Üks postitus nädalas?

Aasta alguses võtsin ma endale eesmärgiks kirjutada siia blogisse ühe postituse nädalas. Ja mitte lihtsalt suvalise postituse, vaid ikka sisuka, huvipakkuva loo, mis väärtust omaks. Vaatame üle, kuidas lubaduste hoidmisega lood senimaani on.

Hetkeseis

Hetkel on käimas ametlikult aasta 42. nädal, seega peaks olema see postitus olema juba järjekorras neljakümne kolmas (sest aasta esimest poolikule nädalale nädala numbrit ei antud). Tegelikult on see alles neljakümnes postitus. Ehk siis senimaani olen 93% oma eesmärgist kinni pidanud. Samas olen siiski 3 ühiku võrra plaanist maas. See ei ole õnneks väga hull, sest aasta lõpuks plaanin ma plaanipärase postituste arvuni jõuda.

Miks ma plaanitust vähem olen kirjutanud?

40 asjalikku postitust 43 nädalaga on minu jaoks tegelikult siiski uskumatult hea tulemus, arvestades, et eelmisel aastal nägi ilmavalgust ainult 22 postitust. Mul on veel mõtteid, millest kirjutada, aga pole aega, et sellega tegeleda. See on tegelikult halb vabandus – meil kõigil on igas päevas 24 tundi ja juurde kuskilt ei saa. Pigem on asi prioriteetide seadmises. Blogi on mulle kindlasti tähtis, aga veel tähtsamad on pere, töö ja piisav puhkeaeg (sest ilma selleta ei saa teistel valdkondadel hästi minna). Alati on võimalik puhkamise arvelt natuke rohkem tööd teha – olen seda teinud. Pikas perspektiivis hakkab sisuloomes sellisel juhul aga kvaliteet ja originaalsus langema – lõpuks pole mõtet sisu postitada, kui see mingitele standarditele ei vasta

Mis edasi?

Edasi on vaja selle aastanumbri sees 13 sisukat postitust koostada. Mul seisab töölaual juba kolmandat kuud ühe laheda tsiklivideo kokkupanek – seal on isegi liikumise pealt “kaameraautoga” filmitud kaadrid (amatöörvideo kohta päris hea!) – olen materjali üle väga uhke, aga selle monteerimine ootab veel õiget hetke. Lisaks tahan kirjutada abistava loo heategevusest ja parimal viisil hea tegemisest. Kõlab ilmselt ebamääraselt, aga valdkond on äärmiselt lai ja põnev.Kokkuvõte

Minu sulg ära väsinud pole ja plaanin käsitleda kaasahaaravaid teemasid. Et minu uute postitustega kursis olla, kirjuta siia postituse alla kasti sisse oma meiliaadress ja saad oma postkasti teavitused uute kirjutiste kohta.

Must vöö müügis – mitte ainult müügiinimestele

Tarmo Tamm on tegija müügimees. Heas mõttes. Ja raamatut oskab ta ka hästi kirjutada. “Must vöö müügis” on kindlasti kohustuslik kirjandus kõigile müügiinimestele, et olla hea müügimees, kellelt inimesed ka osta tahaksid, aga see on asjalik lugemine ka mitte-müügimeestele. Turundajana ma ise nii öelda rindejoonel ei ole, vaid toimetan pigem tagalas, aga sellegipoolest töötan (metafooriliselt) käsikäes müügimeeskonnaga. Seetõttu on hea omada arusaama, et kuidas müügimehed tööd peaksid tegema ja mis vahendeid heaks müügiks vaja on.

Ja tegelikult teevad müügitööd kõik inimesed. Sa võid näiteks müüa:

-ideed, kuhu puhkama minna või mida õhtul teha;
-ennast kohtingul käies;
-ennast tööle kandideerides;
-oma autot, arvutit, telefoni jne.

Klient võib müügimehele maha müüa ka idee, et tal ei ole seda asja vaja. Tarmo Tamm õpetab selles raamatus, kuidas olla edukas müügimees ja mitte klišeelik nõme müüja, kellelt keegi midagi osta ei taha, vaid just selline asjalik, kes teeb kogu protsessi meeldivaks, nauditavaks. Halva näitena toob Tarmo raamatus välja saates “Üksikvanem otsib kaaslast” osalenud Jaagu abieluettepaneku, mis kõlas umbes nii:

Jaak: “No nii. Otsene vastus. Tuled naiseks või ei tule?!? Ütle ära! Ära mõtle, kohe ütle”
Naine: “Mis sa arvad, mis see vastus on?”
Jaak: “Kust mina tean?”

