VIDEO: Honda Africa Twin

 Africa Twin on Honda uus matkaratas, mis peaks olema suuteline reisima maailma otsa ja tagasi. Üheliitrise R2 mootoriga Africa Twin on saadaval nii tavapärase manuaali kui ka kahe siduriga automaatkastiga. Ma olen juba sõitnud manuaaliga, videos vaatan lähemalt automaatkastiga versiooni.

Automaatkast muudab ühelt poolt väga vähe, teiselt poolt jälle palju. Sõit on enamvähem sama, ainult ise ei pea sidurdama ja käiku vahetama. Samas on lenksu peal tänu automaadile palju uut. Siduri asemel on seisupidur, sest seismisel käiku sisse jätta ei saa. On erinevad sõidurežiimid. Vasakult poolt saab ise käiku ka üles ja alla vahetada. Ja kui soovid, saad käiguvahetuse üle ainult sina otsustada. Aga ega sellel ilmselt väga suurt mõtet ei ole.

Automaatkastiga versiooni eripäraks on veel G-nupp, mis muudab käiguvahetused veidi kiiremaks, et tagarattal pidevalt vedu peal oleks – näiteks pehmel pinnal mäest üles sõites hea variant. Stabiilsuskontrolli tugevust saab ka muuta või hoopis välja lülitada. Tagumise ratta ABSi saab ka välja lülitada. Ja igasugu elektroonilis abilis on siin veel. Kui need elektroonilised valikud kõrvale jätta, siis automaat ja manuaal nii palju ei erinegi. Automaat on lihtsalt mugavam – ei pea ise käiku vahetama. Hinnad hakkavad 13 000 euro kandist ja see on väga hea hind selliste rataste seas.

Esimese asjana vahetaks ma ära kohe selle tuuleklaasi. Ma olen 186 cm pikk ja tuul kohiseb ja raputab kiivrit juba väikestel kiirustel. Õnneks on kõrgem tuuleklaas lisavarustusena ka saadaval. Africa Twini üheks heaks omaduseks on kindlasti tema hääl. See üheliitrine mootor on kogu pööretevahemikus väga mõnusa hääletooniga. Ma üritasin seda häält ka spetsiaalse helilindistajaga salvestada, aga kuna mul tuulekaitset polnud, mähkisin selle liiga paksu riidekihi sisse ja mootorihääl on videos liigselt summutatud. Järgmises proovisõiduvideos on see juba parandatud.

Ma ei ole väga kruusal ja maastikul mootorrattaga sõitnud, aga Africa Twiniga saan küll kergemal sõidul hakkama, see on ilmselt rattale suureks plussiks. Lahtisel pinnasel sekkub maksimumi peal olev stabiilsuskontroll üsna varakult… aga kui selle tundlikkust vähemaks keerata, käib ka tagaratas vabamalt ringi.

Africa Twin tunneb ennast koduselt asfaldil, kruusal ja ka täisa pehmel pinnasel. Päris mõnus. Mulle Africa Twin väga meeldib. Kui ma kunagi peaksin matkaratta ostma, siis Africa Twin oleks kindlasti väga hea variant. Ma ise eelistaks aga ilmselt manuaali tundub kuidagi harjumuspärasem ja ilmselt kuskil pärapõrgus matkates ka lihtsamini remonditav. Ja selline see Africa Twin lühidalt on. Huvi korral loe ka pikemat lugu, mis ilmus ka 6/2016 Tehnikamaailmas.

Pikkadeks seiklusteks loodud Honda Africa Twin

See artikkel ilmus esmakordselt 6/2016 Tehnikamaailmas.

Honda tõi taas turule legendaarse Africa Twin nime kandva mudeli. Tehnikamaailm uurib, kui seiklushimulise kaherattalisega tegu on.

“Vana” Africa Twin, mudelinimega XRV750 oli tootmises aastatel 1989-2003 ja põhines Dakari ralli neli korda võitnud võistlusmudelil. Nimele kohaselt oli mudelil kahe silindriga 742 cm3 V2-mootor. Teiseks mudeli tunnusjooneks on topeltesituled. Nüüd on legendaarne mootorratas tootmisliinil tagasi, mudeli täpne nimetus on CRF1000L. Uus mudel on endiselt topeltesitulede ning kahe silindriga rännuline, aga kasvanud on nii välismõõtmed kui ka mootor, kubatuuriks on nüüd peaaegu 1 liiter (998 cm3). Uus on ka mootorivalem – V2-st sai R2.

