Muudame koos maailma paremaks – personaalne ennetav meditsiin massidesse

Tervishoiusüsteem tegeleb praegu põhiliselt haiguste ravimisega ehk likvideerib tagajärgi. Pikas perspektiivis ei ole see ju hea lahendus. Mul on plaan muuta maailma tervemaks ja ja tõsta üleüldist heaolutaset. Vaata videot postituse lõpus või loe mõtet lähemalt:

Osalen praegu Tartu Ülikooli ideekonkursil “Võime muuta maailma!” mõttega, et tervishoiusüsteem võiks pakkuda personaliseeritud tervise hoidmise ja haiguste ennetamise teenust. (Samas võib seda pakkuda ka eraettevõte, aga massidesse jõudmiseks peaks olema kindlasti riiklik tugi.)

Kujuta ette, et sulle ei anta lihtsalt üldlevinud nõuandeid, vaid spetsiaalselt sinu jaoks kohandatud toitumis- ja treeningsoovitused? Kasutame ära big data võimalusi ning lisaks organiseerime perioodiliselt tervisekontrollid näiteks kord aastas – just nagu auto ülevaatus.

Võib-olla on sul vaja ennast veidi rohkem liigutada? Või hoopis hoog maha võtta? Kas peaksid sööma rohkem porgandit? Või õunu? Või mõlemat? Personaalne, ent laiaulatuslik ja skaleeritav haigusi ennetav meditsiinisüsteem annaks vastused kõigile neile küsimustele, vähendaks ravikulusid ning tõstaks üleüldist heaolutaset.

Teeme selle kasuliku idee teoks! Kui mõte meeldib, hääleta palun selle idee poolt – iga hääl loeb ja aitab mõtte teostamisele lähemale jõuda!

Hääleta palun minu idee poolt siin.

Hääleta palun minu idee poolt siin.

Kus on kõik halvad mootorrattad?

Ma olen Tehnikamaailma, oma blogi ja Wroomer.ee jaoks testinud päris palju uusi mootorrattaid. Iga mootorratta puhul üritan ma välja mõelda, kes on selle sihtgrupp ehk kelle jaoks see ratas ideaalne on (nagu turundajatel kombeks). See on alati väga lihtne olnud. Palju raskem on leida rataste halbu omadusi. Kui keegi ütleb, et see või teine ratas on halb, siis pigem antud mudel lihtsalt ei sobi talle – kellegi teise jaoks on see just täpselt sobiv. Seega kui ma suudan leida igale rattale potentsiaalse omaniku, siis on halbu omadusi äärmiselt raske leida, aga iga ülevaade võiks välja tuua plusside kõrval ka miinused. Sarnane olukord on automaailmas, tulemuseks on see, et kurdetakse ainult kahe topsihoidja üle või et nutitelefoni pole võimalik täpselt käigukangi kõrvale panna.

Endal hakkab ka juba piinlik kui ma lugu loo haaval kirjeldan järjekordset prooviratast kui ideaalset kaherattalist X tüüpi inimesele. Kuskil peab olema ju halb mootorratas ka, mis kellelegi kõige sobivam ei ole ja tõesti ebaõnnestunud on!?

Viimati sõitsin Kawasaki Vulcan S’iga. See on selline üleni must madal kruiser, esmapilgul tundus tavaline rahulikult-kulgeja. Esimesel paarisajal meetril läks mul tuluke peas põlema – ahhaa, sellel on selgelt liiga vähe jõudu, madalatel pööretel ei lähe üldse edasi nagu kruiser peaks edasi minema. Või siiski… Siis proovisin kruiserile ebaharilikult kõrgeid pöördeid rakendada ja Kawasaki tšakrad avanesid. Selle ratta R2-mootor on pea sama, mis sportrattal Ninja 650 – tsikkel hakkab alles 4-5 tuhande pöörde pealt elama ja piiraja sekkub alles 10 000 pöörde peal minutis. Minu esialgsest pettumusest (ja rõõmust, et leidsin kehva ratta) sai hoopis imestus ja järjekordne äratundmine, et ka Vulcan S on hoopis palju vingem kui teised tavalised kruiserid. (Mu tuttava tuttav ostis just selle ratta ja on väga rahul.)

Aita mind – kui sa tead mõnda (uut) mootorratast, mis on tõeliselt halb, kehva vastupidavuse või muu poolest mitte kellelegi sobiv, siis anna sellest teada siin loo all kommentaarides.

Eesti (mootor-)rattarikkaks

 Kevad on käes, ilmad on ilusad, mootorrattad on jälle liikvel. Kas neid on palju? See on suhteline küsimus – mõne jaoks on juba üks mootorratas palju, teise jaoks ei ole ka üks mootorratas iga elaniku kohta piisav. Kui vaadata asja statistika koha pealt, siis Eestis on võrreldes Skandinaavia ja Lõuna-Euroopa riikidega enam-vähem sama palju sõiduautosid tuhande elaniku kohta…

…aga mootorrattaid tuhande elaniku kohta on märkimisväärselt vähem:

Andmed on pärit erinevatest allikatest ja mõne aasta võrra võivad nihkes olla, aga suures plaanis on tulemus õige. Eestis on tuhande elaniku kohta arvel 15 mootorratast, Rootsis kaks ja Soomes lausa kolm korda rohkem. Itaalia on ilmselt Euroopa tsiklirikkaim riik – seal on mootorrataste tihedus Eestist üle kuue korra suurem, absoluutarvudes on vahe lausa 308-kordne!