Ehk siis raamatu on täis soovitusi, mida teha, aga ka neid, mida kindlasti mitte teha. Tekst voolab mõnusalt, sisaldab viiteid ja fakte olulistest uurimustest (väga oluline – kohe on näha, et mees ei tulista puusalt, vaid on tõesti oma müügiteooria läbi mõelnud). Faktid on illustreeritud vaimukate näidetega päriselust.

Paar mõttetera raamatust

Inimesed ei taha, et neile müüakse, aga neile meeldib osta. Seega jäta mulje, et nad ise ostavad (mitte, et sina müüd neile midagi) ja su edukus kasvab.

Müügiinimese eesmärk peaks olema inimesel päev paremaks teha, isegi kui see inimene ei osta. Kui su ainus eesmärk on raha teenida (ja see on sul kogu aeg ka mõttes), siis paratamatult tunneb ka ostja, et müüjal on suurem huvi tehing ära teha ning et talle müüakse, seetõttu tehingu toimumise tõenäosus langeb.

Lugege Tarmo Tamme raamatust täpsemalt, ta oskab teemat väga hästi lahata.

Tartu Motoshow mitteametlik auhinnasadu

 Nädalavahetusel toimus Tartus Eesti ainus automess Motoshow 2016. Käisin seal kohal ja tegin mõned fotod ka. Üritusel oli sadu uusi ja vanemaid autosid, suuri ja väikseid, kindlasti leiab Delfist ja muudest portaalidest ka põhjaliku ülevaate, et mis kohapeal toimus. Mina teen aga veidi subjektiivsema ülevaate eredamatest eksponaatidest, mis minu objektiivi ette sattusid. Ja kuna paljud autod olid kaunistatud auhinnakarikatega, siis mõtlesin, et miks mitte ka ise mõni uhke tiitel laiali jagada. Nii et siit tuleb Mihkel Külaotsa Motoshow 2016 Mitteametlik Auhinnasadu!

Põnevaim esistange
Ilusaim Porsche

 

Katkiseim Porsche

 

Kõige rohkem seiklusi läbinud maastur

NB! Selle autoga seoses soovitan osta ka Väino Laisaare raamatu “4×4 reisid – elu läbi kolme silma“, mina juba ostsin.

Parim pagasnik

 

Kõige kunstipärasem foto Motoshow’l

Ja see professionaalselt restaureeritud Volvo P1800 ise on ka üsna viisakas.

Auhinnatuimad vedrud

Need punased vedrud on kahepeale kolm karikat noppinud – pole paha! Või nii vähemalt tundus, ma väga palju ei süvenenud sellesse teemasse.

Parim kabriolett-maastur

 

Ilusaim vene auto

See Volga on kaks korda paremas konditsioonis kui kunagi tehasest väljudes. Tahan aeg-ajalt endale ka sellist, aga siis tuleb mulle meelde, et sellel on ka nõukogude-aegne kvaliteet…

Parim autoportree
Kõige vähem huvilisi ligi meelitanud eksponent


Sorry
, Eesti Vähiliit. Tegelete õige ja tänuväärt asjaga, aga kui kõrval on põnevad masinad (vt teisi auhinnasaajaid), siis jalutavad inimesed Mammograafiabussist ringiga mööda. Soovitus järgmiseks aastaks: jagage õhupalle või loosige välja sõit vormeliga vms. Kindlasti tõstab külastatavust.

Kõige rohkem huvilisi ligi meelitanud eksponent

Kahes kõrvuti olevas autos pannakse käima veidi muusikat meenutav müra – võidab see, kes teeb valjemat müra. Rahvas on vaimustuses.

Parim kleepsutuuning

Kortsus kleepsud panevad kõik automaailma inimesed kulme kortsutama, aga kuna tegu on 4×4 autoga, siis ehk lisabki kerge korts küljel seikluslikkust, mehisust ja teisitimõtlevust?

Hashtagi eripreemia

Kui ma saaks, siis paneks selle auto küljele kaks hashtagi: #ostsinliigalühikesedvedrud ja #ostsinliigalaiadveljed. Esimese põlvkonna Golfid on muidu väga lahedad, paneks kohe Instas ja Fesaris laigi kirja.

