Käisin nädalavahetusel telkimas. Ma ei ole väga tihe matkaline ja see on küll põnev, ent samas ka väljaspool minu mugavustsooni. Telgis ööbimine on seikluslik ja romantiline, aga 2 cm paksuse mati peal magamine vajab kindlasti harjumist. Pärast ööd metsas tundus mu tavapärane voodi, mis varem argine, veidi igavgi juba, nüüd uskumatult, pehme, mugav – isegi luksuslik. Ma olin tänu sellele matkakogemusele oma eluga rohkem rahul, õnnelikum.

Mida mugavustsoonist välja astumine mulle (või näiteks sulle) annab?

Kaks asja: 

1. Ma olen uue ja minu jaoks erilise kogemuse võrra rikkam. Minu maailmapilt laienes. Ka teadlased on viidanud sellele, et õnnelikum olemiseks ära osta asju, vaid kogemusi, elamusi, muljeid.

2. Ma hindan oma olemasolevat (argi)elu kõrgemalt. Proovides ajutiselt tavapärasest askeetlikumat elu, pani see mind mu elu tavapäraseid asju (voodi, keskküte, eluaseme laed, mis on kõrgemal kui ~1 meeter) märksa rohkem teadvustama ja nautima.

Kaks soovitust

1. Et olla õnnelikum, tasub teha asju, mis esialgu tunduvad veidi ebamugavad – ületa ennast. Varsti harjud selle uue asjaga ka ära ja sinu mugavustsoon on palju laiem. Taivo Pungas kirjutab sellest teemast ühes oma blogipostituses. Tee endale üleskutse teha iga päev midagi veidi ebamugavat (tee midagi tavarutiinist erinevat, räägi võõra inimesega, tee ära see venima jäänud tööülesanne, millega sa ei taha tegeleda, söö täiesti uut toitu, mine koju uut teed pidi või teistsuguse transpordiga, külasta oma vanemaid või sõpru kui sa neid ammu pole näinud jne).

2. Mõtle aeg-ajalt kõigi nende asjade (ja inimeste) peale, mis su elus on, millega sa harjunud oled ja ole tänulik, et nad su elus on. Mõtle sellele, mis juhtub kui ühel hetkel midagi olulist su elust ära kaoks… ja siis naudi seda rõõmutunnet, et sul tegelikult need tähtsad asjad (kodu, töö, sissetulek, tervis) ja lähedased inimesed siiski veel olemas on.

Sa tahad minna reisile. Kuhu? Tavaliselt minnakse kuskile lõuna poole. Või lääne poole. Või väga kaugele ida poole. Soomes käiakse tavaliselt suusatamas, Jõuluvanal külas või IKEAs  trendikat, ent soodsat mööblit ostmas. Mõttemalle murdes käisin ma Soomes matkaradadel eksootikat otsimas. Ja leidsin ka!

Plaan oli leida Tallinnale mitte väga kaugelt huvitav matkakogemus. Google’i abil leidsin Soomes mitmeid matkaradu ja koos abikaasaga käisingi Kotka rannikul matkarajal ning Repovesi rahvuspargis. Matkaradade kohta on üsna korralik veebileht OutdoorsFinland.com.

Transpordivahendina kasutatav kaubik oli ühtlase ka meie magamiskohaks ja sellisel viisil reisimine lisas grammikese toredust – telki ei pidanud lahti pakkima ja matkama minnes oli olemas kindel “baaslaager”, kuhu sai mittevajalikud asjad ootele jätta. Kui muidu parkisime oma sõiduki looduspargi parklasse (kuskile taha nurka, et oleks piisavalt privaatsust), siis ühe öö veetsime ka Helsinki lähedal haagissuvilate majutusplatsil (või on caravan park’ile parem tõlge olemas?). See oli jälle uus ja huvitav kogemus, haagissuvilarajoonis elamine on omamoodi subkultuur ja minule üllatuslikult on need ajutised ratastel majakesed seal aastaid ühe koha peal.

Soome matkarajad on võrreldes Eestiga väga hästi ette valmistatud: ingliskeelsed materjalid ja kaardid on internetist kergesti leitavad, parkimisplatsid on korralikud, kuivkäimlad on viisakad ja puhtad; rajad on algusest lõpuni korralikult märgistatud.

