Uppunud Vjatka lugu

Nonii, täna on mul rääkida üks väga põnev lugu. Selles on seiklust, üks Vene motoroller ja väike võimalus ka väike aare päevavalgele tuua. (teravamad pliiatsid närisid juba ilmselt läbi, et pealkiri võtab teema selgelt ja lühidalt kokku. Aga loe edasi, saad täpsemalt teada.)

Seda lugu kuulsin ma juba väikse poisina ja olin sellest väga elevil. Nüüd tuli see mulle jälle meelde, täpsustasin fakte ja otsustasin lugu kogu maailmaga jagada.

Tegevus toimub 40 aastat tagasi Jõgevamaa voorte vahel. Ühe pikliku kujuga järve lähedal elasid ja toimetasid 4 venda, ühel neist oli rohekashall Vjatka motoroller, Vindi-Volli. Sellega oli põnev ringi sõita, aga tal oli üks probleem. Nimelt ei läinud ta hästi käima ja seetõttu pidi rakendama vanade traktorite puhul rakendatavat nn mägistarterit – pane sõiduk suure kallaku peale, kust see siis allapoole hakkab veerema ja saadki masina käima. Talvel oli ideaalseks käivitamise kohaks ühe järve ääres olev kallas – mäest alla ja otse siledale järvejääle. Hea suur plats lõbusõidu tegemiseks.

Sel konkreetsel päeval oli rolleri omanik juba 3-4 korda masinat mäkke üles lükanud, käivitanud ja järvejääle sõitnud. Kui roller järjekordselt välja suri, ei viitsinud omanik enam masinat lükata. Mõtles, et tuleb mõne päeva pärast puhanuna uuesti lõbusõidule. Kuna tegu on väheasustatud alaga, ei olnud karta ka, et keegi kaherattalise ära näppaks. Ootamatult tuli aga kevad, jää hakkas sulama ja kui rollerimees järve äärde jõudis, lebas Vjatka juba järve põhjas. Ja lebab tänapäevani.

Foto allikas

Vesi paneb tavaliselt sõidukid roostetama, aga kui Võrstsjärvest võeti välja päris hästi säilinud muinasaegsed raudesemed, siis peaks ju 40 aastat vees seisnud rolleri ka enam-vähem heas seisus olema? Nüüd võiks veidi fantaseerida, et kuidas stiilne motoroller kätte saada. Protsess oleks umbes selline:

1. Määra kindlaks täpne asukoht. Kuigi umbkaudne asukoht on teada, tähendab see ikka vähemalt hektari suurust ala. Kuna järvevesi ei ole väga läbipaistev ja paarikümne aastaga võib olla korralik taimestikukiht peale kasvanud, siis visuaalselt rolleri asukohta määrata ei saa. Vaja on spetsiaalset vees otsimise seadet, kas siis hea kajalood või metalliotsija. Või mõlemad koos?
2. Tõsta roller üles. Kõige lihtsam on ilmselt talvel korraliku jääga sukeldujal roller trosside külge kinnitada ja siis järvejääle puidust tõstekonstruktsioon ehitada. Nii nagu läbi jää vajunud autosid välja tõstetakse.
3. Taasta roller. 40 aastat vee all ligunemist kindlasti midagi head metallpindadele ei tee, seetõttu on kindlasti vaja suuremal või väiksemal määral kõik osad üle käia, välja vahetada, restaureerida.

Teine ja kolmas punkt tunduvad täitsa tehtavad olevat. Tutvusringkonnas ikka paar sukeldumisega tegelevat inimest leidub, ka remondimehi ja restaureerijaid on Eestis samuti piisavalt. Aga vee all eseme asukoha selgeks tegijaid suure tõenäosusega palju ei ole. Kas keegi oskab aidata?

See kõik tundub küll väga suur ja ilmselt ka kulukas töö, aga mõtle, missugune põnev ajalugu sellel kaherattalisel oleks…

Foto allikas

Fotod on illustratiivsed.

Viks ja viisakas Renault Megane

Eesti turule on kohe-kohe turule jõudmas uus Renault Megane ja selle lansseerimisel korraldati pressiüritus ajakirjanikele ja blogijatele. Või noh, pigem siiski blogijale, ainsuses – ma olin ainuke blogi pidav sisulooja seal üritusel (ja selle tiitliga sain ka kutse). Tänu autoettevõtetes müügi-ja turundusjuhina töötamisele olid ka teised osalejad tuttavad – ETV Ringvaade, TV3, Autonet, Top Gear Eesti, Autoleht ja mõned veel. Tore seltskond.

Üritus ise nägi umbes välja selline. Esmalt tehti Renault’ müügimehe poolt autot tutvustav presentatsioon, mis rohkete faktide ja näitajatega uuest autost aimu andis. Siis rääkis Urmas Vaino oma isiklikust kogemusest autoga ja tõmbas ürituse oma aktiivse ja entusiastliku olemisega mõnusalt käima. Järgnes õues Lauluväljaku alal sai auto nutifunktsioonide katsetamine ja võimalus erinevaid versioone linnasõidul proovida. I-le pani punkti lõunasöögi ajal toimunud teadjameeste (Vaino + City Motorsi ja ABC Motorsi juhid) ümarlauavestlus Renault’ brändi eelmise aasta tulemuste ja tulevikuprognooside kohta (läks väga hästi ja hakkab veel paremini minema muide).