Parim tsiklitransport
“Kõige rohkem lõbu kilogrammi kohta” eripreemia
Nutika tootearenduse eripreemia
Parima Ford Mustangi eripreemia

Info-Auto boksis oli väljas ka uus Ford Mustang, mis on turvalisem, võimsam, kiirem jne, aga see 60-ndate lõpu SportsRoof versioon on lihtsalt palju lahedam.

Nutika turunduse eripreemia

Miks maksta tuhandeid eurosid messipinna eest kui koht parklas maksab vaid 3 eurot? Info-Auto mõtles samamoodi ja parkis uhiuue Volvo XC90 esimesele kohale piletikassa kõrval. Nutikas lahendus. Ja auto ise on ka ilus (sain seda 15 minutit piletisabas seistes imetleda).

Teise turunduse eripreemia saavad surfiliputootjad, kelle toodangut oli Motoshow’l vähemalt sama palju kui autosid (vaata kõige esimest pilti postituse alguses).

Mugavustsoonist välja õnnelikuma elu poole

Käisin nädalavahetusel telkimas. Ma ei ole väga tihe matkaline ja see on küll põnev, ent samas ka väljaspool minu mugavustsooni. Telgis ööbimine on seikluslik ja romantiline, aga 2 cm paksuse mati peal magamine vajab kindlasti harjumist. Pärast ööd metsas tundus mu tavapärane voodi, mis varem argine, veidi igavgi juba, nüüd uskumatult, pehme, mugav – isegi luksuslik. Ma olin tänu sellele matkakogemusele oma eluga rohkem rahul, õnnelikum.

Mida mugavustsoonist välja astumine mulle (või näiteks sulle) annab?

Kaks asja: 

1. Ma olen uue ja minu jaoks erilise kogemuse võrra rikkam. Minu maailmapilt laienes. Ka teadlased on viidanud sellele, et õnnelikum olemiseks ära osta asju, vaid kogemusi, elamusi, muljeid.

2. Ma hindan oma olemasolevat (argi)elu kõrgemalt. Proovides ajutiselt tavapärasest askeetlikumat elu, pani see mind mu elu tavapäraseid asju (voodi, keskküte, eluaseme laed, mis on kõrgemal kui ~1 meeter) märksa rohkem teadvustama ja nautima.

Kaks soovitust

1. Et olla õnnelikum, tasub teha asju, mis esialgu tunduvad veidi ebamugavad – ületa ennast. Varsti harjud selle uue asjaga ka ära ja sinu mugavustsoon on palju laiem. Taivo Pungas kirjutab sellest teemast ühes oma blogipostituses. Tee endale üleskutse teha iga päev midagi veidi ebamugavat (tee midagi tavarutiinist erinevat, räägi võõra inimesega, tee ära see venima jäänud tööülesanne, millega sa ei taha tegeleda, söö täiesti uut toitu, mine koju uut teed pidi või teistsuguse transpordiga, külasta oma vanemaid või sõpru kui sa neid ammu pole näinud jne).

2. Mõtle aeg-ajalt kõigi nende asjade (ja inimeste) peale, mis su elus on, millega sa harjunud oled ja ole tänulik, et nad su elus on. Mõtle sellele, mis juhtub kui ühel hetkel midagi olulist su elust ära kaoks… ja siis naudi seda rõõmutunnet, et sul tegelikult need tähtsad asjad (kodu, töö, sissetulek, tervis) ja lähedased inimesed siiski veel olemas on.

Lähieksootika Soome matkaradadel

Sa tahad minna reisile. Kuhu? Tavaliselt minnakse kuskile lõuna poole. Või lääne poole. Või väga kaugele ida poole. Soomes käiakse tavaliselt suusatamas, Jõuluvanal külas või IKEAs  trendikat, ent soodsat mööblit ostmas. Mõttemalle murdes käisin ma Soomes matkaradadel eksootikat otsimas. Ja leidsin ka!

Plaan oli leida Tallinnale mitte väga kaugelt huvitav matkakogemus. Google’i abil leidsin Soomes mitmeid matkaradu ja koos abikaasaga käisingi Kotka rannikul matkarajal ning Repovesi rahvuspargis. Matkaradade kohta on üsna korralik veebileht OutdoorsFinland.com.