Soome loodus on Eestiga ühelt poolt sarnane, ent samas ka väga erinev. Näiteks puud on samad – kased, männid, kuused – aga graniit teeb meie Põhjanaabri hoopis omanäolisemaks. Eksootiliseks isegi. Ma tean, et pildid ei anna täiel määral edasi, aga see tõepoolest oli uskumatu, et selline kivine-kaljune maastik on vaid paaritunnise sõidu kaugusel Tallinnast. Kivine pind sunnib puujuured maa peal kasvama ja see annab graniitplatoodele veel eriti põneva omapära. Mitmel korral tabasin end mõttelt, et sellises eepilises looduses tunneks end koduselt kindlasti igasuguste fantaasiaraamatute kääbikud ja võlurid ja hiiglased. Ma ei oleks sugugi imestunud olnud, kui mõni lohe või Põhja konn oleks künka tagant välja ilmunud.

Tavaline matkarada.

Veel graniidist. See kivine pind ei ole tasane, vastupidi – künkaid ja “mägesid” on rohkem ja suuremaid kui meie Lõuna-Eestis. Repovesi rahvuspargis on üks “mägi” 55 meetrit kõrge (suhteline, mitte absoluutne kõrgus!), selle jalamil on suur maaliline järv, mäetipus veel maalilisem vaade. Nõlvadel käivad alpinistid ronimas. Veidi vingem kui Taevaskojas, eksole.

Nagu sa aru võid saada, siis nautisin ma Soome loodust ja sealseid matkaradu täiel rinnal. Tänu geoloogilistele erinevustele ning paremale organiseeritusele on Soome matkarajad väga nauditavad. Lisapluss Soome kasuks: sääski oli vähem, peaaegu ei olnudki, kuigi ma olin kogu aeg metsas ja veekogude läheduses.

Võimalus oli kasutada sellist otseteed…

… mis lõppes jalutuskäiguga järves.

Tahad ka Soome matkama minna? Soovitan otsejoones minna Repovesi rahvusparki, kaardi leiad SIIT. Kaardil on ära märgitud ka vahva transpordiatraktsioon “Fox ferry”, mis kujutab endast kahe kalda vahele veetud trossi, mille abil käsitsi parvega ühelt kaldalt teisele saab. Jälle uus kogemus! Mina tegin läbi ka Mouhu raja (kaart SIIN), mis osaliselt Repovesi rahvuspargist välja jääb.

Kokkuvõte: minge Soome matkama!

 Jõudsin äsja tagasi Ecofleeti suvepäevadelt. Lisaks tavapärasele lõbusale ajaveetmisele toimus seal ka meeskonnatöö koolitus ja praktilised harjutused. Meeskonnatöö läbiviija MAD tunneb teemat ja suudab lõbusate harjutuste näol meeskonnatööoskused mõnusalt proovile panna, harjutused filmitakse üles ja pärast tagasisidesessiooni käigus saavad kõik ennast ka kõrvalt näha (ja see on tihtilugu veel lõbusam kui harjutus ise).

Meeskonnatöö koolituses toodi välja meeskonna ja grupi erinevus ning miks üks on tihtilugu teisest parem. Lihtsustatult: grupp on seltskond inimesi, kes toimetavad koos, aga mitte struktureeritult – kõik rabavad tööd teha ja igaüks otsustab, mida peaks tegema ja kuidas peaks tegema. Liikmed järgivad enamasti seda, kes kõige kõvema häälega või kõige rohkem räägib. Meeskonnas on rollid selgelt jaotatud – ja mitte lihtsalt tiitlite mõttes, vaid igaüks vastutab oma asja eest. Juht vastutab selle eest, et kõik oma rollis oleks ja erinevate rollidega kamp eesmärgipäraselt toimetaks.

Näited päriselust:

Grupp – lapsed hakkavad jalgpalli mängima. 4 last on ühes meeskonnas, 4 teises. Kõik jooksevad palli suunas ja tahavad seda endale saada, et siis ise värav lüüa. Kokkuvõttes üritab 8 last palli endale saada.