Africa Twin on saadaval nii tavapärase kuuekäigulise manuaalkastiga kui ka kuuekäigulise kahe siduriga automaatkastiga. Automaatkast muudab ratta juures ühelt poolt üsna vähe ja teisalt jälle väga palju. Positiivne on see, et sõidumõnu jääb suures plaanis samaks, juhil on käiguvahetuste üle väga suur kontroll, samas teeb automaatkast oma tööd väga mõistlikult ning juht enamasti ei pea tema tööd korrigeerima. Sellega seonduvad suured muudatused – käiguvahetushooba ei ole (kuigi saab tellida lisavarustusena juurde(!)), siduriheebli asemel on seisupidur (sest näiteks kallaku peal seismisel käiku sisse ei saa jätta), lenkstangile on lisandunud sõidurežiimide valik, käigu üles ja alla vahetamise nupud ning G-režiimi nupp. Sõidurežiimid mõjutavad seda, mis pööretel mootor töötab ja millal käike vahetatakse ja neid on 4 – tavarežiim,kolm erineva tasemega sportrežiimi, valida saab ka täiesti manuaalse variandi.  Nutikas süsteem – nagu autodelgi – arvestab seda, kas oled hoogsalt kiirendamas või kulged sujuvas liiklusvoos ja hoiab pöördeid vastavalt sellele.

Tavarežiimis linnaliikluses sujuvalt sõites pani automaatika sisse kuuenda ehk kõige kõrgema käigu ja mootorrattas tiksus rahulikult kahe tuhande pöörde kandis edasi – harjumatult madalad pöörded, aga tasaseks sõiduks igati piisav. Ja mootor oli seejuures täiesti vibratsioonivaba! G-nupp muudab käiguvahetused kiiremaks, rohmakamaks, et näiteks pehmel pinnal mäest üles minnes kogu aeg vedu tagarattal peal oleks. Nutikal automaadil on kaldetuvastus, mille abil sobitatakse käiguvahetuse režiimi mis tahes kalde järgi, et tagada optimaalne kontroll ratta üle. ABS on mõlema käigukasti puhul standardvarustuses, stabiilsuskontroll on kolmes astmes seadistatav ja ka välja lülitatav.

Vedrustus on parajalt pehme, järsult pidurdades sukeldub esiots tuntavalt, aga “Aafrika kaksik” tunneb ennast koduselt konarlikes teeoludes, näiteks kruusateedel või pealinna kõrvalteedel – vedrustus neelab kõik ebatasasused ja muidu kehval kruusa-/põllu-/metsateel võib märkamatult jõuda ehmatavate kiirusteni. Nauditav sõit ei piirdu vaid kõrvalteedega, isegi asfaldil on mõnus sõita. Maanteekiirustel ei ole tegelikult arugi saada, et ees näiteks suur 21-tolline ratas on – sõit on sujuv, vaevatu ja kogu mootorratas tundub väiksem, vilkam olevat. Terasest poolraam tundub olevat piisavalt jäik, et taluda nii suuri kiiruseid kui ka suure kandamiga rasketes teeoludes ukerdamist.

Honda matkaratas on kõrge nii välimuselt kui ka juhi kohast lähtuvalt. Õnneks saab sadulat ka madalamasse asendisse seada, mis teeb kogenematule või lühemale sõitjale ratta märksa atraktiivsemaks. Üheliitrine rida-2 töötab sujuvalt kogu pööretevahemikus ja alates umbes 4000 p/min jõudsalt suurenev pöördemoment saavutab maksimumi 6000 pöörde juures minutis. Samas liigub Africa Twin edasi veidi üldistatult ükskõik, mis pööretel sõites, seetõttu võib vahepeal unustada käiku vahetadagi.

Pettumuse valmistas välimuse poolest üsna suur tuuleklaas, mis juba linnakiirustel 186 cm pikkuse juhi kiivri suunas ebamugava õhuvoolu suunab. Lahenduseks on osta kõrgem ja laiem tuuleklaas ning mure peaks olema lahendatud.

Ootamatu seigana sai testisõidu käigus proovile pandud matkaratta füüsiline vastupidavus. Pehmel liivasel metsateel koha peal ümber keerates suutis loo autor tsikli maha kukutada. Tulemus – ei ühtegi katkist plastikut, kriibitud mootoriosa, murdunud peeglit ega suunatuld. Africa Twin tundub olevat ehitatud vastu pidama nii halbadele teedele kui ka õnnetutele juhustele. Honda Africa Twin on sobilik inimesele, kes soovib ette võtta pikki matku kahel rattal, kasvõi Aafrikasse välja.

Mis värk selle grupisõiduga on?