Ja nüüd siis autost. Megane’i neljas põlvkond näeb välja ilus, uus, sportlik. Sõiduautode puhul ostetakse tihti välimust ja seetõttu võib uuele Renault’le kindlasti müügiedu prognoosida. Kuigi suurem müügihitt on kindlasti sügisel lansseeritav universaal, sest eestlastele meeldib igaks juhuks ikka natuke suurem auto osta. Ehk on vaja külmkappi vedda või nii. (Kõhutunne ütleb, et 78% universaalide omanikest ei vea sellega iialgi ühtegi pesumasinat või külmkappi. Lisaks saab pesumasina veetud ka näiteks Honda Jazzi või Mitsubishi elektriauto i-MiEViga. True story.)

Välimuses paistavad kõige eredamalt silma ilusa ja voolava disainiga esi- ja tagaatuled. Juba ainuüksi tulede pärast võiks endale sellise auto osta. Miinuseks oleks muidugi see, et auto omanikuna istuksin ma enamasti selle auto kabiinis sees ja tulesid reaalselt töötamas eriti ei näekski. Ka auto küljejoon on mõnusalt sportlik, samas on kogu kujustuse pool (detailirohkuse mõttes) meeldivalt minimalistlik, elegantne.

Lisaks C-segmendile tavapärastele kelladele-viledele (puutetundlik ekraan, adaptiivne püsikiirus, hädapidurdussüsteem, pimenurgahoiatus, sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatus, parkimisandurid jms) on uuel Megane’il käed-vabad parkimine (juht kiirendab-pidurdab-sidurdab, auto ise leiab koha ja roolib) ning huvitava ja tavaliselt kallimas segmendis (Audi, Porsche, Ferrari) leiduv nelikroolimise lahendus. See tähendab seda, et ka tagumised rattad pööravad – vastavalt sõidurežiimile kuni 80 km/h või 60 km/h keeravad sillad eri suundades, et pöörderaadiust vähendada, suurematel kiirustel samas suunas, et stabiilsust suurendada.

Pressimaterjal selgitab:

Tänu 4Control süsteemile on uus Mégane GT teravama juhitavusega, tegemata samas järeleandmisi mugavuses. 4Control lisab dünaamilisust ja täpsust kitsastel ja kurvilistel teedel. Auto juhitavus on vilkam ja kindlam ning parandab sõidunaudingut sõltumata sellest, milline sõidurežiim on valitud. Ohuolukordades on nelja ratta pööramise mõju koheselt tuntav ning see muudab juhi elu pingevabamaks. Veelgi enam: see süsteem teeb suurtel kiirustel kurvisõidu eriti stabiilseks ning tagab madalatel kiirustel suurepärase manööverdusvõime. Tänu spetsiaalsele torujale stabilisaatorvardale on kaldumine väike ning auto on kindlalt tee peal.

Pööramisel on auto tagumise otsa pööramine tõepoolest tunda – auto justkui hakkaks libisema, kuigi huvitaval kombel väga kontrollitult. Müügimehe sõnul harjub sellega ära ja siis on kõik hästi, samas autoajakirjanikud tõid välja, et kallimatel autodel pole nelja rattaga pööramist tegelikult tundagi ja just see tuntav tagaotsa pööramine teeb süsteemi mitte just kõige paremaks. Ei ole just väga lohutav mõelda, et hea küll, kõhe tunne on küll, aga eks ma harjun ära. Ja kui päriselt peaks auto libisema hakkama, kas ma siis pean ekslikult seda nelikroolimiseks?

 Võiks arvata, et nelikroolimine aitab pöörderaadiust väiksemaks muuta, et kitsamal alal ringi pööratud saaks. Pöördediameeter on Megane’il 11,2 meetrit, samas konkurentidest Ford Focusel 11,0, Volkswagen Golfil 10,9 meetrit…

Nelikroolimine on põnev tehniline lahendus, aga ma pigem oma autole seda peale ei tahaks, tundub olevat veel üks asi, mis masina keerulisemaks ja kallimaks teeb. Aga see on ainult minu arvamus. Sellegipoolest on Megane nägus ja asjalik, kindlasti mitte halb auto.

Hind. Megane’i hind algab 14 990 eurost. Siin on mõnede konkurentide hinnatasemed, ma varustustasemeid ja mootoreid analüüsima ei hakanud, puhtalt kõige soodsama versiooni hind:

Ford Focus: 16 900 €

Volkswagen Golf: 16 251 €

Kia c’eed: 14 590 €

Toyota Corolla: 14 990 €

Citroen C4: 14 400 €

Kokkuvõte: Megane on ilus ja mõistliku hinnaga auto. Selline viks ja viisakas keskmine. Kui otsid endale C-segmendi luukpära või universaali, tasub ka Megane’i kaaluda.

Fotod: Mihkel Külaots, Vallo Kruuser, tootja.

Taastatud perekonnareliikvia – K-125M

See artikkel ilmus esmakordselt 1/2016 Tehnikamaailmas.

Mida sina oma isale isadepäevaks kinkisid? Hakkaja disainer Joonas Torim aitas aastaid garaažinurgas varjusurmas olnud mootorratta K-125M taas elule.

Ja mitte ainult. 1954. aastast pärit ratas on võimalikult originaali lähedaseks taastatud ning on välja teeninud uunikumidele omase “musta numbri”. Tegu on ühesilindrilise kahetaktilise 125 cm3 mootoriga kaherattalisega, millel tippkiiruseks on tehase andmetel 70 km tunnis. Toodeti seda mudelit aastatel 1952-1955. K-125M on väga kerge, õbluke mootorratas – tühikaal ainult 84 kg – võrreldes “tavapäraste” tsiklitega tundub see mudel veidi vähendatud koopia olevat. Samas Teise maailmasõja järgses Nõukogude liidus oli nii majandusel kui ka enamusel inimestel rahaliselt mitte just kõige parem seis, seetõttu osutusid kõik samalaadsed kerged ja soodsad transpordivahendid väga populaarseteks.