Transpordivahendina kasutatav kaubik oli ühtlase ka meie magamiskohaks ja sellisel viisil reisimine lisas grammikese toredust – telki ei pidanud lahti pakkima ja matkama minnes oli olemas kindel “baaslaager”, kuhu sai mittevajalikud asjad ootele jätta. Kui muidu parkisime oma sõiduki looduspargi parklasse (kuskile taha nurka, et oleks piisavalt privaatsust), siis ühe öö veetsime ka Helsinki lähedal haagissuvilate majutusplatsil (või on caravan park’ile parem tõlge olemas?). See oli jälle uus ja huvitav kogemus, haagissuvilarajoonis elamine on omamoodi subkultuur ja minule üllatuslikult on need ajutised ratastel majakesed seal aastaid ühe koha peal.

Soome matkarajad on võrreldes Eestiga väga hästi ette valmistatud: ingliskeelsed materjalid ja kaardid on internetist kergesti leitavad, parkimisplatsid on korralikud, kuivkäimlad on viisakad ja puhtad; rajad on algusest lõpuni korralikult märgistatud.

Soome loodus on Eestiga ühelt poolt sarnane, ent samas ka väga erinev. Näiteks puud on samad – kased, männid, kuused – aga graniit teeb meie Põhjanaabri hoopis omanäolisemaks. Eksootiliseks isegi. Ma tean, et pildid ei anna täiel määral edasi, aga see tõepoolest oli uskumatu, et selline kivine-kaljune maastik on vaid paaritunnise sõidu kaugusel Tallinnast. Kivine pind sunnib puujuured maa peal kasvama ja see annab graniitplatoodele veel eriti põneva omapära. Mitmel korral tabasin end mõttelt, et sellises eepilises looduses tunneks end koduselt kindlasti igasuguste fantaasiaraamatute kääbikud ja võlurid ja hiiglased. Ma ei oleks sugugi imestunud olnud, kui mõni lohe või Põhja konn oleks künka tagant välja ilmunud.

Tavaline matkarada.

Veel graniidist. See kivine pind ei ole tasane, vastupidi – künkaid ja “mägesid” on rohkem ja suuremaid kui meie Lõuna-Eestis. Repovesi rahvuspargis on üks “mägi” 55 meetrit kõrge (suhteline, mitte absoluutne kõrgus!), selle jalamil on suur maaliline järv, mäetipus veel maalilisem vaade. Nõlvadel käivad alpinistid ronimas. Veidi vingem kui Taevaskojas, eksole.

Nagu sa aru võid saada, siis nautisin ma Soome loodust ja sealseid matkaradu täiel rinnal. Tänu geoloogilistele erinevustele ning paremale organiseeritusele on Soome matkarajad väga nauditavad. Lisapluss Soome kasuks: sääski oli vähem, peaaegu ei olnudki, kuigi ma olin kogu aeg metsas ja veekogude läheduses.

Võimalus oli kasutada sellist otseteed…
… mis lõppes jalutuskäiguga järves.

Tahad ka Soome matkama minna? Soovitan otsejoones minna Repovesi rahvusparki, kaardi leiad SIIT. Kaardil on ära märgitud ka vahva transpordiatraktsioon “Fox ferry”, mis kujutab endast kahe kalda vahele veetud trossi, mille abil käsitsi parvega ühelt kaldalt teisele saab. Jälle uus kogemus! Mina tegin läbi ka Mouhu raja (kaart SIIN), mis osaliselt Repovesi rahvuspargist välja jääb.

Kokkuvõte: minge Soome matkama!

Grupp või meeskond

 Jõudsin äsja tagasi Ecofleeti suvepäevadelt. Lisaks tavapärasele lõbusale ajaveetmisele toimus seal ka meeskonnatöö koolitus ja praktilised harjutused. Meeskonnatöö läbiviija MAD tunneb teemat ja suudab lõbusate harjutuste näol meeskonnatööoskused mõnusalt proovile panna, harjutused filmitakse üles ja pärast tagasisidesessiooni käigus saavad kõik ennast ka kõrvalt näha (ja see on tihtilugu veel lõbusam kui harjutus ise).

Meeskonnatöö koolituses toodi välja meeskonna ja grupi erinevus ning miks üks on tihtilugu teisest parem. Lihtsustatult: grupp on seltskond inimesi, kes toimetavad koos, aga mitte struktureeritult – kõik rabavad tööd teha ja igaüks otsustab, mida peaks tegema ja kuidas peaks tegema. Liikmed järgivad enamasti seda, kes kõige kõvema häälega või kõige rohkem räägib. Meeskonnas on rollid selgelt jaotatud – ja mitte lihtsalt tiitlite mõttes, vaid igaüks vastutab oma asja eest. Juht vastutab selle eest, et kõik oma rollis oleks ja erinevate rollidega kamp eesmärgipäraselt toimetaks.