Kuna väga paljudel juhtudel sõidab tööpäeval Tallinnas autos ainult üks inimene, siis vähendaks autosõitude asendamine tsiklisõiduga liiklusvoogu (mootorratas on väiksem, kaks mootorratast saab kõrvuti sõita jne). Mootorrataid on palju lihtsam parkida ja sõit pakub ka rohkem positiivset emotsiooni. Kui Soomes ja Rootsis on tsiklite tihedus palju suurem kui Eestis, siis ei saa ka kliima taha see Eesti väike motonumber jääda. Meil on vaja rohkem mootorrattaid, rohkem tsiklijuhte – see mõjuks liiklusele ja loodetavasti ka liikluskultuurile hästi, samuti tõuseks Eesti keskmine õnnelikkuse tase.

Kuidas saada Eestisse rohkem mootrrattaid ja sõitjaid?
Niisama sõrmenipsu peale ilmselt miski ei muutu, pigem tuleb mõelda soodustavatele teguritele. Kui mootorrattaga sõitmine on märgatavalt mugavam, kiirem, soodsam, siis kindlasti tuleb juurde ka uusi mootorrattureid ja kaherattalist eelistatakse rohkem neljarattalisele.

Soodustavateks teguriteks on näiteks:
-Mootorrataste müügil käibemaksu vähendamine (mootorrattad muutuvad selle võrra soodsamaks)
–Mootorrattad võivad sõita bussiradadel
-Mootorrattad võivad ridade vahel sõita (lanesplitting)
-Tasuta parkimine mootorratastele kesklinnas (Tallinnas see juba kehtib!)
-Kvaliteetsete mootorrataste järelturg võiks olla palju suurem ning hinnad võiksid olla mõistlikumad (see on soovmõtlemine, millele otsest konkreetset lahendust ilmselt ei olegi).

Hea uudis on see, et agaramad tsiklistid juba toimetavad selle nimel, et olukorda parandada. Näiteks on algatatud hääletuskampaania Rahvaalgatus.ee lehel, et lubada A-kategooria sõidukid bussiradadele. Kui saame kokku 1000 allkirja, siis peab Riigikogu ettepaneku menetlusse võtma. Kas sina oled juba oma allkirja andnud? Kui ei, siis kindlasti anna – isegi kui see sind väga ei huvita – algatus on hea ja kaotada pole midagi. Kui oled autojuht, siis on võimalus, et saad loodetavasti mootorratturid enda rajalt ära bussirajale – win-win!

Nii et mine anna allkiri moto-bussiradade toetuseks ja kirjuta kommentaaridesse, kuidas saaks veel mootorrattukultuuri Eestis soodustada.

VIDEO: uus KTM 690 Duke

Eelmisel nädalal kirjutasin esimestest kogemustest uue KTM 690 Duke’iga ja lubasin sel nädalal ka videopilti näidata. Heal meelel saan öelda, et pean oma sõna, YouTube’i klipi leiad veidi altpoolt. See on minu esimene videoarvustus, arenguruumi on, aga samas jõudsin tulemuseni, millega võib hetkel enam-vähem rahule jääda. Kes oleks arvanud, et üheliikmelise meeskonna, minimaalse harjutamise ja mõnesajaeurose seikluskaameraga ei saagi sama maalilisi ja läbimõeldud klippe kui Top Geari meeskonna, eelarve ja kogemustega?

Väikesed pisiasjad, mida oleks vaja järgmistes videotes parendada (kui ma neid veel teha otsustan) :
– heli kvaliteet
– pildi kvaliteet
– sisu