Praeguseks üle 60 aasta vana mootorratta ostis omal ajal Joonase vanaisa tuntud Eesti astronoomi Tartu tähetornis tegutsenud Hugo Raudsaare käest. Pärast mitmeaastast kasutamist oli K-125M transpordivahendiks Joonase isale ja vennale. Mingil hetkel aga vaibus ka nende huvi. Aastaid tegevuseta garaažinurgas seisnud mootorratta otsustas lõpuks Joonas Torim isa ja vanaisa meeleheaks ja üllatuseks ära taastada lasta. Kui algselt oli plaan kaherattaline sõitma saada ning enam-vähem viisakas välimus anda, siis taastamisprotsessi keskel tekkis Joonasel aina selgem soov sõiduk vähemalt sama heasse vormi saada nagu see kunagi tehasest väljudes oli. Unistuse aitas teoks teha Phoenix Motorcycles, mis on keskendunud mootorrataste restaureerimisele, eesotsas Kaarel Libega.

Kuigi enne restaureerimist oli tegu enam-vähem komplektse mootorrattaga, kulus asendamist vajavate osade leidmiseks palju aega, lisaks oli iga olemasolev detail vaja restaureerijal üle käia. Mootor oli üsna nukras seisus: väntvõllis oli suur lõtk sees, keps tuli ära vahetada, silinder oli kulunud, käigukastiga olid probleemid. Enne garaaži nurka seisma jäämist toimus tsikliga väike avarii, mis tekitas samuti lisatööd. Täielikku taastamist vajas ka värvkate.

Joonas käis korduvalt erinevatel vanavaralaatedel vajalikke juppe otsimas. Olukorra tegi keeruliseks see, et enamasti ei teadnud vanade mootorrataste varuosamüüjad kunagi täpselt, mis neil suurtes kastides täpselt pakkuda on. Või kui Joonas küsis, et kas see või teine jupp kuulub K-125M’ile, siis vastati, et läheb küll sinna peale ka. “Jupp võib küll töötada, aga kui see ei ole 100% selle mudeli varuosa, siis ei täida see ju mulle ei sobi,” muheles Joonas Torim.

Phoenix Motorcycles on suutnud oskuslikult taastada üle 60 aasta vanad osad, millele ei olnud võimalik leida paremas seisus asendust. Näiteks jalaraudadel olevad kummidel oli otstest veerand umbes puudu – need lähevad tavaliselt kuskile vastu või kulutatakse saabastega ära. Kaarel taaslõi puuduoleva osa uue kummiga ning peale vaadates on võimatu öelda, et esiteks on tegu üle poole sajandi vanuse kummiosaga või et tegu on parandatud või restaureeritud detailiga.

Imetlusväärselt osavalt pintsliga paagile ja porilaudadele kantud ilujooned on tõmmatud vabakäe joonena, täpselt nii nagu tehti seda tehases. “Selleks on Phoenix Motorcycles restaureerimise meeskonnas täpse käega neiu, keda võib julgelt oma ala spetsialistiks nimetada. Vabakäe ilujoonte tõmbamine vajab kogemusi ning täpset kätt,” sõnas Kaarel. Kleebised paagi peal on hetkel tänapäevased vinüülkleebised, mille Kaarel ise piltide järgi võimalikult originaalilähedaseks kujundas, kuid tulevikus on plaan asendada need autentsete vesikleebistega.

Ka vanaaegne aku on jäetud võimalikult ajastutruu ja originaalaku korpuse sisse on ehitatud tänapäevane ja vastupidavam geelaku. Selline detail ei ole silmaga nähtav, kuna geelaku on osavalt peidetud ning isegi akukarbi avamisel pole seda näha. Tundub, et tähelepanu detailidele on Phoenix Motorcyclesi leivanumber. Poritiibade kinnituspoldid, mis olid esialgse restaureerija käes värvkatte peale saanud, kaotasid selle jälle Kaarel Libe käes, kuna originaalis olid need poldid kaetud galvaanilise valge tsingiga. Rehvid on esialgu küll uued, kuid plaan on leida autentsed originaalrehvid, otsing igatahes käib. Eraldi väljatoomist väärib originaalne spidomeeter, mis asub sellel mootorrattamudelil juba tehasest tulles harjumatus kohas – esihargi paremal küljel, lisaks on selle skaala justkui 180 kraadi nihkes.

Restaureerimise tellinud Joonas  Torim tõi välja, et pärast kahte aastat on ta õigete varuosade tagaotsimise protsessi juba nii nautima hakanud, et soovib ka mõnda järgmist mootorratast taastada. “Nagu aardeotsimine – käid ühel laadal, käid teisel, saad infot mõne võimaliku niidiotsa kohta. See tegevus ise on juba nii põnev. Restaureeritud ratas on tore kõrvaltoode,” kirjeldas  Joonas nauditavat protsessi.

Kui palju maksab üldse vana mootorratta restaureerimine? Phoenix Motorcycles’i juht Kaarel Libe selgitas, et ühte konkreetset hinda on raske välja tuua. “Sõltub doonorrattast, mis seisukorras ta on, kui kalliks osutuvad vajaminevad osad ja nii edasi. Samuti on oluline osa omaniku soovil – millist tulemust ta lõpuks saada tahab. Kindlasti on tegu neljakohalise numbriga, aga enamasti taastatakse kaherattalisi, millel on omanikuga eriline side,” võttis Kaarel teema kokku.