Näited päriselust:

Grupp – lapsed hakkavad jalgpalli mängima. 4 last on ühes meeskonnas, 4 teises. Kõik jooksevad palli suunas ja tahavad seda endale saada, et siis ise värav lüüa. Kokkuvõttes üritab 8 last palli endale saada.

Meeskond – professionaalid mängivad jalgpalli. Treener paneb paika mängustrateegia, väravavaht kaitseb väravat. Ründajad ründavad, kaitsjad kaitsevad. Vajadusel saavad ka ründajad ajutiselt kaitsmisega tegeleda, aga üldjoontes on kõigil oma kindel vastutusala, mille eest selgelt vastutatakse.

Teoorias on lihtne vahet teha ja asjast aru saada. Kui teooriat aga reaalses olukorras praktikasse hakata panema, muundub tihtilugu meeskond mingil hetkel grupiks – juht ei tee selgeid otsuseid, hakkab hoopis ise üksinda lahenduse kallal nokitsema, keegi teine arvab, et hoopis tema idee on hea ja hakkab enda ideed peale suruma jne. Väga oluline õige selle juures on kommunikatsioon (nagu ka igal pool mujal). Meeskonnatöö puhul on see ilmselt üks olulisemaid asju. MADi treening annab häid mõtteid ja lõbusat praktikat, et igaüks saaks paremini meeskonda juhtida või meeskonnaliige olla. Kas sa oled kindel, et sinu meeskond on kindlasti ikka meeskond, mitte grupp?

Üks eredaim õpetus, mis igas elu valdkonnas tõene on:

Assumption is the mother of all fuckups. Don’t assume.

Hüvastijätt sõbraga

 Ütleme, et ta nimi on CC. Ta oli mu sõber. Kuigi teised nägid teda pigem töövahendina, oli ta mulle üheks oluliseimaks osaks seal töökohas. Kahe aastaga olime väga lähedasteks saanud – iga päev läksime hommikul koos tööle ja õhtul koju. Tihti veetsime ka lõunad koos. Leetu tööreisile minnes oli 8-tunnisele sõidule CC parim kaaslane, kellega ei hakanud mul iial igav. Ta oli rohkem kui sõber. Kuigi tal olid oma vead, võis talle alati kindel olla. Need kaks koos oldud aastat olid olnud väga nauditavad, CC oli minu jaoks juba enesestmõistetav seltsiline, kes õigel hetkel mu tuju tõstis ning vajadusel ka egole lisa pakkus. Kõige selle tõttu oli see päev aastal 2014 eriti raske. Oli aeg hüvasti jätta.

Vaikusehetk oli kestnud juba mitu minutit. “Me mõlemad teadsime ju, et see juhtub. Et ühel päeval ma vahetan töökohta ja sinu ja minu teed lähevad siis eri suundades…” Olin pidamas keerulist hüvastijätuvestlust oma truu töökaaslase, peaaegu et hingsugulasega. CC oli mu ametiauto.

CC oli uhke esindussedaan, sündinud küll Ameerikas, aga juured ulatusid tegelikult Saksamaale, esindussedaanide Mekasse. Tal oli alati tõsine, veidi kurjakuulutav ilme, mis kõrvalt vaadates tundus isegi brutaalne, samas sees istudes oli ta väga mugav ja pehme, hellitades oma juhti võimsuse ja kõikvõimalike elektriliste abimeestega. Piinlik vaikus. Üritasin olukorda kuidagigi paremaks teha. “Mäletad, kuidas me sünnitusmajja kihutasime, huilgav rase naine tagaistmel?” Toredad ajad. Et vaikust lõhkuda, jätkasin: “Sa jääd mulle alati meelde kui minu esimene tagaveoline keskmisest võimsam auto. Tänapäeval ei leidu selliseid just väga palju ju… Ja ehk ükskord ostan ma su endale päriseks.” Tegelikult ma teadsin, et kui ma isegi peaks temasuguse ostma, siis ei oleks see kindlasti täpselt see sama auto. Võib-olla välimuselt küll, aga VIN-kood kere küljes erineks. Ka CC teadis ilmselt seda.

Oli veel üks hell teema, mille pidin südamelt ära saama. Tundsin, et olin oma sõpra reetnud, tähtsal hetkel selja pööranud. “Ma tahtsin vabandust paluda, et ma sind enda pulmaautoks ei võtnud. Kindlasti sa oleks selles rollis väga hästi hakkama saanud, aga see Cadillac… ta oli suurem ja võimsama mootoriga. Ja pulmade jaoks sobivama värviga…” Auto ilme oli endiselt muutumatu.