Mootorrattasõit on üks meeleolukaimaid tegevusi ja kindlasti paljud motohuvilised nõustuvad sellega. Ei ole ümber mingit konditsioneeritud metall/klaaspurki – sa tunned vahetult ümbritsevat ilma, saad teega justkui üheks. Kui valgusfoori taga seistes jalutab sinu kõrval kõnniteel lühikeste punaste juustega naine, sigaret suus, siis on tsikli seljas istudes see suitsulõhn selgelt tunda. Samamoodi on tunda männimetsa kosutav värskus. Mootorratas on autost palju väiksem, seega on igal teel alati palju ruumi. Vaatamata sellele on kõige mõnusam sõita teel, kus pole ühtki teist liiklejat.  Ja mootorrattaga tehakse enamasti niisama lustisõitu, siis on pea alati täielik vabadus marsruudi valimisel. Mootorrattasõit on üks nauditavamaid tegevusi, mida üksi ette võtta saab.

Kõige selle juures tekib küsimus, et miks ei oska osad sõitjad seda üksi nautida ja otsivad alati meeleheitlikult endale sõidukaaslast. Veel parem – tervet gruppi sõitjaid. Miks? Mina ei tea, ei saa aru. Ilmselt on see sama põhimõte nagu ööklubisse kambakesi minevad kutid, kes lähevad koos “lantima”. Jälle üks tegevus, mida minu arvates on palju mõnusam, lihtsam ja toredam üksi ette võtta (noh, et üksi lähed naisega rääkima).

Mootorrattaga grupis sõites ei ole tee ainult sulle valla, ruumi on kohe palju vähem. Kui sa sõidad teistega koos, siis ei ole sul vabadust valida marsruuti oma suva järgi. Ehk tahetakse koos kiirust ületada, lootes, et ainult esimene peetakse kinni? Ilmselt mitte.

Facebookis otsitakse pidevalt sõidukaaslasi, selleks on olemas isegi eraldi grupid. Ma võiks teha Facebooki grupi “Üksi sõitma”, kuhu postitan umbkaudse plaani, kus sõita kavatsen ja siis teha üleskutse samal ajal samasse kohta mitte sõitma tulla. Okei, nii hull asi ka pole – kui kogemata juhtub kellegagi koos sõitma, siis on isegi veidi vahva, aga eraldi organiseerima hakata seda küll ei soovi.

Üksi sõita on väga mõnus varahommikul – päike tõuseb veidi pärast kella nelja, liiklustühjas linnas, maanteel ja kõrvalteedel saab enne tööpäeva algust mitu tundi sõita. Vat see on küll mõnus.

Hunt lambanahas – Kawasaki Vulcan S

See artikkel ilmus esmakordselt 6/2016 Tehnikamaailmas.

Välimus on petlik – Kawasaki Vulcan S ei ole tavaline kruiser. Rahuliku sirgteekulgeja välimuse taga on peidus tõeline sportratas.

Ma läksin selle ratta proovisõidule ilma eelnevalt tehniliste andmete ja turundusjutuga põhjalikumalt tutvumata. “See on ju kruiser, mis seal nii erilist ikka saab olla,” mõtlesin ma enne sõitu. Esimesel paarisajal meetril olin imestunud, et masinal pole madalatel pööretel kruiserile omast minekut, jõudu justkui ei olnud. Tundus ebaloogiline, et Kawasaki nii jõuetu mootorrattaga turule tuleks. Vaadates tahhomeetrit, hakkas tõde selguma – suurim number seal oli 12 000 pööret minutis… Suurendasin pöördeid kruiseri kohta tavapäraselt kõrgele ja tsikkel ärkas tõeliselt ellu. Kawasaki Vulcan S ei ole tavaline kruiser, see on sportratas, mis on kruiseri välimusega; see on sportkruiser.

Mõõdukalt klassikaline välimus, mattmust värv kõikjal, mootor, mis asjatundmatule võib tunduda kui klassikaline õhkjahutusega ajam – see kõik on ainult välimus. Ratta südameks on 649 cm3 vedelikjahutusega R2, mis põhineb Ninja 650 mootoril – see selgitab ratta ootamatult sportlikku iseloomu. Võrdluseks: kui sarnase suurusega kruiseril Harley Davidson Sportster Iron 883 saabub maksimaalne pöördemoment 3750 pöördel minutis, siis Vulcan S’i pöördemomendi tipp saabub umbes 3000 pööret kõrgemal.

Paljud asjad on Vulcan S’i puhul omased pigem naked- või sportrattale (nagu juba kirjeldatud mootor) ja see võib kruiserikujulise ratta peal istudes segadust tekitada. Vedrustus on pigem jäigapoolne ja ebatasasused teel on selgelt tuntavad, aga sellise mootori puhul on see jällegi ainult tervitatav – kiirendamisel ja pidurdamisel on ratas stabiilne ja ei kõigu ette-taha. Raskuskese on mõnusalt madalal ja kruiserilaadse rattaga saab muretult kiireid suunamuutusi teha ning nauditavalt kurvilistel teedel sõita. Jalarauad on piisavalt kõrgel, et ratast välimuse kohta tavatult palju kallutada saaks.