Kes videot vaadata ei saa, siis siin on lühikokkuvõte.
KTM müüs eelmisel aastal Eestis kõige rohkem uusi mootorrattaid, seega on tegu väga tuntud brändiga. Samas on KTM tuntud enamasti maastikusõbralike tsiklite poolest ja nende tänavarattad ei ole (veel) nii populaarseks saanud. 690 Duke on tegelikult väikese tühikaalu (148,5 kg) ja viisaka võimsusnäitajaga (54 kW) päris korralik tänavakulgur ja tasuks uue nakedi ostmisel kindlasti kaalumisele võtta.
Tühikäigul kõlab see selgelt ühesilindrilisele omase häälega, enduuromeestele kindlasti meeldib see. Kui pöörded üles võtta, siis on hääl täitsa nauditavalt võimas. Tavaliselt ühesilindrilised mootorid vibreerivad päris palju ja eelmise põlvkonna 690 Duke mootor andis ka selgelt tunda, et on ühesilindriline. See uus mudel on palju sujuvam, KTMi insenerid on palju vaeva näinud ja tulemus on täitsa mõnus, ei värista sind läbi kui ka pikemalt sõidad. Alla 3500 pöörde hakkab mootor siiski tuntavalt raputama, aga see võib olla sisse sõitmata mootori pärast.
Siin on veel paar hea-teada fakti, mis videoklippi ei jõudnud, aga vajaksid välja ütlemist:
– Tänu märgsidurile käitub ratas käike alla vahetades ülimalt sujuvalt, ilma jõnkusdeta, see on väga sobiv ka algajale sõitjale, liiga suure kiiruse pealt käiku alla vahetades ei võta mootor tagaratast kinni.
– Pidurid töötavad täitsa korralikult – nii ees kui ka taga on üks Brembo ketaspidur, ja Boschi ABS ka standardis.
– KTMi istmed on minu jaoks väga mõnusad – tunduvad üsna minimalistlikud olevat, aga samas ei hakka kuskilt ka mitmetunnisel sõitmisel ebamugav. Aga see on minu tagumikutunnetus, mõnel teisel võib teistmoodi tunne tekkida.
– Kuna see Duke on nii kerge ja parajalt võimas, siis on ta väga vilgas ja kurvilisel teel väga mõnus sõiduvahend.
Kuna see on mu esimene säärane video, siis on igasugune tagasiside parendusettepanekutega oodatud siia blogisse või YouTube’i video alla kommentaaridesse või näiteks minu e-mailile.

Uus tuus KTM 690 Duke

 KTM tõi selleks hooajaks turule uue versiooni oma naked-rattast 690 Duke. Kui ma eelmisel aastal vana mudelit proovisin, siis kirjeldasin seda kui kergelt Mad-Maxiliku olemusega ratast. (Toona jätsin mainimata, et asjaolude kokkusattumusena sõitsin siis üsna metsiku tänava-KTMiga 100+ km/h kiirustel Tallinna lähedal, kandes (lisaks kiivrile, tsiklisaabastele ja -kinnastele) vaid tavalist pintsakut ning õhulist salli, mis tuules minema tahtis lennata. Säärane kontrast suurendas minu jaoks veel enam eelmise põlvkonna Duke’i apokalüptilisust.)

Aga vaatame fakte, mulle meeldivad faktid. Üks silinder. 54 kilovatti ja 74 njuutonmeetrit väänet. Tühikaal 148,5 kilogrammi. Varasema ühe tasakaalustusvõlli asemel on neid nüüd kaks. Kas hakkab juba pulss põnevusest tõusma?

Eesti keskmine mootorratta võimsus on 53 kW – KTM 690 Duke on ainult napilt võimsam. Seevastu tühikaal on tal kindlasti oluliselt väiksem kui enamusel tänavaratastel. Uus 690 Duke on nagu kaherattaline Mazda MX5 analoog:  mõistliku suurusega mootor + ülikerge kaal = läbinisti sportlik hing ja palju sõidulusti.

KTMi välimus on ka täitsa viisakas (kuigi see on ilmselt maitse asi). Värvilise TFT-ekraaniga näidikuplokk annab igal hetkel hea ülevaate, ühel kargel proovisõiduhommikul oli üle ekraani näiteks suur libdedusehoiatuse ikoon…. Mõistlikult sõites jõudsin siiski edukalt sihtkohta.

Vahemärkusena pean tõdema, et mulle meeldivad KTMi erinevad Duke’i mudelid. Eelmisel aastal sõitsin ka veidi väiksema 390 Duke’iga – see oli veel kergem kui 690 – ja see “Ready to race” suhtumine, kus suurima sõidunaudingu saamiseks ei võeta kasutusele mõttetult võimsat mootorit, vaid tehakse võimalikult väiksekaaluline ratas, mulle väga imponeerib. Selle põhimõttega rattad ei ole ka (liiga) tapvalt võimsad, pigem saabki sõidust rõõmu tunda, mitte tuimalt kahesajani kütta, et siis laugest kurvist teelt välja sõita. Duke on lahe.

Aga tagasi tsikli enda juurde. Ilmselt ei huvita see mitte ühtegi mootorratturit, aga tänu sisse- ja väljalaskesüsteemide optimeerimisele täidab 690 Duke nüüd Euro4 emissioonistandardi nõuded.

Lisatasuna saab edasimüüja koha peal paigaldada ka “Track pack” paketi, mis laseb valida kolme erineva sõidurežiimi (Sport, Street, Rain) vahel. Sõidurežiimid mõjutavad  sõidu äkilisust ning veojõukontrolli tundlikkust. Paketi osaks olev veojõukontroll ohjeldab liigset tagaratta libisemist kiirendamisel.

See kaval paagikuju suunab tuult ja kerget vihmakestki edukalt jalgadest eemale.