Fotod: Joonas Torim ja Kalle Veesaar

Mis on parim auto?

 Mis on parim auto? See on ilmselt inimkonna üks vanimaid lahendamata mõistatusi – nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Mis tootja autod on head? Kas bensiin või diisel (või elekter)? Manuaal või automaat? Kui suur see mootor peaks olema, kas 1,2 või 6,2 liitrit? Küsimusi on palju, vastuseid veel rohkem.

Auto24 foorumis on kasutaja van der sell 2013. aastal läbi huumoriprisma hästi välja toonud erinevate kriteeriumite head ja vead:

Tootjamaa
a) saksamaa- pole tõelist jaapani kvaliteeti
b) jaapan- pole tõelist saksa kvaliteeti
c) korea- pole üldse mingit kvaliteeti
d) ameerika- pole ei saksa ega jaapani kvaliteeti
e) hiina- siin on kõik niigi selge, pole mõtet rääkidagi

Mootor
a) bensiinimootor- õgib palju
b) diiselmootor- remontida kallis
c)hübriid- akud maksavad meeletut raha
d) gaas- igaljuhul lendab õhku

Käigukast
a)manuaal- pidevalt peab käigukangi näppima, vahetevahel on sidurit vaja vahetada
b)automaat- lülitab mitte seda, mida vajad, kallis remontida
c) robot- pole üldsegi automaat
e) variaator- kindlapeale annab otsad

Veoskeem
a) esivedu- arusaamatu kuidas talvel külglibisemisest välja tulla
b)tagavedu- arusaamatu, kuidas talvel külglibisemisesse mitte sattuda
c) nelikvedu- üldse ei saa millestki aru, varem või hiljem lõpetad kraavis

Kere
a)sedaan- külmkapp ei mahu sisse
b)luukpära- pagass on väike
c)universaal- no milleks see sara
d)kupee- tagaistmele on ebamugav ronida
e)kabriolett- tuul puhub
f) buss- liiga suur

Vedrustus
a)pehme- jama, juhitavus kehv
b) kõva- jama, tagumiku põrutab ära

Salong
a) nahk- s…tt, talvel p…e külmetab, suvel higistab
b)tekstiil- s..tt, mahaaetud cocacoolast ei saa puhtaks
c) poolnahk- täielik jama, arvestades eelnimetatut

Turbo
a) olemas- läheb katki, kallis remontida
b)ilma turbota- auto ei lähe edasi

Viimaste aastate jooksul olen enda jaoks leidnud kaks varianti, mis minu arvates paljudele inimestele parima auto kandidaadiks hästi sobivad:

1. Viimase põlvkonna Škoda Octavia, universaal. Hind uuena alates 15 400 kuni 31 600 euroni, võimsus vahemikus 63-169 kW – igaüks leiab sobiva kombinatsiooni. Octavia on viisaka minimalistliku stiiliga ülipraktiline ja pakub selle raha eest väga palju (kvaliteetset) autot. Hooldused on odavad, varuosad mõistliku hinnaga. Kui keegi küsib mult nõu, et mis uus auto osta, siis Octavia on minu soovitus.

2. Kui raha on veidi rohkem ja sihid veidi kõrgemal, siis tundub väga hea valik 3-liitrise turbodiisliga esinduslikum auto – Audi A6, Q7, BMW X5, 7. seeria, Chrysler 300C jne). 3 liitrit ülelaetud diiselmootorit pakub igapäevaeluks enam kui piisavalt suurt pöördemomenti, et valgusfoori taga koha pealt esimeste seas startida, samas ei ole nad säästuturbodiislite kombel viimse piirini forsseeritud ja seetõttu peaks olema tegu üsna vastupidavate ja kauakestvate jõuallikatega.

Full disclosure: minu enda auto ei kuulu kumbagi gruppi 🙂

Kaherattalised Eesti teedel

See artikkel ilmus esmakordselt 10/2015 Tehnikamaailmas.

Sügis on käes, suur motohooaeg läbi ja järjest harvemini näeb tänavatel kaherattalisi motoriseeritud sõiduvahendeid. Ilma jahenedes jäävad mootorratastega sõitma ainult vähesed entusiastid. Nüüd on õige hetk ka meil sadulast maha hüpata ning visata pilk mootorrataste statistikamaastikule.

Eestis oli 2015. aasta augusti lõpu seisuga arvel 19 784 mootorratast. Koos peatatud registrikannetega tsiklitega oleks see arv üle 25 000, aga antud analüüsi juures vaatleme rattaid, mis reaalselt ka arvel on ning ringi sõidavad.

Joonis 1. Eestis arvel olevate mootorrataste arv väljalaskeaastate lõikes.

Joonis 1 näitab, et Eesti motopark on pigem uuemapoolne – 55% ratastest on vähem kui 15 aastat vanad. Samas väga uusi – kuni 6 aasta vanuseid rattaid – on meil arvel märgatavalt vähem kui 7-18-aastaseid masinaid. Samasugune trend valitseb ka Eesti sõiduautode seas – uusi sõidukeid ei jaksa või ei soovi palljud osta ja 5+ aasta vanuseid rattad tuuakse Lääne-Euroopast meile teisele ringile. Keskmine väljalaskeaasta on meie vaatlusalustel 1999. Kõige vanem Eestis arvel olev mootorratas on külgkorviga Indian Power Plus aastast 1919.