Käiguvahetus toimub mootorrattal ülimalt täpselt, justkui lülitilikult – klõps ja valmis, klõps ja valmis. Pidurid saavad üle 200-kilose sõiduki peatamisega edukalt hakkama, pidurid haakuvad esialgu sujuvalt, rohkem vajutades suureneb haardumine märgatavalt. Tuuleklaasi Kawasakil pole, aga esitule korpus on konstrueeritud tuult juhist mõistlikul määral kõrvale juhtima. Iste asub maast vaid 705 mm kõrgusel, mistõttu on Vulcan S hea stabiilsuse tõttu sobiv ka algajatele ja lühematele sõitjatele. Isteasendit saab juhi jaoks veel sobivamaks muuta jalaraudade asendi muutmisega, tellida saab ka veidi eri kujuga lenkstangi.

Teistele Kawasaki mudelitele sarnaselt on tagavedrustus toodud nähtavale kohale paremal küljel. See lisab rattale veelgi omapära – justkui nagu oleks ajatu stiiliga mootorratas, samas on mitmed moodsad vimkad sisse lipsanud. Üleni must välimus mõjub jõuliselt, ent pole liiga üle pakutud, jäädes täpselt viisakuse piiridesse. Ratta küljel olev summuti meenutab välimuselt midagi kuulipilduri sarnast ja näen põnevalt ohtlik välja. Mattmustale vedelikjahutusega mootorile on lisatud küljele metallitooni jahutusribisid meenutavad triibud. Sportlikule kruiserile saaks veel visuaalselt jõulisust juurde lisada, kui asendada olemasolev lenkstang madalamaga, muutes selle Kawasaki natuke Harley-Davidson V-Rodi sarnaseks.

Paratamatult tekib mõte, et kas on tegu ideaalse mootorrattaga, millel saab (asfaldil) kõike teha? See pakub kruiseri mugavust, ent sportliku mootorratta minekut ning krapsakust. Madala istme ja hea manööverdamisvõime tõttu sobib see hästi linna ja näiteks tööl käimiseks. Pöördemaias R2 pakub lusti pühapäevasõitudel ja koos küljekohvritega on Vulcan S suuteline ka mitmepäevasel motomatkal edukalt kaasa lööma. Parim asi ratta juures on tema mõistlik hind, mis algab 6990 eurost. Uue mootorratta otsijad – mis muud kui proovisõidule!

 

Elu linnadžunglis

Petroolipeadele meeldib autoga sõita – entusiastlikult, kiiresti, kuhu hing ihkab. Kõige frustreerivam osa autosõidu juures on liiklusummikud, tipptunni aeglaselt edasi liikuv liiklusvool. Ka aeglaselt sõitmine võib nauditav olla, aga juhti muserdab suures liiklusvoos pigem olukorra kontrollimatus – ükskõik mida sa ise teed, ei suuda see muuta liiklusvoolu suures plaanis kiiremaks. Masendav. Ja see on paratamatu osa linnas elamise ja sõitmise kultuurist.

Tegelikult ei pea see sõidukite näiliselt lõputus järjekorras ootamine nii talumatu olema, küsimus on pigem perspektiivis. Enamus ummikus istujaid istub oma metall-klaas-kabiinis, kuulab teistest sõidukitest kindlalt eraldatult raadiot, naudib konditsioneeritud õhku ja on kaasliiklejate seas justkui hermeetilises mullis. Kui sa oled tõeline tehnikahuviline, siis sulle pakuvad ilmselt huvi põnevad sõidukid. Arvad, et lahedad autod ja tsiklid ei sõida linnas samal ajal kui sinagi? Eksid! Keera Sky Pluss või Spotify hetkeks kinni ja lase autoaknad alla. Kui su auto on peatunud, siis vaata ringi. Kuula. Sinu ümber käib vilgas elu ja see ei koosne ainult hallidest, hõbedastest ja tumehallidest Toyota pereliikuritest. Jaanipäeva eel käitusin ma justnimelt selliselt ja vähem kui viie minutiga olin märganud Pärnu maanteelt Liivalaiale sõites selliseid liikluskultuuri põnevaid esindajaid:
– 5-liitrise V8-mootoriga erksinine Ford Mustang
– 3-liitrise rida-6-mootori ja shootingbrake‘liku kõvakatusega BMW Z3
– keskealine Ford Transiti buss, mille summuti tagumine pütt vahvasti vastu maad lohises
– rida-3-mootori ja ülihea häälega Yamaha MT-09
– veel üks tundmatu, ent meelierutava väljalaskekõlaga mootorratas
Ma olen selliseid linnadžungli vaatlusi ka varem teinud ja alati on midagi huvitavat. Vaja on lihtsalt oma meeled ümbritsevale maailmale avada ja asfaldisafari võibki alata!