Parkisin auto ära ja andsin võtmed koos üleandmisaktiga üle. Südames oli ebamugav tunne. Meenutasin veel kõiki toredaid aegu tema seltsis ja naeratasin kergelt. Auto poole vaadates oli jätkuvalt näha tema tavapäraselt tõsine, kergelt ähvardav, ent kaugusesse vaatav pilk. Terasemalt vaadates võis aga näha vaevumärgatavat naeratust. Ka tema oli õnnelik meie koos veedetud aja üle.

Sõidumõnu masin Harley-Davidson Roadster 1200

See artikkel ilmus esmakordselt 7/2016 Tehnikamaailmas. Ja see tsikkel on sel aastal proovitutest üks lemmikumaid.

Uus Harley-Davidsoni Sportsteri mudeligrupi esindaja on kaaslastest sportlikum ja käib kaasas tsiklikultuuri moodsate trendidega.

Asjatundmatule vaatlejale tunduvad kõik Harley-Davidsonid sarnased olevat – lärmakas V2-mootoriga kruiser, petteks mõned erinevad detailid ja ongi kõik. Tegelikkus on aga hoopis teine – kuigi üldskeem võib sama olla, siis näiliselt väiksed muudatused annavad tulemuseks kardinaalselt teistsuguse sõiduki. Just nagu Volkswageni grupi MQB platvorm on aluseks nii Audi TT’le kui ka Škoda Superbile.

Roadsterist õhkub mootorrataste custom-kultuuri omapära ja garaažis valminud tsikli iseloomu, mis samas on suurtootmisele omaselt kvaliteetselt kokku pandud ja viimistletud. Isteasend on Harley-Davidsoni kohta äärmiselt sportlik. Jalarauad asuvad ootamatult taga, jalgu ei peagi (minu rõõmuks) ette välja sirutama – sõida nagu klassikalise mootorrattaga. Madal lenkstang annab cafe raceri sarnase välimuse ning mugava, samas ka veidi sportliku isteasendi. Sõites on mõnus, aga kui vaja mootorratast näiteks parkimisohale tagurdada, siis jäävad jalarauad täpselt jalgade ette, õnneks saab need kerge vaevaga üles klappida. Lisaks on ratta lükkamisel tunda selle kogukat massi. Jalatoed koos nende otsas asuvate asfaldikraapimisraudadega on laiad, silma järgi isegi laiemad kui lenkstang. Seetõttu on tavaline põlved-vastu-paaki-sõidustiil keeruline – jalalabad on laiali, paak aga kitsas.

Muidu agressiivse stiiliga Roadster tundub külje pealt vaadates visuaalselt veidi liiga kõrgel õhus olevat. Uus vedrustus on pikima käiguga Harley-Davidsoni mudelivalikus, andes mootorrattale suurema kliirensi ning kaldenurga, et käänulisel teel eeskujulikult kurve läbida. Dark Customs erisarja liikmena on enamus pindu musta värvi, kroomi leidub rattal minimaalselt.

Mootor on äärmiselt sujuv ja uskumatult vibratsioonitu, justkui polekski tegu sisepõlemismootori, vaid hoopis elektriajamiga. Ka näiliselt piiramatu pöördemoment tugevdab seda tunnet. Käigukastis on 5 erinevat ülekannet. Käigud on pikad, linnas saab vabalt hakkama vaid esimese kahe käiguga. Juba alates 2000 p/min on Roadster täitsa sõidetav, piiraja sekkub 6000 pöörde juures. Ees aitavad hoogu maha võtta kaks ketaspidurit, teistel Sportsteritel on neid ainult üks. Uus on ka tagurpidi esihark.

Näidikuplokk on trendikas ja minimalistlik – üks ümmargune näidik ja ongi kõik. Päikese käes ei pruugi digitaalset spidomeetrit hästi näha olla. V2-mootor on rahuliku käiguga, tähelepanematu sõitja võib osuti aegluse tõttu tahhomeetrit hoopis spidomeetriks pidada. Kuigi ratas pole sportrattalikult äkiline, on sõit siiski võrdlemisi krapsakas, soovi korral võib Roadster ka “baikidega” samas grupis sõita.