KTM 690 Duke sobib minu arvates hästi nii kogenud kui ka algajale sõitjale. Tänu märgsidurile käitub ratas käike alla vahetades ülimalt sujuvalt, ilma jõnksudeta, ja liiga suure kiiruse pealt käiku alla vahetades ei võta mootor tagaratast kinni. Selle tsikliga manööverdamine on äärmiselt vaevatu ja masin allub juhi käsklustele konkreetselt ja kuulekalt.

Uus KTM 690 Duke maksab 8490 eurot. Kes tahab veidi sportlikumat versiooni, siis on olemas ka R-versioon. Järgmisel nädalal kirjutan siin blogis veel sellest samast tsiklist, näha saab ka videot. Kui tahad saada e-kirja, kui uus postitus ilmub, täida ära see ankeet siin postituse all ↓.

2015. aasta KTM 690 Duke

See artikkel ilmus esmakordselt 7/2015 Tehnikamaailmas. Järgmisel kahel nädalal kirjutan põhjalikult uuest 690 Duke mudelist. Kui hästi läheb, saab isegi videopilti näha.

Juba aastast 2012 tootmises olev KTM 690 Duke on huvitav ja mitte väga levinud mudel, mistõttu väärib see kindlasti Tehnikamaailma veergudel kajastamist.

690 Duke on 690 cm3 vedelikjahutusega ühesilindrilise mootoriga naked-ratas. Rõhutada tuleb just seda, et tegu on naked-rattaga, mitte maastikutaustaga enduro-sugemetega supermoto mootorrattaga (selleks mudeliks on KTMi valikus sama 690 SMC R). Ainult ühe silindriga gondlivaba tänavasõiduratas on üsna haruldane nähtus, mis teeb ka antud mudeli erilisemaks.

690 Duke on visuaalselt üsna agressiivne ja praktiline – midagi üleliigset pole külge pandud, kõike on täpselt nii palju nagu vaja ja nii vähe kui võimalik. Kerepaneele praktiliselt ei ole, paagikülgedel on kujustatud süvendid jalgade jaoks, mis samas aitavad ka tuult põlvedelt eemale juhtida.

Ratta selga istudes on tunda tema kõrgust – 186 cm pikkusel mehel ulatuvad sadulas istudes mõlemad jalad sirgelt maha, lühematel inimestel võib sellega raskusi tekkida. Istmel oleva suure jõnksu tõttu on juhil valida ainult täpselt üks vägagi enduurolik isteasend. KTMi käivitades selgub, missuguse sõiduriistaga siin tegu on – 690 Duke’i hääl on brutaalne, ilustamata, väljalaskest kostub masinlikku lõrinat. See on selline hääl, mis ei ole just kõige nauditavam, aga samas väljendab ehedalt mootori suutlikkust. Mootori vibratsioon on sõidu ajal tunda kogu pööretevahemikus – rida-4 mootoriga sõitvatele kodanikele on see kindlasti harjumatu kogemus, ent jällegi annab see sõites edasi tunnet, et midagi võimsat on jalge vahel.

KTM 690 Duke on mootorratta-analoog ringraja-BMWle, millega Audrus sõita saab. Sarnasusi on mitmeid: kummalgi pole küljes üleliigseid juppe, mõlema hääl on kaunikõlaliseks disainimata ja võimalikult vähe piiratud, turvapuur (mis sest, et KTMil see ainult ümber mootori on), vibratsioon,  vahetu mootori ja tee tunnetus. Mõlemad sellised parajalt toored, võimsad, mehised. Ja mõlema eesmärk on sama – pakkuda võimalikult palju sõidumõnu tempokast liikumisest.

690 Duke tühikaal on ainult 149,5 kg ja sellist (väga) kerget naked-ratast viib 50 kW mootor suurepäraselt edasi. Üks silinder pakub piisavalt pöördemomenti juba madalatel pööretel ja korralikult gaasi andes Duke lausa rebib sind tee peal edasi. Kiire mineku tasakaalustamiseks on sellel KTMil ka tugeva peatamisvõimega pidurid – eriti hea mulje jättis tagapidur, mis tihtilugu mootorratastel väga võimekas ei ole. Linnas on sellise rattaga lausa lust sõita, maanteele ei ole selle mootorrattaga väga pikaks sõiduks asja.

KTM 690 Duke on särtsaka välimusega kerge mehine ühesilindriline naked-ratas. See teeb mehist häält ja vibreerib, aga sellegipoolest pakub palju ehedat sõidurõõmu. Selline kergelt Mad-Maxiliku olemusega ratas.

Maailma parim seljakott

Ma olen juba üle aasta otsinud endale uut seljakotti. Sellist, mis oleks praktiline, toetaks selga, ent samas ei näeks välja nagu algklassi juntsude kirjud kandilised kandamid. Ma tahtsin seljakotti, mille võiks vabalt pintsaku peale visata. Või siis mootorrattaga sõitma minna. Ma otsisin lahedat seljakotti.