Minimaalne töömaht on 75 cm3, Dürkopp 10M, kõige suurema mootoriga on Boss Hoss rattad oma 5733 cm3 kubatuuriga. Suurimat võimsust pakub sama tootja ratas, arendades 224 kW. Boss Hoss on mootorrattatootja Ameerika Ühendriikides, mille mudelite jõuallikaks on Chevrolet’ suured V8 bensiiniõgijad. Kõige lahjem kaherattaline, mis siiski mootorratta klassi kuulub, on  6 kW tootev Piaggio NSL 80.

Joonis 2. Eestis arvel olevate mootorrataste keskmine töömaht ja võimsus väljalaskeaastate lõikes.Vasakpoolsel teljel on töömahu, parempoolsel võimsuse skaala.

Jooniselt 2 on näha, et Teise maailmasõja järgsel paaril aastakümnel välja antud ratastel on eelneva ja järgneva perioodiga võrreldes märgatavalt väiksem kubatuur, jäädes 400-500 cm3 kanti. 1984. aastal välja antud Eestis arvel olevate rataste keskmine töömaht hüppab ajateljel kohe üle 700 ja tänasesse päeva edasi liikudes on see kogu aeg pigem tõusnud ning alla 600 pole ühegi aasta ratastel. Eesti tsiklipargi keskmine töömaht on 777 cm3.

Kuigi uuema aja rattad on sama kubatuuri kohta märksa võimsamad kui vanemad, liigub keskmise võimsuse graafik keskmise töömahuga enam-vähem samas suunas. Eestis arvel olevate mootorrataste keskmine võimsus on 53 kW.

Mark
Mootorrataste arv
Honda
3799
Yamaha
3616
Suzuki
2994
Kawasaki
2426
BMW
1008

TOP 5 enam levinud mootorrattamarki.

Kõige rohkem leidub Eestis Honda (3799 tk), Yamaha (3616 tk), Suzuki (2994 tk), Kawasaki (2424 tk) ja BMW (1008 tk) mootorrattaid. Harley-Davidson on kohe BMW kannul 1002 sõidukiga. Honda CB 600F ehk Hornet on vaieldamatult kõige levinum mootorrattamudel, mida Eestis võib teedel kohata – selle esindajaid on arvel 360 ehk pea 2% kõigist Eestis liiklevatest tsiklitest. Arvestades seda, kui killustunud on mootorrataste mudelite kategoriseerimine (enamasti eristab lisaks mudelitüübile veel rattaid nimes ka mootorimaht), on see muljetavaldav arv.

Lisaks bensiinimootoriga kaherattalistele liigub Eestis ringi ka 4 elektrimootori ning 2 hübriidajamiga mootorratast, viimased on küll tegelikult Piaggio kolmerattalised suured rollerid. Külghaagisega mootorrattaid on registris 737, lisaks veel 12 suurema kui 49cm3 mootoriga motorollerit, millele samuti külgkorv paigaldatud on.

Lühidalt kokku võttes võib tõdeda, et kuigi Eestis väga palju uusi mootorrattaid ei osteta, on meie motopark pigem uuemapoolne, enamus rattaid on pärit sellest sajandist. Kõige levinum mootorratas on Honda Hornet, keskmine väljalaskeaasta 1999, töömaht 777 cm3 ja võimsus 53 kW.

Instagram

Instagram – see visuaalne sotsiaalmeediaplatvorm – on vaevalt 5 aastat vana, aga juba on seal üle 40 miljardi pildi. Seda on päris palju, muide. Kui nüüd tahta nende 40 miljardi pildi või 400 miljoni kasutaja seast huvitavat sisu otsima hakata, siis võib esmalt üsna nõutuks võtta – kust alustada?

Siin on minu lemmikud – Instagramikontod, mida soovitan ka kõigil teistel jälgida.

Kaupo Kalda (@kaups) on OKIA digitaalagentuuri asutaja ja strateeg, lisaks väga hea fotograaf ning droonientusiast. Ilusad fotod nii Eestist kui ka kaugemalt, maapinna lähedalt ja ka palju kõrgemalt.
Aljona Eesmaa (@aljonaeesmaa) on blogija, PR-professionaal, stilist, moeinimene ja minu kursusekaaslane Tartu Ülikoolis. Tema Instagramikonto avab ukse ilu- ja moemaailma telgitagustesse ning pildid on alati hea kompositsiooni ja emotsiooniga.
Riley Harper (@lifeof-riley) on Hollywoodi kaskadöör ning väga värvika elu elaja. Elab Californias, aga töö tõttu reisib üle kogu maailma, seetõttu on ka palju eksootilis ja põnevaid fotosid huvitavatest kohtadest. Lisaks veel palju stiilseid motofotosid.
Viimaseks soovituseks on minu enda Instagrami konto (@1mihkel). Sellelt kontolt võid leida fotosid, mis minu arvates jagamist väärivad: põnevad mootorrattad, ilusad/omapärased vaated, erilised olukorrad.

NB! Selle blogi parempoolsest menüüst leiad nüüdsest alati minu kõige uuemad Instagrami pildid >>>

Lõbusõidutank DTV Shredder

See artikkel ilmus esmakordselt 10/2015 Tehnikamaailmas.

Liikumislahenduste vallas on praegusel ajal innovatsioon väga kuum teema. Üks võimalus uut tüüpi masinat luua on liita mitme eri tüüpi sõidukite head omadused – rula, tanki ja ATV hübriid DTV Shredder oskab nii lõbutseda kui ka tööd teha.