Peaaegu parim tehnikablogi Eestis?

Eelmisel nädalal toimus Eesti blogiauhindade jagamine.

See, hetkel sinu poolt loetav blogi sai tehnikablogide seas neljanda koha. Pole paha, mis? Tegelikult kui veidi täpsemalt edetabelile otsa vaadata, on minu tulemus veelgi parem.

Tehnikablogide esikaheksa näeb välja selline (sulgudes on toodud häälte arv):

1. jakefarra.com (537)

2. kiip.ee (334)

3. mootorratturid.ee (216)

4. mihkelkulaots.blogspot.com (184)

5. kaidoblogi.planet.ee (176)

6. blog.jette.ee (98)

7. taavi.golive.ee (66)

8. battleit.eu (58)

Vaatame TOP3 tehnikablogid üle. Esikohal on jakefarra.com. Vaatad lehele ja näed, et tegu on profifotograafi pigem portfoliolehega. Esimesel korral ma nii arvasingi. Kahtlus hakkas närima ja läksin tagasi, otsisin ja leidsingi üles eraldi blogi. Ja kusjuures see blogi on päris põnev – infot fototehnika kohta, fotovõtete telgitagune jne. Soovitan lugeda.

Teise koha sai kiip.ee, mis juba avalehel väidab end olevat tehnikauudiste portaal. Lisaks liitus see portaal geenius.ee tehnikauudiste portaaliga, viimane uudis Kiibi lehel on 9. aprillist…

Kolmanda koha sai mootorratturid.ee. Kas tegu on blogiga? Ma julgeks ka sellele veebilehele anda portaali staatuse.

Ehk siis – kui lasta blogiauhindade edetabeli esiots läbi kvaliteedifiltri lasta, jääks auhinnasaajate hulgast välja enam mitte töötav tehnikauudiste portaal ning tsikliuudiste portaal. (Kui need lehed on blogid, siis oleks võinud hinnata ka Delfi.ee “blogi”. Või Postimees.ee “blogi”.) Sellises valgused on Mihkli blogi lausa teise koha vääriline! Pole paha tulemus, pole paha. Kui ma oleks hääletusperioodil veidi vaeva näinud ja teavitanud inimesi sellest hääletusest, siis oleks tulemus ehk veel parem olnud.

Kokku hääletas erinevate kategooriate peale kokku 12357 unikaalset vastajat. Tehnikablogi kategooriale andsid hääle 1669 inimest, vastamata jätsid 10 688. Kõige populaarsem rubriik oli beebiblogi, kus andsid oma hääle 5452 inimest. Elulised blogid olid 4761 häälega napilt teised. Populaarsed olid veel moe-, ilu-, arvamus-, tervise-, video- ja kokandusblogid, kus anti igas rubriigis vähemalt 3000 häält.

Ühe silindriga tänavakulgur KTM 690 Duke

See artikkel ilmus esmakordselt 5/2016 Tehnikamaailmas.

Peamiselt krossi- ja enduurorataste poolest tuntud KTM müüs eelmisel aastal Eestis kõige rohkem uusi mootorrattaid. Samas pakuvad aina rohkem kõneainet ka KTMi asfaldile mõeldud mudelid. Tehnikamaailma luubi all on uus 690 Duke.

Tänavaratastel on mootorivalemiks enamasti R4. Leidub ka mitmeid V2 ja R3 mootorivalemiga tsikleid. Ühe silindriga toimivad tavaliselt maastikul liikumiseks mõeldud rattad ja supermoto mudelid, mis püüavad hakkama saada nii metsas kui ka linnas. KTM usub aga oma ühesilindrilise mootori headusesse ja paigaldab neid nii maastiku- kui ka maanteeratastele. Seetõttu on 690 Duke üsna ainulaadne.