Ookeani taga pööratakse erilist tähelepanu mugavusele. Eestis on standardvarustuses lisaks muule ka ABS, immobilaiser, signalisatsioon ja võtmevaba käivitus, tänu millele võid lihtsalt tsikli juurde kõndida ja kui võti taskus, siis lihtsalt minema sõita, ära jääb võtme taskust otsimine. Tõepoolest väga mugav.

Roadster on huvitav ja vastuoluline mootorratas. Paberil ei ole tegu just väga hea paketiga, 1,2-liitrine mootor arendab ainult 49 kW, ratas kaalub 250 kg ja hind algab 13 100 eurost. Soodsama raha eest saab märksa võimsamaid rattaid. Aga Roadsteriga sõites ei tunne sa fakte, vaid puhast sõidumõnu. 97 njuutonmeetrit liigutavad seda kruiserit edasi sõjalaevaliku vankumatusega ja on uskumatult lummav sõita Eesti “kiirteel” vaid ~3500 pöördel minutis – muretult, justkui ei oleks mingit õhutakistust ega hõõrdejõudu teega, ja siis gaasi andes krapsakalt ka kiirendada. Enamusel mootorratastel peaks selle jaoks pöördeid umbes topelt olema. Ja veel sõidumõnust. Sportrataste omanike jaoks on linnaliikluses sõitmine paras piin – nauding tuleb alles siis, kui illegaalsed kiirused spidomeetrisse hüppavad. Harley-Davidson Roadsteriga on igal kiirusel nauditav sõita – ka 50 kilomeetrit tunnis on mõnus kruisida. Mitte, et see masin kiiremini ei suudaks minna, soovi korral jõuab ka Roadsteriga ülikiirelt politsei huviorbiiti jäävasse kiirusevahemikku. Lihtsalt mõnusa sõiduelamuse saamiseks võib ka aeglasemalt sõita. Ja see on Roadsteri suur tugevus – pakkuda sõitjale igas olukorras palju head tunnet. Tundub, et õnne valem ongi leitud.

Kiire matkaratas KTM 1290 Super Duke GT

See artikkel ilmus esmakordselt 7/2016 Tehnikamaailmas.

Jõudlusele keskendunud KTM on välja tulnud 127 kW ja 205 kg tühikaaluga matkarattaga. Keskmisest kallima hinnaga seiklusrakett pakub raha eest palju nutikust ning rohkelt emotsioone.

KTM 1290 Super Duke GT retsept on väga sarnane 8/2015 Tehnikamaailmas kirjutatud BMW S 1000 XR’i omale – võta võimekas sportratas, lisa talle matkasuutlikkust ja sportmatkaja ongi valmis. Super Duke GT põhineb Super Duke R’il, kuid muudatused ei piirdu vaid tuuleklaasi ja matkakottidega. KTMi sõnul on GT arendamisele kulutatud summaarselt 30 aasta tööd. Ratta esiosas on tuli ja näidikuplokk kolinud esikahvli pealt raami külge. Kuna esituli enam esirattaga kaasa ei liigu, siis on sellele mootorrattale lisatud pööramisel tee valgustamiseks kurvituled (!). Esiklaas on reguleeritava kõrgusega, kuid kõrgeimas asendis puhus tuul 186 cm pikkusele sõitjale ikka täpselt kaela peale. Õnneks ei ole õhuvool väga tugev ja häiriv, ent siiski märgatav – torusalli kandmine on kohustuslik. Näidikuplokk on on sama mis Super Duke R’il, koosnedes kolmest osast: analoogspidomeeter + digitaalne sõiduinfo (kütus, tahhomeeter, kell jne) ning ekraan seadistuste muutmiseks. GT kütusepaak mahutab 23 liitrit ja ühe paagitäiega  peaks saama sõita ka üle 400 kilomeetri.

Sõiduasend on samuti R’iga võrreldes muutunud – jalatoed on veidi madalamale viidud, lenkstang on 25 mm laiem, asub 10 mm kõrgemal ja on reguleeritav. Istumisruumi on rohkem ja polstrit on katte alla samuti rohkem pandud. Isteasendit saab ka sõites muuta – liigutades end võimalikult ette saab mugava ja lõõgastunud püstise asendi, võimalikult taha, istmejõnksuni nihutades on ideaalne kärmeltsõidu poos. Tagumine poolraam on alumiiniumist ning mõlemalt küljelt leiab integreeritud kinnituskohad KTMi 30-liitristele küljekohvritele. Kohvrid ise on 990-eurone lisainvesteering, aga tasub end sellise ratta puhul kindlasti ära – sõidad maanteel pika tee ära (näiteks Lõuna-Eestisse), eemaldad kohvrid paari sekundiga ja siis naudid käänulisi teid ning tempokat sõitu.