Minu otsing on kestnud juba aasta aega, paraku leidsin poodidest ainult kas koolikotte või matkakotte. Üleni must koolikoti laadne seljakott oleks enam-vähem tähelepandamatu ja lõpuks plaanisingi sellise kompromissi teha. Aga! The North Face on mu soovid vist telepaatiliselt kinni püüdnud ja nendest ühe koti disaininud, mis nüüd nende uue kollektsiooni kaudu minuni jõudis. Veidi üle pingutatult võiks öelda isegi, et leidsin koti, millest olin unistanud – mu abikaasa ei jõua küll enam seda kotikiidulaulu ära kuulata, aga mõistab, et nüüdsest pole meie peres enam ühist seljakotti, vaid on tema kott ja minu kott. Ja usun, et see kott on ka ideaalne lahendus teistele kontorimeestele, mootorratturitele ja lihtsalt meestele. (Naistele pigem mitte, tundub olevat rohkem selline mehelik kott.)

The North Face Base Camp Kaban

Ülipraktiline, ülistiilne. Base Camp Kaban on moodsa disainiga ranits. See ei ole isegi teiste seljakottide moodi. Umbes nagu seljakottide iPhone (kui iPhone esmalt turule tuli). See on sale ja sihvakas (kõlab ju päris hästi?) – tundub, et sinna ei mahu palju asju, aga tegelikult mahub sinna 23,5 liitrit tavaari (minu eelmine kott oli 26 liitrit ja enamuse ajast pooltühi). Mattmust monokroomne stealth-välimus on mõnusalt minimalistlik ja tähelepandamatu, ent samas ka edev. Eriti kõigi teiste kirjude kottide kõrval.

Siin on asjad, milles see kott peale ülilaheda välimuse hea on.

Veekindlus. The North Face Base Camp Kaban on veekindel. Isegi mootorrattaga sõites ei pea muretsema ilmaolude pärast ja et kas su sülearvuti saab veekahjustuse või mitte. Ei saa, ära muretse.

Toetatud ja hingav selg + rihmad. Minu jaoks üks olulisi kriteeriume oli see, et seljakotil oleks polsterdusega seljaosa, et näiteks poes käies mahlapudel mulle selgroogu ei tungiks. Lisaks sellele on seljaosas õhukanalid, et suvel selg higistama ei hakkaks. Õlarihmad on samal põhjusel perforeeritud.

Rinnarihm. See on eriti just mootorratturitele oluline punkt. Kui seljakotil on puusavöö (koti saab ümber puusade kinni panna), siis selle asja juures on oht, et puusavöö klambriga tekitad sa tsikli paagile kriimud. Kabanil ei ole puusavööd, vaid rinnarihm – soovi korral saab koti stabiilsemalt keha ümber kinnitada, ilma et peaks kaherattalise heaolu pärast muretsema.

See seisab ise püsti. Mida teeb enamus seljakotte kui nad maha panna? Nad vajuvad ümber. Selle tõttu võivad sealt asjad välja veereda või kui sa oled õues näiteks mootorratast pildistamas, siis saab kott ka tolmuseks/poriseks/märgjaks. Base Camp Kabanil on alumine osa spetsiaalselt ehitatud kotti püsti hoidma, isegi kui seal on arvuti jms sees. Väga hästi läbi mõeldud kott.

Mahutavus. Välimus on petlik – oma saleda loomuse tõttu tundub, et sinna ei mahu palju asju. See väike kõhklus oli ka mul, aga tegelikult mahutab kott väga palju. Arvuti, peegelkaamera, laadijad, A4 märkmik, kampsun, kaks pooleliitrist pudelit välistaskutes, fotoka statiiv koti välisküljel olevate aasade külge – ja kotis on ikka veel palju ruumi. Linnadžunglis toimetamiseks rohkem kui piisavalt ruumi.

Taskud. Lai välistasku koti välimisel küljel, väike tasku peal, suur põhitasku, kus on eraldi sülearvutilahter ning lisaks veel kaks väiksemat taskus ülemise luugi küljes. Nii suured kui ka väikesed asjad leiavad oma koha, saad oma asjad viisakalt ära organiseerida.

Juurdepääs arvutile. Arvutisahtli juurde pääseb ülevalt põhiavausest, aga külje peal on ka eraldi lukk, et saaksid arvuti kiirelt sisse panna või välja võtta.

Helkurid ja jalgrattatule kinnituskoht. Pimedas ringi liikumisel teevad igas küljes asuvad helkurid elu turvalisemaks, jalgrattaga sõites (või ka niisama ringi liikudes) on võimalik taha alla äärde kinnitada jalgrattatuli, selle jaoks on spetskoht olemas.

Vile. Ma ei tea, miks see hea on, aga põnev väike detail – parempoolse rihma küljes on vile.