Kui eelmise põlvkonna mudelit kirjeldasin 7/2015 Tehnikamaailmas kui kergelt Mad-Maxiliku olemusega ratast, siis uus mudel on märksa rafineeritum. Välimus drastiliselt muutunud pole, mõõtmed (teljevahe, kliirens, istme kõrgus) on täpselt samad, kuigi pea kõik osad on uuenenud. Suure muutuse on läbi teinud 690 cm3 ühesilindriline vedelikjahutusega LC4 mootor. Maksimumvõimsus on nüüd 54 kW (eelmisel mudelil 50 kW), pöördemoment 74 Nm (eelmisel mudelil 70 Nm), aga lisaks arvulistele näitajatele on muutunud ka tunne, mida see sisepõlemismootor pakub – vibratsiooni on märkimisväärselt vähem. Ühesilindrilised mootorid on lihtsa lollikindla ehitusega, pakuvad korralikult pöördemomenti juba madalatel pööretel ja enamasti vibreerivad päris palju. Põhjalikult ümber ehitatud LC4 mootor 690 Duke’i keskmes sai endale teise tasakaalustusvõlli, mis aitab nüüd kontrollimatut võnkumist paremini taltsutada.

Kütusesegu doseerimine käib elektrooniliselt ride-by-wire süsteemi abil. Nii ees kui ka taga on ühe kettaga Brembo pidurid, lisaks on standardis ka Boschi ABS. Proovisõidu käigus suutsin tagarattal blokeerumisvastase süsteemi tööle saada, esirattal on aga pidamist nii palju, et seal ABSi sel korral rakendada ei suutnudki. Lisatasuna saab paigaldada ka “Track pack” paketi, mis laseb valida kolme erineva sõidurežiimi (Sport, Street, Rain) vahel. Sõidurežiimid mõjutavad  sõidu äkilisust ning veojõukontrolli tundlikkust. Paketi osaks olev veojõukontroll ohjeldab liigset tagaratta libisemist kiirendamisel.

Märgatavaim muudatus on toimunud näidikuplokis. See on täiesti uus ja sisaldab nüüd värvilist TFT-ekraani, kuhu kuvatakse lisaks kiirusele, käigule ja pöörete arvule ka jahutusvedeliku ning välistemperatuuri, kella ja kütusetaset. Info on esitatud selgelt ja arusaadavalt, samuti muutub ekraani taustavärv vastavalt valgusoludele. Erinevad hoiatused kuvatakse suurelt üle ekraani ja ei jää kindlasti märkamata. Temperatuurianduri abiga annab 690 Duke näiteks märku, kui teel on jäiteoht.

Tänu ühele silindrile on mootoriosa kitsas, see annab kogu mootorrattale saleda ilme. Lihtne ehitus ja KTMi tähelepanu kaalusäästmisvõimalustele võimaldasid tühikaaluks saada ainult 148,5 kg. Madal raskuskese ja väike kaal teevad sellest kaherattalisest vilka ja kergesti juhitava sõiduki, millega on nauditav liikuda nii käänulisel maanteel kui ka linnaliikluses. KTMi slogan on “Ready to race” ja 690 Duke iseloomustab väga hästi seda suhtumist – 54 kW ja 74 Nm väänet liigutavad sulgkerget ratast edasi ülima entusiastlikkusega. Ja sõidurõõmu pakub Duke palju. Sissesõitmata mootor ja Eesti kevadele omased nullilähedased temperatuurid ei lasknud küll proovisõidust maksimumi võtta, aga isegi veidi tagasi hoides liikus Duke edasi mängleva kergusega, kurvides käitus täpselt ja vaevatult. Pidurid võtsid hoo maha kiirelt ja etteaimatavalt selgelt, neid võib julgelt kasutada, sest tänu ABSile ei pea kartma rataste blokeerumist.

Aerodünaamiliselt on KTM 690 Duke oma konkurentidest vähemalt ühe sammu võrra ees. Kuigi tegemist on naked-rattaga ehk siis tuule eest eraldi kaitsvaid osi kere küljes ei ole, siis nutikas paagikuju kaitseb jalgu tuule ja kerge vihma eest. Lisaks sellele suudab esitule kate koos musta plastikäärega tuult väga hästi juhist eemale suunata. Seetõttu on sõit ka maanteekiirustel nauditav. 690 Duke vastab esimese KTMi mudelina ka Euro-4 emissioonistandardile.

KTM 690 Duke on väga hea mootorratas, aga 8490-eurose hinnalipikuga on tal mitmeid sarnase või soodsama hinnaga konkurente, mis oma kolme või nelja silindriga märksa harjumuspärasemad valikud on. Kindel võib olla aga selles, et uus KTM 690 Duke on tõsine konkurent kõigile teistele keskklassi naked-tsiklitele.