Meeskond – professionaalid mängivad jalgpalli. Treener paneb paika mängustrateegia, väravavaht kaitseb väravat. Ründajad ründavad, kaitsjad kaitsevad. Vajadusel saavad ka ründajad ajutiselt kaitsmisega tegeleda, aga üldjoontes on kõigil oma kindel vastutusala, mille eest selgelt vastutatakse.

Teoorias on lihtne vahet teha ja asjast aru saada. Kui teooriat aga reaalses olukorras praktikasse hakata panema, muundub tihtilugu meeskond mingil hetkel grupiks – juht ei tee selgeid otsuseid, hakkab hoopis ise üksinda lahenduse kallal nokitsema, keegi teine arvab, et hoopis tema idee on hea ja hakkab enda ideed peale suruma jne. Väga oluline õige selle juures on kommunikatsioon (nagu ka igal pool mujal). Meeskonnatöö puhul on see ilmselt üks olulisemaid asju. MADi treening annab häid mõtteid ja lõbusat praktikat, et igaüks saaks paremini meeskonda juhtida või meeskonnaliige olla. Kas sa oled kindel, et sinu meeskond on kindlasti ikka meeskond, mitte grupp?

Üks eredaim õpetus, mis igas elu valdkonnas tõene on:

Assumption is the mother of all fuckups. Don’t assume.

 Kolm mõtet:

– Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool WC-ust sa oled.

– Kahenädalase puhkuse viimane vaba reede tundub palju vähem mõnus kui tavalisel töönädalal vabaks võetud reede.

– Alles tööle minnes saad sa aru, kui palju vaba aega sul kooli ajal oli (kolm kuud suvepuhkust!). Alles esimese lapse sündides saad sa aru, kui palju vaba aega sul järeltulijateta oli. Kuidas noori rohkem oma vaba aega hindama panna, on ilmselt miljoni euro küsimus.

Kaks soovitust:

– Tavaliselt kahetsetakse vanaduses pigem tegemata jäänud asju – seega, kui kõhkled, kas mingit tegevust ette võtta, siis pigem tee see ära. (Ja alati on kergem vabandust paluda kui luba küsida.)

– Parim aeg puu istutada oli 20 aastat tagasi. Järgmine parim aeg on nüüd. Sama kehtib ka investeerimise kohta.

Üks veebileht:

– Väga hea visuaalne ja interaktiivne selgitus aja suhtelisusest –  näiteks, et miks aasta väikse beebi elus tundub palju pikem kui pensionäri aasta.

Petroolipeadele meeldib autoga sõita – entusiastlikult, kiiresti, kuhu hing ihkab. Kõige frustreerivam osa autosõidu juures on liiklusummikud, tipptunni aeglaselt edasi liikuv liiklusvool. Ka aeglaselt sõitmine võib nauditav olla, aga juhti muserdab suures liiklusvoos pigem olukorra kontrollimatus – ükskõik mida sa ise teed, ei suuda see muuta liiklusvoolu suures plaanis kiiremaks. Masendav. Ja see on paratamatu osa linnas elamise ja sõitmise kultuurist.

Eelmisel nädalal toimus Eesti blogiauhindade jagamine.

See, hetkel sinu poolt loetav blogi sai tehnikablogide seas neljanda koha. Pole paha, mis? Tegelikult kui veidi täpsemalt edetabelile otsa vaadata, on minu tulemus veelgi parem.

Tehnikablogide esikaheksa näeb välja selline (sulgudes on toodud häälte arv):

1. jakefarra.com (537)

2. kiip.ee (334)

3. mootorratturid.ee (216)

4. mihkelkulaots.blogspot.com (184)

5. kaidoblogi.planet.ee (176)

6. blog.jette.ee (98)

7. taavi.golive.ee (66)

8. battleit.eu (58)

Vaatame TOP3 tehnikablogid üle. Esikohal on jakefarra.com. Vaatad lehele ja näed, et tegu on profifotograafi pigem portfoliolehega. Esimesel korral ma nii arvasingi. Kahtlus hakkas närima ja läksin tagasi, otsisin ja leidsingi üles eraldi blogi. Ja kusjuures see blogi on päris põnev – infot fototehnika kohta, fotovõtete telgitagune jne. Soovitan lugeda.