Ma käisin varem Ülemiste City moodsas klaaskontoris portfelliga, milles vedasin igapäevaselt sülearvutit ja muud vajaminevat. Nüüd käin iga päev seljakotiga (küsi mu töökaaslastelt kui ei usu). Jah, isegi pintsaku peale panen julgelt Base Camp Kaban seljakoti. Mootorrattaga sõidan ka selle kotiga. Toidupoes käin ka. Ja lapsega ujumistrennis käin ikka selle samaga (kotis leiavad muretult koha kaks rätikut, plätud, ujumisriided, pesemisasjad, veepudel ja tervislik snäkk). Kaubamajas ja mänguväljakul on mul ka see kott seljas.

Kui sa oled varem ostnud ainult 30-euroseid seljakotte, siis võib The North Face Base Camp Kabani hind (~99 eurot) veidi kallis tunduda, aga kott näeb hea välja, materjalid on kvaliteetsed ja see investeering tasub end ära. Ma olen oma valikuga väga rahul ja loodan, et see postitus aitab ka teistel ideaalse seljakoti ihalejatel õige tee valida. Soovitan vähemalt poes käia kotti vaatamas (mina ostsin enda oma Ülemiste Sportlandist).

NB! Kiirmoepoodides (Zara, H&M jne) müüakse ka seljakotte, mis näevad välja moodsamad kui tavalised koolikotid, AGA nad ei toeta su selga ja on õhukesest materjalist, ei ole veekindlad ja kindlasti mitte nii lahedad kui see Base Camp Kaban.

Raamatuarvustus: Rikkaks saamise õpik

Täna arvustan Jaak Roosaare raamatut “Rikkaks saamise õpik”. Lühidalt: väga lihtne, hea ja asjalik raamat. Kui sa veel lugenud ei ole, osta või laenuta ja hakka kohe lugema.

Kui sellest lühikokkuvõttest ei piisanud, siis palun, siin on veidi pikem ülevaade. Alates raamatu välja tulemisest 2013. aastal olen tahtnud seda lugeda, kuid kunagi ei leidnud sobivat võimalust. Kui eelmise aasta lõpus sai selle tasuta e-poest alla laadida, kasutasin kiirelt võimaluse ära ja hakkasin nutiseadmete abil raamatut lugema. Kuna raamatut oli juba varem igal pool kiidetud, siis olid ka minu ootused kõrgel… ja ma ei pidanud pettuma.

Rikkaks saamise õpik kirjutab väga lihtsalt õigetest asjadest ja toob ka muidu teada faktid üheks kompaktseks tervikuks kokku, kus kõik teadmised üksteist täiendavad ja tekib tõeline sünergia. Ja ma kordan veel, kogu tekst on selgelt ja lihtsalt kirja pandud, tegu ei ole Matemaatilise analüüsi õpiku sarnase teosega. Robert T. Kiyosaki “Rikas isa, vaene isa” räägib samadel teemadel, aga palju keerulisemalt ja seal on palju üleliigset juttu, mis sulle midagi juurde ei anna. (soovitus: vii oma rikka-vaese isa sarja raamatud oma riiulilt Taaskasutuskeskusesse, et teha ruumi “Rikkaks saamise õpikule”.) (Ja miks on Kiyosakil vähemalt 11 raamatut sarnasel teemal? Ilmselt raha teenimiseks. Jaak Roosaare räägib kogu teema ühes raamatus arusaadavalt ära.)

Ülesehituse kirjeldus raamatu kodulehelt:

“Rikkaks Saamise Õpik” on jagatud kolmeks osaks:
Esimeses osas räägime lahti, mis üldse rikkus on, kuidas seda mõõta, kuidas rahalisi eesmärke seada ja kuidas oma progressi jälgida. Selle tulemuseks peaks olema täpne teadmine, kus Sa rahalises mõttes hetkel oled ja kuhu välja tahad jõuda.

Teises osas räägime rikkaks saamise mudeli kõige tähtsamast tegurist ehk säästmisest. Kui pole sääste, pole ka võimalik rikkaks saada, nii lihtne see ongi! Ühtlasi vaatame üle kuidas võlgadest lahti saada ja kuidas vajadusel sissetulekuid suurendada. Samuti saad ideid, kuidas saada edukaks ettevõtjaks. Minu eesmärk on, et selle osa lõpuks otsustad Sa liituda 50% klubiga ja oma (ning ka oma järeltulijate!) elu igaveseks muuta.

Kolmandas osas räägime lõpuks investeerimisest ja sellest, kuidas luua endale passiivset sissetulekut ja rahalist vabadust. Vaatame põhjalikumalt dividendiaktsiaid, laenude andmist ja üürikinnisvara, põgusalt ka väärismetalle, metsa ja põllumaad. Selle osa eesmärk on anda Sulle konkreetsed tööriistad oma rahaliste eesmärkide saavutamisel.  Õpid kasutama Bondora ja Omaraha teenuseid ning Airbnb abil oma korterit välja üürima. Lisaks teooriale olen siia kogunud palju näiteid tegelike tehingute kohta. Analüüsime mitmeid aktsia ja laenutehinguid ning vaatame põhjalikult läbi kümme reaalselt toimunud kinnisvaratehingut. Targad õpivad teiste vigadest ja nii on Sinul hea võimalus veidi kooliraha kokku hoida!