Mootor: 690 cm3 vedelikjahutusega R1

Võimsus: 54 kW

Pöördemoment: 74 Nm @ 5500 p/min

Ülekanne: kettülekanne, 6 käiku

Teljevahe: 1466 mm

Kliirens: 192 mm

Istme kõrgus: 835 mm

Tühikaal: 148,5 kg

Kütusepaak: 14 liitrit

Hind:  8490 eurot

 

E-klassi kupeega mõisapulmas

Pulmad on kaunid ja rõõmsad üritused. Nii peaosalised kui ka külalised panevad selga ilusaimad riided ning valivad ennast täiendama põnevad aksessuaarid. Kui naistel on lisaks kleidile võimalik end täiendada veel käekoti, kõrvarõngaste, soengute ja kingadega, siis meestel on võimalusi veidi vähem – kõrgeid kontsi enamasti alla ei pane, kotti pole vaja. Mantsetinööbid, rinnarätt… ongi kõik?

Kui Mairi ja Risto mind ja mu abikaasat enda pulma Vihula mõisas kutsusid, üritasin veidi raamidest välja mõelda. Mõisapulm, aksessuaar, esinduslik… näiteks auto, millega pulma minnakse? Tundus hea mõte. Pulmaminekuautole on aga ka teatud nõuded:

1) See auto ei tohi olla liiga väljapaistev. Kui ma saabuks pulma kiiskavpunase 6,2 liitrise V8-mootoriga Chevrolet Corvette’iga, siis tunduks see paratamatult liigse edvistamisena

2) Auto peab olema soliidne, hea väljanägemisega, just nagu kvaliteetne ja hästi istuv pintsak.

3) Samas peab see olema midagi erilist – oma igapäevariietega ma pulma ju ei lähe, seega, kui on võimalus autot valida, miks piirduda keskpärasega?

4) Mõis ja Vana Maailma autod käivad hästi kokku. Sorry, Jaapani ja USA autod.

Sobiva auto leidsin Silberauto valikust ja minu pulmaaksessuaariks sai metallikhall Mercedes-Benz E-klassi kupee. Fakte ma siin (palju) pilduma ei hakka, piirdun vaid sellega, et 2-liitrine bensiinimootor arendab 135 kW võimsust ja tal on peal AMG disaini- ja seadistuspakett. Muud faktipõhist infot saab Silberauto lehelt. Räägime edasi emotsionaalsest poolest.

E-klassi kupee vastas täpselt minu ootustele pulmaminekuauto osas – see on eriline, samas mitte liigselt tähelepanu tõmbav. 135 kW viib masinat piisava tempoga edasi, samas kütusekulu on üsna mõistlik ning summutitest kostuv hääl on täiesti tavaautolik, mitte vali, võrisev, elajalik, tähelepanumaias. Auto salongist õhkub luksuslikkust – materjalid on kvaliteetsed, sportistmed pakuvad mõnusat külgtuge, ent on äärmiselt mugavad; punased turvavööd on üks väheseid märke ekstravagantsusest.

Väike kõrvalepõige E-klassi juurest üldiste autoturu trendide juurde. Paljud autotootjad üritavad oma autosid “ägedamaks” teha, keskendudes kvantiteedile, näitajatele nimekirjas. Seetõttu võib neil olla faktiliselt mitmeid muljetavaldavaid asju, mis reaalses elus ei ole üldse muljetavaldavad. Viimastel aastatel on suureks trendiks puutetundlikud ekraanid ja kõige seadistamine (kliimaseade, raadio jne) läbi selle. Enamasti on see kasutamiskogemus äärmiselt ebamugav, eriti odavamapoolsetes autodes. E-klassi kupee juures on igati tervitatav, et kliimaseadme kasutamiseks on olemas eraldi füüsilised nupud ja ka raadiojaama muutmine käib nuppude abil, kuigi on olemas suur ekraan (mis ei ole muide puutetundlik). Ka auto käivitamine käib võtme keeramise abil. Back to basics. Mitte, et Mercedese puhul oleks tegu iganenud tehnoloogiaga – tundub lihtsalt, et Saksamaa meistrid teavad, mis on hea. (See keeratav võti näiteks on digitaalne ja väga keeruline-turvaline.)

Põnevaid detaile on autos mitmeid. Autosse istudes liiguvad turvavööhoidjad õla juures ettepoole, et oleks kergem (punane) turvavöö kätte saada. Ustel on enamasti peidus olevas kohas poleeritud metallist plaadid (vaata pilti, siis saad aru).

Ei mingit B-piilarit!


Sõit Mercedes-Benz E-klassi kupeega oli äärmiselt nauditav. Teel Tallinnast Vihula mõisa saab sõita nii “kiirteel” kui ka tõeliselt käänulistel kõrvalteedel. Kiirteel oli sõit uskumatult vaikne, justkui eksklusiivses sigarisalongis, kus ainsaks müratekitajaks on vaikne taustamuusika ning kohaolijate jutusumin. Käänulistes kurvides käitus auto stabiilselt ja oleks võinud veel kiiremini/sportlikumalt sõita, aga see pole tegelikult ju pulmaminekuauto mõte. Vähemalt mitte sel päeval. Nii linnas kui maanteel kiirendas auto väga esinduslikult – võiks mööda kihutada pea kõigist autodest kui ainult sooviks. Aga see pole mingi 86. aasta 3. seeria BMW, mis igal ristmikul ennast tõestama peab.