KTM 1290 Super Duke GT on oma konkurendist BMW S 1000 XR’ist 9 kW võimsam (127 kW), pöördemomendi erinevus on isegi 32 Nm, lisaks saabub selle tipp KTMil 2500 p/min varem. Super Duke GT – nagu tegelikult ka teised KTMi mudelid – pakuvad meeletult head sooritust, margi slogan “Ready To Race” vastab tõepoolest tõele.

Super Duke GT esiosa on tänu suuremale paagile ja kurvituledele eest lai, sabaosa on sportrattalikult sale. Välimus, eriti just tsikli esiots on maitse asi. Brändi signatuurelemendid (oranž toruraam, tekstigraafika jne) on olemas, tegu on äratuntavalt KTMiga ja ilmselt tootja nii väga välimust üle ei tähtsusta – olulisim on performance!

Suurt jõudu aitab taltsutada ja sõidetavaks muuta ohtralt elektroonilisi abivahendeid. Vedrustuse pehmust saab seadistada 3 tasemele, ride-by-wire elektroonilise gaasi süsteemil on samuti 3 režiimi. Liikuma hakkamisel on abiks kiirvaheti – käike võib vahetada ilma sidurit kasutamata ja gaasi maha võtmata – elektroonika sätib vahetamisel pöörded täpselt õigesse vahemikku. Nii stabiilsuskontroll, ABS kui ka veojõukontroll arvestavad mootorratta kaldenurka ja aitavad seega ohutult kurve läbida. Püsikiirushoidja aitab läbida pikad sirged maanteed, suunatuled lülitavad end automaatselt välja, olemas on ka rehvirõhu mõõtmise süsteem.

Mootorratta selga istudes ja käsitsi lükates on uskumatu kui kerge see tsikkel tundub. Visuaalselt suure (ja võimsa!) masina tühikaal on vaid 205 kg. Kuni 4500 pöördeni minutis käitub Super Duke GT kui tavaline matkaratas, sealt edasi on sõit hoopis sportlikum, oskamatu juhi käes võib masin lausa perutama kippuda. Piiraja sekkub 10 000 pöördel minutis.

Kellele on KTM 1290 Super Duke GT oma jõulise mootoriga mõeldud? Tavalisele matkasellile on ta ilmselgelt liiga võimas, võib-olla isegi hirmutav – ei pea just ülemäära palju gaasi andma, et esiratas asfaldilt tõusma hakkaks. Pigem on Super Duke GT mõeldud baigimehele (või -naisele), kellele meeldivad vähemalt “tonnised” mootorrattad ning kes soovib oma kaherattalise sõbraga lisaks kodukandile ka veidi kaugemaid kante avastada. GT suudab oma kerguse ja jõulisuse kombinatsiooniga silmad ette näidata enamikele mootorratastele, lisaks on temaga mõnus ka kogu nädalavahetuseks linnakärast eemale sõita. Umbes nagu Suzuki Hayabusa, ainult palju praktilisem.

Aja suhtelisusest

 Kolm mõtet:

– Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool WC-ust sa oled.

– Kahenädalase puhkuse viimane vaba reede tundub palju vähem mõnus kui tavalisel töönädalal vabaks võetud reede.

– Alles tööle minnes saad sa aru, kui palju vaba aega sul kooli ajal oli (kolm kuud suvepuhkust!). Alles esimese lapse sündides saad sa aru, kui palju vaba aega sul järeltulijateta oli. Kuidas noori rohkem oma vaba aega hindama panna, on ilmselt miljoni euro küsimus.

Kaks soovitust:

– Tavaliselt kahetsetakse vanaduses pigem tegemata jäänud asju – seega, kui kõhkled, kas mingit tegevust ette võtta, siis pigem tee see ära. (Ja alati on kergem vabandust paluda kui luba küsida.)

– Parim aeg puu istutada oli 20 aastat tagasi. Järgmine parim aeg on nüüd. Sama kehtib ka investeerimise kohta.

Üks veebileht:

– Väga hea visuaalne ja interaktiivne selgitus aja suhtelisusest –  näiteks, et miks aasta väikse beebi elus tundub palju pikem kui pensionäri aasta.

Uued postitused sinu meilile.

 

Jäta oma meiliaadress ja saad värsked postitused otse meilile.