Teise koha sai kiip.ee, mis juba avalehel väidab end olevat tehnikauudiste portaal. Lisaks liitus see portaal geenius.ee tehnikauudiste portaaliga, viimane uudis Kiibi lehel on 9. aprillist…

Kolmanda koha sai mootorratturid.ee. Kas tegu on blogiga? Ma julgeks ka sellele veebilehele anda portaali staatuse.

Ehk siis – kui lasta blogiauhindade edetabeli esiots läbi kvaliteedifiltri lasta, jääks auhinnasaajate hulgast välja enam mitte töötav tehnikauudiste portaal ning tsikliuudiste portaal. (Kui need lehed on blogid, siis oleks võinud hinnata ka Delfi.ee “blogi”. Või Postimees.ee “blogi”.) Sellises valgused on Mihkli blogi lausa teise koha vääriline! Pole paha tulemus, pole paha. Kui ma oleks hääletusperioodil veidi vaeva näinud ja teavitanud inimesi sellest hääletusest, siis oleks tulemus ehk veel parem olnud.

Kokku hääletas erinevate kategooriate peale kokku 12357 unikaalset vastajat. Tehnikablogi kategooriale andsid hääle 1669 inimest, vastamata jätsid 10 688. Kõige populaarsem rubriik oli beebiblogi, kus andsid oma hääle 5452 inimest. Elulised blogid olid 4761 häälega napilt teised. Populaarsed olid veel moe-, ilu-, arvamus-, tervise-, video- ja kokandusblogid, kus anti igas rubriigis vähemalt 3000 häält.

Kõigile meeldib võita. Või vähemalt eelistavad kõik pigem võitmist kui kaotamist. Seepärast on maailmas olemas loterii ja loto, tarbijamängud ja konkursid. Loto peavõidud on väga suured, aga tõenäosus seda võita on üliväike (tõenäosus võita Viking Lotto jackpot on 1:12 271 512 ehk 0,000008%). Osaleda on väga lihtne, võiduvõimalust saad suurendada ainult rohkemate piletite ostuga. Ja kui sa ostad nii palju pileteid, et võitmise tõenäosus on 100%, siis kulutad sa rohkem raha kui võidufond on, see pole ka mõistlik. Samas on olemas mitmeid võistlusi, mille võitmise tõenäosus on palju suurem, reaalsem – osalemine pole nii lihtne, aga samas sa saad mõjutada rohkem võiduvõimalust.

Võiduvõimalus on palju suurem võistlustel, kus tuleb osalemiseks midagi rohkemat teha (pead koguma mingeid asju ja saatma osalemiseks; kirjutama teksti, miks tahad võita; tegema video). Põhjus on väga lihtne – inimesed ei soovi/viitsi vaeva näha, lähevad pigem poodi, ostavad Bingo Loto ja jäävad võitu ootama. Mida keerulisem on loosis/võistlusel osalemine , seda vähem inimesi osa võtab ja seetõttu on ka võidu tõenäosus suurem. Kui “Eesti otsib superstaari” saatesse pürgib 1000 huvilist, siis sul on osaledes juba 0,1% võimalus võta. See on palju suurem kui tõenäosus Viking Lotto peavõit ära noppida.

Mina näiteks osalen hetkel Tartu Ülikooli ideekonkursil (kus auhinnaks on vaid 400-eurone seikluskaamera), kus tuli esitada kuni ühe minuti pikkune video maailma muutva idee kohta. Kokku on osalejaid ainult 15, seega on mul 7% tõenäosus võita. Kaamera võitmiseks tuleb koguda kõige rohkem hääli. Vaid kuuele videole on üle saja hääle antud, seega on täpsem tõenäosus pigem 1:6 ehk 17%. Võrreldes lotoga on see ju peaaegu kindla peale minek!

Ehk siis – kui tahad midagi võita, otsi üles võistlused, kus tuleb vaeva näha ja näe see vaev. Sest enamus inimesi ei taha vaeva näha, vaid ostab R-Kioskist loteriipileti. Sama põhimõte kehtib lihtsustatul ka äris, turunduses, tööturul ja mujal – näe teistest rohkem vaeva ja jõuadki teistest ette.

Aitäh, et postituse lõpuni lugesid. Kui soovid veidi head teha ning aidata kaasa maailma muutmisele, vaata palun minu videot ideekonkursil ja anna oma hääl sealsamas. Hääletada saab 22. mai (pühapäeva) hilisõhtuni. Aitäh sulle.