DTV (mis on lühend sõnadest Dual Tracked Vehicle ehk kahe veoroomikuga sõiduk) Shredder on küll eriskummaline ja ainulaadse ülesehitusega liikur, ent juba peale vaadates saavad kõik aru, mida see justkui steroide tarbiv Segway suurem vend endast kujutab ja kuidas sellega sõita. Kõige lihtsam selgitus: mootor veab kahte kummiroomikut, juht seisab masina peal ja hoiab juhtrauast kinni. Gaasi andmine käib lenkstangil oleva hoova ette lükkamise abil, just nagu mootorsaanidelgi.

Uudset sõidukit hakati arendama 2009. aastal kui asutati Kanada ettevõte BPG Werks. 5 aastat hiljem saadi valmis tootmisküps liikur – äärmiselt hästi roniv DTV Shredder. Masinat viib edasi neljataktiline 196 cm3 bensiinimootor, mis asub roomikute vahel juhi jalgade all. Veojõud kantakse kummiroomikutele kummalegi oma variaatori abil. Selline süsteem suudab DTV Shredderit edasi viia kiirusega kuni 45 km/h, säärasele masinale on see rohkem kui küll – enamik inimesi ei julge rulataolisel platvormil isegi ligilähedaselt nii kiiresti sõita. Juhtraua sisemuses asuv 3,8-liitrine kütusepaak võimaldab sõita kuni tund aega.

Otse edasi sõidab masin stabiilselt ja – kui piisavalt gaasi anda – ehmatavalt kiiresti. Koha pealt ära minek toimub väikse jõnksuga, see vajab veidi harjumist ja tasakaalu hoidmist. Shredderi suunamine toimub rulalaadse kallutatava platvormi abil – juht saab keharaskusega masina trajektoori muuta. Kõrvalt vaadates näib see esmalt üsna ekstreemne, sest keha peab märkimisväärselt kaugele külje peale välja kallutama, ent juba esimestel sõiduminutitel saab see tegevus selgeks ning ise proovides ei tundugi nii karm olevat. Keha kallutamisel põhinev manööverdamine on mõnus füüsiline tegevus, niisiis saab lisaks sõiduelamusele Shredderiga ka keha võib-olla trimmi – sellises trennis võib lustiga mitu korda päevas käia. Arvestama peab sellega, et suuna muutmiseks on vaja omajagu kiirust, teosammul liikudes tahab DTV Shredder ainult otse edasi minna. Samas on BMG Werksil tootearenduses praegu ka koha peal ümber pööramise süsteem.

Shredder saab suurepäraselt hakkama igasugusel maastikul ja tingimustes, olgu selleks sügav lumi, porine metsatee või kõrbkuiv liivaluide. Liikudes tõusudel-laskumistel, tuleb kindlasti arvestada kehaasendiga: laskumisel viia raskus pisut rohkem taha, tõusul pisut rohkem ette. Kallakutel tuleb hoida rulataolist platvormi kindlasti võimalikult stabiilselt otse, sest igasugune kallutamine vähendab veojõudu ühel kummiroomikul ja muudab seetõttu ka masina suunda – viltusel maapinnal võib see aga ümber kukkumisega lõppeda. Kui juht peakski Shredderi pealt ootamatult lahkuma, jääb masin kohe seisma ega kappa kütuse lõppemiseni metsikult edasi.

Kuigi peale vaadates tundub DTV Shredder pigem lõbusõiduk olevat, suudab see endaga kaasa vedada kuni 400 kg lisakoormat, pakkudes ka suurt praktilist väärtust. Summuti kohale saab kinnitada haakekonksu, võimaldades Shredderil näiteks ATV järelkäru vedada. Masina eelis klassikalise ATV ees seisneb selle suhtelises kerguses ning kummiroomikutes, mis kogu raskuse ühtlaselt pinnasele jaotab. Tänu sellele on Shredderiga võimalik ilma sisse vajumata sõita paksus lumes või pehmes rabas, ATVga jääks neil pinnastel kiiresti hätta. Suletud karburaator võimaldab läbida kuni 25 cm sügavust veetakistust.

Lisavarustusena pakub maaletooja  DTV Shredder Baltic OÜ muu hulgas mootori tuuningukomplekti, mis tõstab võimsuse 13 hobujõult 20 peale ning annab lõppkiiruseks kuni 60 km/h. Veel pakutakse klientidele Eestis välja töötatud koha peal ringi keeramise süsteemi, mis töötab ühe roomiku kinnipidurdamise põhimõttel.

Rula, tanki ja ATV häid omadusi siduv DTV Shredder on liikur, mille sarnast varem nähtud pole. Uued asjad vajavad harjumist ja ilmselt see masin ATVd ega rula populaarsuselt ületama ei hakka, küll aga võib kindel olla, et leidub inimesi, kelle jaoks just Shredderi pakutavad ainulaadsed omadused kõige sobilikumad on ja näeme nii mõndagi põnevat roomik-rula Maarjamaal ringi liikumas.

Head blogid

Minu arvates on head blogid informatiivsed, illustratiivne ja hästi kirjutatud – nii on teksti mõnus lugeda ning ma saan seda tehes ka targemaks. Aljärgnevalt toon välja kuus blogi, millega ma üritan end kursis hoida. Ja soovitan seda teha ka kõigil oma lugejatel.

1. Pungas.ee

Taivo Pungas kirjutab andmeteadusest ja enesearengust, iga tema postitus annab huvitavaid ja asjalikke teadmisi. Postituste hulgast leiab motivatsiooni ja produktiivsuse tõstmise nippe, üleskutseid oma elu “häkkida” ja näiteks enne valimis ka selge ülevaate, millistele valijatele erakonnnad raha lubavad (koos kalkulaatori tehnilise lahenduse selgitusega).