Pulm oli ka väga tore, veelkord palju õnne Mairile ja Ristole! E-klassi kupee oli hea ka valik. Aitäh Silberautole, et mulle sellise põneva pulmaaksessuaari laenasite. See E-klassi kupee on umbes selline auto, mille võiks osta siis, kui lapsed on juba suureks kasvanud ja otsid keskmisest mõnusamat autot naisega kahekesi ringi liikumiseks. 16 aasta pärast ehk mõtlen selle ostmisele isegi.

Minu raadiodebüüt saates Huvitaja

Olen kirjutanud erinevatel autoteemdael, näiteks SEB Foorumis auto värvi valimisest; asjadest, millele auto ostmisel mõelda; Tehnikamaailmas auto ülalpidamiskuludest ja ilmselt tänu sellele kutsus ka Ene Veiksaar mind Vikerraadio “Huvitaja” saatesse rääkima viiest asjast, millest auto ostmisel mõtlema peaks. Kaamera ees olen ma juba seisnud, aga raadios rääkida oli minu jaoks esimene kord. Päris põnev oli! Loodetavasti saab veel sel aastal mind uuesti raadios kuulda.

“Huvitaja” saade, kus ma räägin viiest asjast, millele auto ostmisel mõtlema peaks, saab kuulata SIIN (minu teema jaoks keri umbes 36:40 peale).

Kõik tahavad võita

Kõigile meeldib võita. Või vähemalt eelistavad kõik pigem võitmist kui kaotamist. Seepärast on maailmas olemas loterii ja loto, tarbijamängud ja konkursid. Loto peavõidud on väga suured, aga tõenäosus seda võita on üliväike (tõenäosus võita Viking Lotto jackpot on 1:12 271 512 ehk 0,000008%). Osaleda on väga lihtne, võiduvõimalust saad suurendada ainult rohkemate piletite ostuga. Ja kui sa ostad nii palju pileteid, et võitmise tõenäosus on 100%, siis kulutad sa rohkem raha kui võidufond on, see pole ka mõistlik. Samas on olemas mitmeid võistlusi, mille võitmise tõenäosus on palju suurem, reaalsem – osalemine pole nii lihtne, aga samas sa saad mõjutada rohkem võiduvõimalust.

Võiduvõimalus on palju suurem võistlustel, kus tuleb osalemiseks midagi rohkemat teha (pead koguma mingeid asju ja saatma osalemiseks; kirjutama teksti, miks tahad võita; tegema video). Põhjus on väga lihtne – inimesed ei soovi/viitsi vaeva näha, lähevad pigem poodi, ostavad Bingo Loto ja jäävad võitu ootama. Mida keerulisem on loosis/võistlusel osalemine , seda vähem inimesi osa võtab ja seetõttu on ka võidu tõenäosus suurem. Kui “Eesti otsib superstaari” saatesse pürgib 1000 huvilist, siis sul on osaledes juba 0,1% võimalus võta. See on palju suurem kui tõenäosus Viking Lotto peavõit ära noppida.

Mina näiteks osalen hetkel Tartu Ülikooli ideekonkursil (kus auhinnaks on vaid 400-eurone seikluskaamera), kus tuli esitada kuni ühe minuti pikkune video maailma muutva idee kohta. Kokku on osalejaid ainult 15, seega on mul 7% tõenäosus võita. Kaamera võitmiseks tuleb koguda kõige rohkem hääli. Vaid kuuele videole on üle saja hääle antud, seega on täpsem tõenäosus pigem 1:6 ehk 17%. Võrreldes lotoga on see ju peaaegu kindla peale minek!

Ehk siis – kui tahad midagi võita, otsi üles võistlused, kus tuleb vaeva näha ja näe see vaev. Sest enamus inimesi ei taha vaeva näha, vaid ostab R-Kioskist loteriipileti. Sama põhimõte kehtib lihtsustatul ka äris, turunduses, tööturul ja mujal – näe teistest rohkem vaeva ja jõuadki teistest ette.

Aitäh, et postituse lõpuni lugesid. Kui soovid veidi head teha ning aidata kaasa maailma muutmisele, vaata palun minu videot ideekonkursil ja anna oma hääl sealsamas. Hääletada saab 22. mai (pühapäeva) hilisõhtuni. Aitäh sulle.

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.