Esimene peatükk selgitab, et rikkus pole konkreetne summa pangakontol – 100 000 eurot pangakontol võib tunduda palju, aga kui su kulud igas kuus on 50 000 eurot, siis kahe kuu pärast on sul pangakonto tühi… Rikkus on siin raamatus väga hästi ära defineeritud kui aeg, kui kaua sa saad rahaliselt ära elada ilma töötamata. Väga mõistlik ja loogiline selgitus.

Säästmise osas on ühe lihtsa ülesandena välja toodud üleskutse üle vaatama oma pere eelmise aasta kulud ja tulud. Aasta algus oli selleks väga sobiv hetk ja ma tõmbasin enda pere kõigi pangakontode tulud-kulud ühte Exceli tabelisse, lahterdasin ja grupeerisin ning lõpuks sain väga hea ülevaate, kui palju me aastas teenisime ning kuhu raha kulus. Selline aasta perspektiivis ülevaade toob väga hästi esile, kuidas väikesed, aga tihti esinevad kulud pikas perspektiivis päris palju raha nõuavad. Ja paneb mõtlema ka sellele, et kui iga nädal veidi vähem kulutada (mis on täiesti tehtav), siis aasta vältel saab säästa märkimisväärse summa.

Kolmas peatükk teeb investeerimise erinevad võimalused puust ja punaseks. Aktsiad, ühisrahastus, kinnisvara jne. Seda lugedes saad aru, kuidas need tegelikult käivad ja suunavad sind investeerima. Näiteks veebruaris raamatut lugedes tegin ma oma esimese investeeringu Bondora ühisrahastusplatvormi ja sel nädalal ostsin oma esimesed aktsiad. Tunne on hea.

Nii et võta kätte ja loe “Rikkaks saamise õpikut”. Targad mõtted on hästi kirja pandud ja suunavad sind finantsvabaduse poole liikuma.

Kolmesajaste uus tulemine – KTM RC 390 Duke

Omal ajal olid kolmesajaviiekümnesed Jawad kõige vingemad mootorrattad ühel kuuendikul maakerast. Nendega sõideti politsei eest ära, viidi tüdrukuid tantsupidudele ja see oli kõik, mida üks noor seiklust otsiv mees endale saada soovis. Siis ajad muutusid. Algajatele hakati soovitama juba 600-kuubikulisi mootorrattaid, kuigi paljud hüppasid kohe “tonniste” selga. Ja paljud neist sõitsid esimese kuuga (või pigem nädalaga) teelt välja, paremal juhul haiglasse, halvemal juhul…

600 kuupsentimeetrit tundub hetkel olevat mitteametlik mootori suurus, millest alates mootorratas aktsepteeritav on. Kui aga sõiduautodel ei näita kubatuur enam ammu selle võimsuspotentsiaali (1-liitrised mootorid autodel on täitsa normaalsed, osad AMG-Mercedesed kasutavad kaheliitriseid mootoreid jne), siis miks peaks mootorratast tema kubatuuri järgi hindama?

Õnneks on kolmesajaste valik järjest suurenemas, sel aastal jõuavad Eestisse näiteks BMW G310 R ja Yamaha MT-03, juba varem olid müügil Kawasaki Z300 ja KTMi nakedratas 390 Duke ja sportlikum RC 390 Duke. Kui eelviimasest olen ma juba siin kirjutanud, siis nimekirjas viimase kaherattalisega sõitsin ma ka juba eelmisel aastal, aga ei jõudnud sellest kirjutamiseni.

Niisiis, KTM RC 390 Duke. Harjumuspärasest vähem massiivse mootorratta suurimaks võluks on tema kaal. Või pigem selle olematus. KTM RC 390 Duke tühikaal on 147 kg. Selle jaksab peaaegu sülle võtta. Tänavamootorrataste seas on see kerge kui udusulg. Ja tänu sellele on see vilgas ja väga entusiastlik juhi soovil suunda muutma.

RC välimus on moodne ja agressiivselt sportlik – oranž sõrestikraam lisab põnevus, kõhu alla peidetud summuti hoiab ratta olemuse kompaktsena. 390 Duke’idest meeldib mulle rohkem naked-versioon, aga see on puhtalt minu maitse. RC- versioon on küll tehnilise poole pealt sama, aga erinev geomeetria ja esigondel annab hoopis sportlikuma sõiduelamuse. Neile, kes pole veel “tonnistega” ära rikutud, soovitan kindlasti KTMi salongi vaatama-proovima minna. Hinnad on väga mõistlikud.

Kõige selle positiivse juures on ainult üks miinus – hääl. Väiksema kubatuuriga mootorrattad ei suuda suuremale rattale omast bassimürinat tekitada, seetõttu on selgelt aru saada (eriti tühipööretel), millega tegu on. Sellegipoolest soovitan enne uue ratta ostmist ka KTMi “hertsogid” üle vaadata.