2. Andmeteadus.ee

Kristjan Eljandi juhitav Andmeteadus OÜ on võtnud eesmärgiks andmeteadust Eestis populariseerida. Blogi räägib andmeteadusest ja selle kasutamisvõimalustest.

3. Purde.net

Pipedrive turundusjuht Andrus Purde kirjutab (inglise keeles) lihtsalt ja loogiliselt turundusest ja kuidas asju paremini teha. Lisaks leidub (eestikeelseid) reisikirju. Turundusteemalised postitused on ladusalt ning asjalik-humoorikalt kirjutatud ja baseeruvad tema enda kogemusel – see teeb need lood veel paeluvamaks (kuidas Eesti edukas startup on vinge meeskonnaga turundust (väga hästi) teeb). Andrus Purde blogi on minu igale turundajale kohustuslik lugemine.

4. Hedonist.ee

Iga päev uus postitus hea Eesti toote/ürituse/inimese kohta. Tore on näha, et Eestis nii palju põnevat ja unikaalset on. Kohustuslik lugemine igale estofiilile. Kas sa teadsid, et Tallinnas on taimetoidukohvik GreenBakery või, et Reketil on uus album väljas?

5. Seth Godin

Lühiksed asjalikud postitused ettevõtja-turundaja Seth Godini sulest. Olulised teemad ja head analoogiad panevad tihti mõtlema ning muudavad vaadete perspektiivi.

6. Jalopnik.com

Sisuliselt on tegu küll auto-moto-tehnoloogiauudiste portaaliga, aga tehniliselt on see siiski erinevate blogide kogum ja kõik nad paiknevad samal Kinja platvormil. Hea koht auto-moto ja muu tehnikainfo ja arvamuste saamiseks.

Eesti elektrimopeed EXO Neutrino

 See artikkel ilmus esmakordselt 9/2015 Tehnikamaailmas.

Exo Neutrino on Eestis arendatud ja ehitatud elektriline kaheratas. Tehnikamaailm tegi särtsaka masinaga lähemalt tutvust.

1990. aastal asutatud Favor AS on suurim õhukese lehtmetalli töötlemisele spetsialiseerunud ettevõte Eestis, mis töötleb 25 000 tonni terast aastas. Lisaks sellele on Favori spetsialistid välja töötanud ka väga unikaalse elektrimopeedi Exo Neutrino.

Need elektrilised kaherattalised said alguse 2010. aastal kui Favor AS meeskond otsustas oma kompetentsi tõstmiseks lisaks lehtmetalli töötlemisele ka uus innovatiivne lõpp-produkt valmis teha. Elektrimopeed sai valitud just seetõttu, et vajadus näis turul olemas olevat, ent nõudlusele vastavat toodet polnud. Esmane prototüüp oli praegusest Neutrinost märksa väiksem, tootearenduses jõuti eelmisel aastal praeguste mõõtmete ja mudeli juurde. Arendus käib aga edasi ning toode täieneb pidevalt.

Putukas? Droon? Ei, lihtsalt väga futuristliku välimusega esitule korpus.

See kaherattaline näeb kuju poolest täitsa mootorratta moodi välja, aga on mõõtmetelt märgatavalt väiksem – kui Tehnikamaailma eelmises numbris esinenud BMW S1000XR oli pea 2,2 meetri pikk ja kaalus üle 200 kg, siis Neutrino on üle poole meetri lühem ning kolm korda kergem… Visuaalselt on tegu väga modernse ja tehnilise disainiga – palju on korrapäraseid kujundeid, (täis)nurki, kinnituspoldid on kõikjal varjamatult nähtaval. Justkui oleks suurele ristkülikule iste, lenks ja kaks ratast külge poogitud. Esituli meenutab robotputuka pead. Tulemus on põnev, ainulaadne.

Raam on lausa uskumatult kitsas. Sõitmist see õnneks ei sega.

Lai lenks ja enduurolik isteasend jätavad mulje, et istud keskmise suurusega mootorratta seljas. Tema suurus (või pigem siiski väiksus) tuleb esile kõrvalt vaadates – täismõõdus mees istub justkui Mini mopeedi peal. Aga see pole muidugi halb – tegu ei olegi mootorrattaga, vaid võimalikult minimaalsete mõõtmetega linnakulguriga. Elektrimopeedi raam on uskumatult kitsas ja kui mootorrattal saab põlved vastu paaki toetada, siis Exo Neutrino on selle koha pealt veel eriti kitsas ning jalad saab peaaegu teineteise vastu toetada. Vähemalt selline tunne on.

Elektrimopeedil istudes on tänu laiale lenkstangile palju suurema kaherattalise tunne.

Vaatame veidi tehnilist poolt. Exo Neutrinot viib edasi tagatelje ees asuv 2 kW nominaalvõimsusega harjadeta alalisvoolumootor. Elektrimopeedi keskel asuv ristkülikukujuline osa koosneb liitiumraudfosfaatakudest, mis said valitud oma mõistliku hinna ja lollikindluse poolest ning inverterist. Akupaki mahutavuseks saab klient valida 30 Ah või 42 Ah. Sarnaselt elektriautodele saab tagapiduriga hoogu maha võttes energiat regenereerida  Tippkiirus on piiratud mopeedile kohaselt 45 km/h, kuid tehniliselt on ratas võimeline ka kuni 60 km/h sõitma. Akupakist jätkub vähemalt 40 kilomeetri läbimiseks, säästliku sõidu puhul ka rohkemaks – igal juhul on see linnas elavale ja töötavale inimesele piisavalt palju, et oma igapäevased tööle-koju-toidupoodi-sõidud tehtud saaks.