Tervishoiusüsteem tegeleb praegu põhiliselt haiguste ravimisega ehk likvideerib tagajärgi. Pikas perspektiivis ei ole see ju hea lahendus. Mul on plaan muuta maailma tervemaks ja ja tõsta üleüldist heaolutaset. Vaata videot postituse lõpus või loe mõtet lähemalt:

Osalen praegu Tartu Ülikooli ideekonkursil “Võime muuta maailma!” mõttega, et tervishoiusüsteem võiks pakkuda personaliseeritud tervise hoidmise ja haiguste ennetamise teenust. (Samas võib seda pakkuda ka eraettevõte, aga massidesse jõudmiseks peaks olema kindlasti riiklik tugi.)

Kujuta ette, et sulle ei anta lihtsalt üldlevinud nõuandeid, vaid spetsiaalselt sinu jaoks kohandatud toitumis- ja treeningsoovitused? Kasutame ära big data võimalusi ning lisaks organiseerime perioodiliselt tervisekontrollid näiteks kord aastas – just nagu auto ülevaatus.

Võib-olla on sul vaja ennast veidi rohkem liigutada? Või hoopis hoog maha võtta? Kas peaksid sööma rohkem porgandit? Või õunu? Või mõlemat? Personaalne, ent laiaulatuslik ja skaleeritav haigusi ennetav meditsiinisüsteem annaks vastused kõigile neile küsimustele, vähendaks ravikulusid ning tõstaks üleüldist heaolutaset.

Teeme selle kasuliku idee teoks! Kui mõte meeldib, hääleta palun selle idee poolt – iga hääl loeb ja aitab mõtte teostamisele lähemale jõuda!

Hääleta palun minu idee poolt siin.

Hääleta palun minu idee poolt siin.

Ma olen juba üle aasta otsinud endale uut seljakotti. Sellist, mis oleks praktiline, toetaks selga, ent samas ei näeks välja nagu algklassi juntsude kirjud kandilised kandamid. Ma tahtsin seljakotti, mille võiks vabalt pintsaku peale visata. Või siis mootorrattaga sõitma minna. Ma otsisin lahedat seljakotti.

Minu otsing on kestnud juba aasta aega, paraku leidsin poodidest ainult kas koolikotte või matkakotte. Üleni must koolikoti laadne seljakott oleks enam-vähem tähelepandamatu ja lõpuks plaanisingi sellise kompromissi teha. Aga! The North Face on mu soovid vist telepaatiliselt kinni püüdnud ja nendest ühe koti disaininud, mis nüüd nende uue kollektsiooni kaudu minuni jõudis. Veidi üle pingutatult võiks öelda isegi, et leidsin koti, millest olin unistanud – mu abikaasa ei jõua küll enam seda kotikiidulaulu ära kuulata, aga mõistab, et nüüdsest pole meie peres enam ühist seljakotti, vaid on tema kott ja minu kott. Ja usun, et see kott on ka ideaalne lahendus teistele kontorimeestele, mootorratturitele ja lihtsalt meestele. (Naistele pigem mitte, tundub olevat rohkem selline mehelik kott.)

The North Face Base Camp Kaban

Ülipraktiline, ülistiilne. Base Camp Kaban on moodsa disainiga ranits. See ei ole isegi teiste seljakottide moodi. Umbes nagu seljakottide iPhone (kui iPhone esmalt turule tuli). See on sale ja sihvakas (kõlab ju päris hästi?) – tundub, et sinna ei mahu palju asju, aga tegelikult mahub sinna 23,5 liitrit tavaari (minu eelmine kott oli 26 liitrit ja enamuse ajast pooltühi). Mattmust monokroomne stealth-välimus on mõnusalt minimalistlik ja tähelepandamatu, ent samas ka edev. Eriti kõigi teiste kirjude kottide kõrval.

Siin on asjad, milles see kott peale ülilaheda välimuse hea on.

Veekindlus. The North Face Base Camp Kaban on veekindel. Isegi mootorrattaga sõites ei pea muretsema ilmaolude pärast ja et kas su sülearvuti saab veekahjustuse või mitte. Ei saa, ära muretse.