Gondel hakkaks justkui esiratast alla neelama..


Väikeste autode fetiš

 Mul oli võimalus hiljuti 2015. aasta BMW X5 roolis Tallinnast Riiga ja tagasi sõita. Üle 800 kilomeetri 190-kilovatises Saksa preemium-maasturis. Pärast seda uurisid sõbrad ja töökaslased, et kuidas oli ja et kas ma nüüd enda autosse ei tahagi istuda, et tahan ainult iksviit. Nende kõigi imestuseks ei tundnud ma tulist vajadust nüüd just sellist autot omada.

Ma ei ütle, et BMW X5 on halb auto – vastupidi. Salong on väga luksuslik, samas äärmiselt vaikne. Elektroonilised lisad on väga põnevad ja abivalmid – kaugtuled lülitatakse automaatselt välja, sõidureast kõrvale kaldudes antakse sulle sellest märku, pardakompuuter suudab auto kohta tuhat ja üks fakti suurele ekraanile manada, püsikiirushoidja jälgib ka sinu pikivahet eessõitva autoga ja katsub õnnetusi ära hoida. See kõik on väga hea ja tore. Mis sellest kallihinnalisest kompotist puudu jäi, on vahetu autosõidu tunne. Sõidu ajal kvaliteetse heliga audiosüsteemist kõlanud Enya laul Only Time iseloomustab minu arvates väga hästi sellisest suurest Saksa maasturist saadavat sõidunaudingut. Auto sõidab pehmelt, häirimatult, lausa graatsiliselt, aga kõige selle mugavuse ja heliisolatsiooni ja sõiduabiseadmete keskel ma ei taju, et ma üldse autoga sõidan – sama hästi võiks võluvaibal hõljuda. Või rongiga sõita. Nullist sajani kiirendab see X5 6,9 sekundiga, aga selle kahetonnise preemiumvati sees ei ole see nii nauditav kui võiks.

Hoopis teine tunne on mul olnud väikestes, soodsamates ja väikeste mootoritega autodes. Nagu ma varasemalt kirjutasin, jättis Peugeot 208 Top Gear Awardsil mulle väga sümpaatse mulje. Väike auto ja tema 1.2-liitrine mootor, mis vedas autot oma töömahu kohta eriti vilkalt edasi ning agressiivsemal kiirendamisel tekitas isegi Mercedes-Benz A45 AMG sarnast mõnusat tasast mürinat. Vat see oli vahetu sõiduelamus. Kiirendus nullist sajani võttis aega 12,2 sekundit, aga iga sekund sellest oli igati nauditav. Sa kuuled mootorit, kuuled teemüra ja tänu sellele ka tunnetad auto kiirust – aju saab aru, et sa liigud kordi kiiremini kui inimene ise suudaks liikuda. Ja see annabki autosõidule erilise tunde – see on elamus.

Teine ootamatu tutvus väikeautoga toimus Renault’ Megane’i pressi- ja blogiüritusel, kus olid proovimiseks väljas ka teised mudelid. Ma tegin tiiru ka (kergelt) lustaka retrovälimusega Twingoga. See on muide turbo, tagamootori ja tagaveoga veidi üle ühe tonni kaaluv auto. Paraku on võimsaim mootor 66-kilovatine ja elektroonilist stabiilsuskontrolli välja lülitada ei saa… Igatahes, sõita oli sellega igati nauditav, lisaks oli kõrgematel pööretel tekkiv heli selline mõnusalt kuuekümnendate sportautolik, (mis ka kuuekümnendatelikult salongi kostus,) et tekkis kiusatus tavapärasest kõrgemate pööretega ringi sõita. Stabiilsuskontroll nullis küll igasuguse tagaveost saadava põnevuse ja rattaid ilmaasjata pöörelda ei lubanud, ent lõbus sõit oli ikka garanteeritud. Esiistmetel on muide peatugi sportautlikult seljatoega ühes tükis – väga stiilne detail! Ma juba kujutan ette, kuidas 5 aasta pärast mõistliku raha eest kasutatud Twingo võiks osta, hästi natuke pöördemomendi osas järele aidata ning igaks juhuks leida ka meetod aeg-ajalt stabiilsuskontrolli pausile panemiseks – kõlab nagu retsept ideaalseks igapäevahobiautoks, mis näeb huvitav välja ning samas ei ürita sind igal hetkel kraavi sõidutada.

Kõike seda arvesse võttes tundub, et ma erinen enamusest ja mul on fetiš väikeste autode vastu. (Fiat 500, nii vana kui ka uus mudel tundub ka ihaldusväärne olevat muide.) Ma ei ütle, et mulle nüüd ainult väiksed autod meeldivad, aga need imponeerivad mulle kindlasti rohkem kui keskmisele Eesti mehele. Naistele kipuvad väikesed autod meeldima – huvitav, kas siis väikese autoga mehed meeldivad neile ka rohkem kui X5-mehed?

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.