nii “kiirteel” kui ka tõeliselt käänulistel kõrvalteedel. Kiirteel oli sõit uskumatult vaikne, justkui eksklusiivses sigarisalongis, kus ainsaks müratekitajaks on vaikne taustamuusika ning kohaolijate jutusumin. Käänulistes kurvides käitus auto stabiilselt ja oleks võinud veel kiiremini/sportlikumalt sõita, aga see pole tegelikult ju pulmaminekuauto mõte. Vähemalt mitte sel päeval. Nii linnas kui maanteel kiirendas auto väga esinduslikult – võiks mööda kihutada pea kõigist autodest kui ainult sooviks. Aga see pole mingi 86. aasta 3. seeria BMW, mis igal ristmikul ennast tõestama peab.

Pulm oli ka väga tore, veelkord palju õnne Mairile ja Ristole! E-klassi kupee oli hea ka valik. Aitäh Silberautole, et mulle sellise põneva pulmaaksessuaari laenasite. See E-klassi kupee on umbes selline auto, mille võiks osta siis, kui lapsed on juba suureks kasvanud ja otsid keskmisest mõnusamat autot naisega kahekesi ringi liikumiseks. 16 aasta pärast ehk mõtlen selle ostmisele isegi.

Minu raadiodebüüt saates Huvitaja

Olen kirjutanud erinevatel autoteemdael, näiteks SEB Foorumis auto värvi valimisest; asjadest, millele auto ostmisel mõelda; Tehnikamaailmas auto ülalpidamiskuludest ja ilmselt tänu sellele kutsus ka Ene Veiksaar mind Vikerraadio “Huvitaja” saatesse rääkima viiest asjast, millest auto ostmisel mõtlema peaks. Kaamera ees olen ma juba seisnud, aga raadios rääkida oli minu jaoks esimene kord. Päris põnev oli! Loodetavasti saab veel sel aastal mind uuesti raadios kuulda.

“Huvitaja” saade, kus ma räägin viiest asjast, millele auto ostmisel mõtlema peaks, saab kuulata SIIN (minu teema jaoks keri umbes 36:40 peale).

Väikeste autode fetiš

 Mul oli võimalus hiljuti 2015. aasta BMW X5 roolis Tallinnast Riiga ja tagasi sõita. Üle 800 kilomeetri 190-kilovatises Saksa preemium-maasturis. Pärast seda uurisid sõbrad ja töökaslased, et kuidas oli ja et kas ma nüüd enda autosse ei tahagi istuda, et tahan ainult iksviit. Nende kõigi imestuseks ei tundnud ma tulist vajadust nüüd just sellist autot omada.

Ma ei ütle, et BMW X5 on halb auto – vastupidi. Salong on väga luksuslik, samas äärmiselt vaikne. Elektroonilised lisad on väga põnevad ja abivalmid – kaugtuled lülitatakse automaatselt välja, sõidureast kõrvale kaldudes antakse sulle sellest märku, pardakompuuter suudab auto kohta tuhat ja üks fakti suurele ekraanile manada, püsikiirushoidja jälgib ka sinu pikivahet eessõitva autoga ja katsub õnnetusi ära hoida. See kõik on väga hea ja tore. Mis sellest kallihinnalisest kompotist puudu jäi, on vahetu autosõidu tunne. Sõidu ajal kvaliteetse heliga audiosüsteemist kõlanud Enya laul Only Time iseloomustab minu arvates väga hästi sellisest suurest Saksa maasturist saadavat sõidunaudingut. Auto sõidab pehmelt, häirimatult, lausa graatsiliselt, aga kõige selle mugavuse ja heliisolatsiooni ja sõiduabiseadmete keskel ma ei taju, et ma üldse autoga sõidan – sama hästi võiks võluvaibal hõljuda. Või rongiga sõita. Nullist sajani kiirendab see X5 6,9 sekundiga, aga selle kahetonnise preemiumvati sees ei ole see nii nauditav kui võiks.

Hoopis teine tunne on mul olnud väikestes, soodsamates ja väikeste mootoritega autodes. Nagu ma varasemalt kirjutasin, jättis Peugeot 208 Top Gear Awardsil mulle väga sümpaatse mulje. Väike auto ja tema 1.2-liitrine mootor, mis vedas autot oma töömahu kohta eriti vilkalt edasi ning agressiivsemal kiirendamisel tekitas isegi Mercedes-Benz A45 AMG sarnast mõnusat tasast mürinat. Vat see oli vahetu sõiduelamus. Kiirendus nullist sajani võttis aega 12,2 sekundit, aga iga sekund sellest oli igati nauditav. Sa kuuled mootorit, kuuled teemüra ja tänu sellele ka tunnetad auto kiirust – aju saab aru, et sa liigud kordi kiiremini kui inimene ise suudaks liikuda. Ja see annabki autosõidule erilise tunde – see on elamus.

Teine ootamatu tutvus väikeautoga toimus Renault’ Megane’i pressi- ja blogiüritusel, kus olid proovimiseks väljas ka teised mudelid. Ma tegin tiiru ka (kergelt) lustaka retrovälimusega Twingoga. See on muide turbo, tagamootori ja tagaveoga veidi üle ühe tonni kaaluv auto. Paraku on võimsaim mootor 66-kilovatine ja elektroonilist stabiilsuskontrolli välja lülitada ei saa… Igatahes, sõita oli sellega igati nauditav, lisaks oli kõrgematel pööretel tekkiv heli selline mõnusalt kuuekümnendate sportautolik, (mis ka kuuekümnendatelikult salongi kostus,) et tekkis kiusatus tavapärasest kõrgemate pööretega ringi sõita. Stabiilsuskontroll nullis küll igasuguse tagaveost saadava põnevuse ja rattaid ilmaasjata pöörelda ei lubanud, ent lõbus sõit oli ikka garanteeritud. Esiistmetel on muide peatugi sportautlikult seljatoega ühes tükis – väga stiilne detail! Ma juba kujutan ette, kuidas 5 aasta pärast mõistliku raha eest kasutatud Twingo võiks osta, hästi natuke pöördemomendi osas järele aidata ning igaks juhuks leida ka meetod aeg-ajalt stabiilsuskontrolli pausile panemiseks – kõlab nagu retsept ideaalseks igapäevahobiautoks, mis näeb huvitav välja ning samas ei ürita sind igal hetkel kraavi sõidutada.

Kõike seda arvesse võttes tundub, et ma erinen enamusest ja mul on fetiš väikeste autode vastu. (Fiat 500, nii vana kui ka uus mudel tundub ka ihaldusväärne olevat muide.) Ma ei ütle, et mulle nüüd ainult väiksed autod meeldivad, aga need imponeerivad mulle kindlasti rohkem kui keskmisele Eesti mehele. Naistele kipuvad väikesed autod meeldima – huvitav, kas siis väikese autoga mehed meeldivad neile ka rohkem kui X5-mehed?