Toetatud ja hingav selg + rihmad. Minu jaoks üks olulisi kriteeriume oli see, et seljakotil oleks polsterdusega seljaosa, et näiteks poes käies mahlapudel mulle selgroogu ei tungiks. Lisaks sellele on seljaosas õhukanalid, et suvel selg higistama ei hakkaks. Õlarihmad on samal põhjusel perforeeritud.

Rinnarihm. See on eriti just mootorratturitele oluline punkt. Kui seljakotil on puusavöö (koti saab ümber puusade kinni panna), siis selle asja juures on oht, et puusavöö klambriga tekitad sa tsikli paagile kriimud. Kabanil ei ole puusavööd, vaid rinnarihm – soovi korral saab koti stabiilsemalt keha ümber kinnitada, ilma et peaks kaherattalise heaolu pärast muretsema.

See seisab ise püsti. Mida teeb enamus seljakotte kui nad maha panna? Nad vajuvad ümber. Selle tõttu võivad sealt asjad välja veereda või kui sa oled õues näiteks mootorratast pildistamas, siis saab kott ka tolmuseks/poriseks/märgjaks. Base Camp Kabanil on alumine osa spetsiaalselt ehitatud kotti püsti hoidma, isegi kui seal on arvuti jms sees. Väga hästi läbi mõeldud kott.

Mahutavus. Välimus on petlik – oma saleda loomuse tõttu tundub, et sinna ei mahu palju asju. See väike kõhklus oli ka mul, aga tegelikult mahutab kott väga palju. Arvuti, peegelkaamera, laadijad, A4 märkmik, kampsun, kaks pooleliitrist pudelit välistaskutes, fotoka statiiv koti välisküljel olevate aasade külge – ja kotis on ikka veel palju ruumi. Linnadžunglis toimetamiseks rohkem kui piisavalt ruumi.

Taskud. Lai välistasku koti välimisel küljel, väike tasku peal, suur põhitasku, kus on eraldi sülearvutilahter ning lisaks veel kaks väiksemat taskus ülemise luugi küljes. Nii suured kui ka väikesed asjad leiavad oma koha, saad oma asjad viisakalt ära organiseerida.

Juurdepääs arvutile. Arvutisahtli juurde pääseb ülevalt põhiavausest, aga külje peal on ka eraldi lukk, et saaksid arvuti kiirelt sisse panna või välja võtta.

Helkurid ja jalgrattatule kinnituskoht. Pimedas ringi liikumisel teevad igas küljes asuvad helkurid elu turvalisemaks, jalgrattaga sõites (või ka niisama ringi liikudes) on võimalik taha alla äärde kinnitada jalgrattatuli, selle jaoks on spetskoht olemas.

Vile. Ma ei tea, miks see hea on, aga põnev väike detail – parempoolse rihma küljes on vile.

Ma käisin varem Ülemiste City moodsas klaaskontoris portfelliga, milles vedasin igapäevaselt sülearvutit ja muud vajaminevat. Nüüd käin iga päev seljakotiga (küsi mu töökaaslastelt kui ei usu). Jah, isegi pintsaku peale panen julgelt Base Camp Kaban seljakoti. Mootorrattaga sõidan ka selle kotiga. Toidupoes käin ka. Ja lapsega ujumistrennis käin ikka selle samaga (kotis leiavad muretult koha kaks rätikut, plätud, ujumisriided, pesemisasjad, veepudel ja tervislik snäkk). Kaubamajas ja mänguväljakul on mul ka see kott seljas.

Kui sa oled varem ostnud ainult 30-euroseid seljakotte, siis võib The North Face Base Camp Kabani hind (~99 eurot) veidi kallis tunduda, aga kott näeb hea välja, materjalid on kvaliteetsed ja see investeering tasub end ära. Ma olen oma valikuga väga rahul ja loodan, et see postitus aitab ka teistel ideaalse seljakoti ihalejatel õige tee valida. Soovitan vähemalt poes käia kotti vaatamas (mina ostsin enda oma Ülemiste Sportlandist).

NB! Kiirmoepoodides (Zara, H&M jne) müüakse ka seljakotte, mis näevad välja moodsamad kui tavalised koolikotid, AGA nad ei toeta su selga ja on õhukesest materjalist, ei ole veekindlad ja kindlasti mitte nii lahedad kui see Base Camp Kaban.