Sõit Exo Neutrinoga erineb tavalise kaherattalisega liikumisest eelkõige hääle poolest. Istud peale, keerad pealüliti sisse ja kõik, mis sa kuuled, on vaikus. Sõites teeb Neutrino üsna tasast surisevat häält, foori taga seisma jäädes kostub aga jälle mõnus vaikus. Gaasi (või elektrit?) andes hakkab elektrimopeed vilkalt tavaliiklusest tempokamalt liikuma – sarnaselt teistele elektrisõidukitele on maksimaalne pöördemoment kohe esimesest mootoripöördest alates saadaval. Tänu oma kergusele,  madalale raskuskeskmele ja elektrimootori headele tööomadustele on linnaliikluses lausa lust sõita, selle väiksuse tõttu saab ka kõige kitsamast vahest läbi pugeda, vajadusel ka minimootorrattast inimjõul tirida-tõsta. Kui on vaja pikemalt stabiilsel kiirusel kulgeda, saab lenkstangil aktiveerida püsivõimsuse hoidja. Kütusepaagi kohal on sellel masinal panipaik, kuhu saab ära peita ja kaasa vedada laadija ning ruumi jääb ülegi.

Exo Neutrino saab Bluetoothi abil ühendada ka nutirakendusega, mis hetkel on saadaval ainult Android-seadmetele, aga selle aastanumbri sees antakse välja ka iOS-rakendus. Rakenduses saab vaadata teekonnainfot, sealhulgas ka eeldatavat sõiduulatust, energiakasutuse ajalugu ning aku seisukorda, lisaks on võimalik kasutada elektrikuluga arvestavat navigeerimist. Neutrino lenkstangile saab paigaldada mootorratastele sobiva telefonihoidja, et seda teise näidikuploki või naviseadmena kasutada. Kavala lahendusena on esitule korpuse küljes USB-pistik, näiteks nutiseadmete laadimiseks.

Eestis on Exo Neutrinosid liikvel 16 – neist 8 on müüdud ja 8 välja renditud. Neid nutimopeede leiab ka Hispaaniast, kus turistid ja muidu huvilised saavad masinaid lõbusõiduks rentida.

Exo Neutrino sobib ideaalselt uutest tehnoloogiatest ja innovaatilistest lahendustest huvituvale inimesele, kel A-kategooria juhiload puuduvad, ent tahaksid (linnas) nautida kaherattalise motoriseeritud sõiduki mõnusid. Sellisele inimesele pole ka elektrisõidukite ainus miinus – sõiduulatus ja akupaki laadimisaeg (Neutrinol kuni 8 tundi) – probleemiks.

Seal, kus mootorratastel on kütusepaak, on Exo Neutrinol panipaik, kuhu saab näiteks laadija peita.

53

Head uut aastat! Jaanuari algus on igal aastal lubaduste andmise tipphooaeg, kuid ainult 8% inimestest suudab neid hoida (USA statistika, aga ilmselt kehtib ka mujal). Ka minu selle aasta esimene blogipostitus räägib minu uusaastalubadusest.

Minu uue aasta lubadus on: (vähemalt) üks postitus nädalas, kokku (vähemalt) 53 postitust. Kõik kalendrigurmaanid hakkavad nüüd kohe ilmselt kõvahäälselt protestima – 2016. aastas on ju ainult 52 nädalat. Seda ütlevad numbrid nädalate ees, kõige viimane on 52. Kui aga terase pilguga vaadata, siis nende 52 nädala hulka ei ole arvestatud aasta esimest kolme päeva. Seega selles aastas on 52 nädalat pluss veel üks poolik nädal. Ma tean, segane värk. See eesmärk on väljakutse. Challenge. Proovilepanek. Kutse distsiplineeritud sisuloomele.  Ma plaanin selle aasta igas nädalas kindlasti ühe blogipostituse kirjutada. Eelmisel aastal tuli neid kokku 22.

Eelmisel aastal kirjutasin enamasti mootorratastest. See teemavaldkond saab kindlasti esindatud ka uuel aastal. Lisaks plaanin jagada mõtteid turundusest, huvitavast andmeanalüüsist ja muust põnevast, mis minu arvates võiks mu blogi lugejale huvi pakkuda. Tuleb tavapärasemast tehnilisemaid lugusid ning ka keskmisest ilukirjanduslikumaid postitusi. Neile, kellele blogi seni on meeldinud, tuleb ka edaspidi nauditavaid kirjutisi. Samas need, kes mootorratastest nii väga ei huvitu, peaksid ka endale meelepärast lugemist leidma.

Ja veel üks osaeesmärk nende 53 postituse juures – need peavad olema lugejale huvipakkuvad ning kasulikud, uut informatsiooni andvad. Mingeid “käisin eile Beritiga linnas sushit söömas, täna igavlen kodus” tüüpi postitusi lihtsalt eesmärgi täitmiseks siia tulema ei hakka.

Viimasena tahan ma siin postituses jagada veel üht Doris Kareva filosofeerivat luuletust. Ma pole tegelikult üldse luulehuviline, aga jõulude ajal seda kuuldes köitis ta mu tähelepanu ja ei ole siiamaani lahti lasknud.

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?

Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

Kas tõde see on, mida teavad kõik?

Või mida keegi lahti eal ei muugi?

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.